Veel tollest õhtust

4. oktoobril tegin siin juttu suhteliselt triviaalsel teemal –
rääkisin tundest, et ajas ja ruumis on inimesed erinevad või et nad mõjuvad eri kohtades (või eri aegadel) erinevalt.
Et need inimesed (seal või siis) justkui "kategoriseeruvad" teatava massi või hulgana kuidagi teisiti, mingitest teistest erinevalt.
See polegi nii triviaalne teema, kui küsimus on subjektiivsetes seletamatutes tajumustes, näiteks –
ma ei oska öelda, miks ma "võõrastan" inimesi Gonsiori tänaval, näiteks alates kaubamaja juurest, ja ei tunne end seal kunagi "koduselt" (uskudes, et seal ei tunne end keegi koduselt), aga mitte kunagi suhteliselt lähedal paikneval Narva maanteel.
Kuid see selleks.
Sotsiaalantropoloog Edmund Leachi raamatu lugemine aitas teadvustada piiri fenomeni – ja tõi mind uuesti nende uidude juurde: tõepoolest, kust, mis kohast või hetkest ikkagi algab üks teine, erinev koht (millest algab minu jaoks Gonsiori tänava ja seal liikuvate inimeste "võõrus" – mõnest konkreetsest visuaalsest markerist-märgistajast või minu lapsepõlvest: mäletan sealt kunagist Kalevi kommipoodi, pärast seda lõppes linn minu jaoks ära ja nii on see siiani… häirivalt ebameeldivast mälestusest: ei taha enam edasi minna, kingad pigistavad…?)
Leachi põhjal tuleks öelda, et piir ise ongi "kohatu", tava- või reeglipäratu, kahetine – mittekoht, "eikellegimaa".
Sama kehtib ka nii-öelda ajalise piiri, intervalli kohta, mis eristab kahte perioodi, kahte ajalist segmenti, tsükli algust/lõppu jne – ajaline piir on "ajatu", "eikellegiaeg".
Kirjeldasin oma kogemust pühapäevaõhtuses trollis teatud mõttes "tühjana", tühja ajana – nii nagu see kajastus trollisistujate nägudel; semiootilis-strukturaalselt ongi pühapäev, eriti selle õhtupoolik eksemplaarne vaheaeg, see on "ajatu" piir, mis eristab ühe (töö)nädala teisest.
Teatud mõttes paigutab iga ruumiline liikumine su mingisse vahealasse: rangelt võttes oled sa küll igal ajahetkel lokaliseeritav, sa võid esitada oma koordinaadid, ajutise asukoha marsruudil ("Tere, saabun varsti trolliga, olen veel siin Endlas, helistan kohe, kui kohal olen..."), kuid sa oled samas siiski ka ühes liigendamatu kestusega (katkestus)hetkes, sa oled "hüppes", üleminukuseisundi kontiinumis, transgressiooni protsessis.
Niisiis – pühapäeva õhtul trollis, üleminekulises aegruumis.
Ajalised ja ruumilised piirid on sageli pühad või tabule allutatud, samuti need piirid, mis eristavad sotsiaalseid staatusi (laps/täiskasvanu, mees/naine jne) ja kategooriaid (hea/halb, haige/terve); selliste piiride ületamised on sageli tseremoniaalsed, ritualiseeritud (sakraliseeritud või demoniseeritud) –
nii et isegi troll, mis sõidab pühapäeva õhtul Mustamäele, võib seetõttu oma sisemuses, kogemuslikus aegruumilises vahepealsuses mõjuda äkki kummaliselt sakraalse kohana, kuid miks mitte ka deemonlikuna (troll täis eikellegiajas ja -kohas viibivaid piir-olendeid: ingleid, tsombisid – meie formaalne paiknemine struktuuris kingib meile sellise "sisu", näivuse).