Kirjandusteaduse talumatu kergus

Sirvisin eile ühes raamatupoes viimast Keelt ja Kirjandust, panin käest, läksin, pöörasin ringi, tulin tagasi ja sirvisin avaartiklit uuesti – kas sain ikka õigesti aru, ega silmad ei petnud…
Mehis Heinsaarest oli kirjutatud kui transgressiivsest, üleastuvast, surmani või surma piiril kirjutavast ja koguni skisoidsest kirjanikust (taustal olid Foucault’, Bataille’, Blanchot’, Deleuze’i jt vastavad kirjandusfilosoofilised käsitlused).
Millest mu hingeline segadus? –

Isikliku lugemiskogemuse, õigemini, kogu oma kirjandusliku kompetentsi põhjal olen harjunud Heinsaarest mõtlema kui "turvalisest", isegi kui ühest kõige turvalisemast prosaistist Eesti kirjanduses (ainus asi, mida Heinsaarele ääri-veeri ette on osatud heita on lihtsameelsus, lapsikus – või ma eksin?).
Heinsaare "Ilus Armin", mis tolles artiklis oli mingit laadi näiteks "üleastumisest", on minu jaoks näide "kunstlikust" kirjandusest: kui see lugu mulle kuidagi vastu hakkas, siis just oma kunstlikkuses, ehk ka teatavas edevas, kuid siiski igas mõttes naiivses "irriteerivuses", kuid kindlasti mitte seetõttu, et fiktsionaalses maailmas midagi "koletut" sündis, naine mehe ära sõi vms (kas üldiselt ei tulekski toda "surma" või surma-poole-olekut foucault' likus mõttes otsida pigem lausumisest, mitte lausungi sisust?).
Ma ei oska ka Sauterit, keda muuhulgas samuti näiteks toodi, liigitada mingiks eriliselt transgressiivseks kirjanikuks jne, jne.
Midagi oli põhimõtteliselt nihkes, juba lähtealuselt – minu lugemiskogemuse ja kompetentsi seisukohalt muidugi.
Aga, noh, lõppude lõpuks võib ju ka Tove Janssoni Muumitrolli lugudest leida hea tahtmise korral midagi, mida nimetada skisovooluks või surmakogemuse kajastuseks vms.
Pildi allikas siit.