Gogol ja Kafka

Gogoli "Surnud hingedes" on üks üllatavalt "kafkalik" koht, ühe sellise seisundi kirjeldus, mida võiks kujundlikult pidada ka Kafka tegelaskujude seisundiks – viibimiseks mingi katkestuse, viivituse või millegi edasilükkumise seisundis.
Gogoli romaan on kelmiromaan, omamoodi ka eksituste komöödia: tõe ilmnemisel (s.t selle ilmnemisel, et sa ei ole see, kelleks sind on peetud) on sul targem kiiresti kaduda, põgeneda.
Kafkal on küll "skeem" teine ja komplitseeritum (metafüüsilisem): asi ei ole mitte niivõrd selles, et tõde (sinu kohta) võib paljastuda teistele, et sa võiksid nende silmis osutuda eksituseks; asi on selles, et tõde (sinust kui eksitusest) võiks paljastuda ka sulle endale – õigemini: et mingi taoline (sind kui eksitust, ühtlasi kui süüdlast paljastav) tõde võiks üldse olemas olla ja – siit ka tõeline ängistus – et taoline tõde ei pruugigi tõeliselt klaariks (või klaaritud) saada, et tõe klaarimine lükkub ikka ja jälle edasi.
Kuid nüüd tollest suurepärasest kohast Gogolil:
Tšitšikovi tegutsemine N. kubermangulinnas on üles keerutanud sedavõrd meelevaldseid ja mõistuvastaseid kuulujutte, et tal on kõige õigem sealt kaduda nii kiiresti kui võimalik.
Lahkumise eel selgub, et tema pärisorjadest teenrid (kes on "kärssninad", "lontrused", "igavesed lurjused") on jätnud hobuse rautamata, kalessi parandamata… (Gogoli teenrid, üldse lihtrahvas, talupojad, pärisorjad meenutavad kangesti noid Kafka eelolendeid, kes viibivad – Benjamini väljendit kasutades – justkui "eelmaailmas", mingis subjekti-eelses olemisseisundis).
Tekib viivitus, mille "vältel sai talle osaks õnn nautida neid mõnusaid hetki, mis on tuttavad igale reisimehele, kui kõik on juba kohvrisse pakitud ja toas vedeleb vaid nöörijuppe, paberitükke ja kõiksugu prahti, kui inimene ei ole teel ega ka senise kohaga seotud, näeb aknast möödavantsivad inimesi, kes arutavad oma asju ja mingis rumalas uudishimus tõstavad silmad, et, heitnud talle pilgu, jälle oma teed jätkata, mis veelgi rohkem süvendab vaese paigal seisva reisimehe halba tuju. Kõik, mis tema ümber on, kõik, mida ta näeb: niihästi vürtspood tema akende vastas kui ka vastasmajas elava vanaeide pea, mis õige lühikeste kaardinatega aknale ilmub – kõik on talle vastik; kuid ometi ei lähe ta akna juurest ära. Ta seisab, kord kõike enese ümber unustades, kord taas kuidagi nüristunult tähelepanu pöörates kõigele, mis tema ees liigub ja ei liigu, ning pigistab meelehärmist surnuks kärbse, kes sel ajal piriseb ja tema sõrme all vastu klaasi peksleb."
Sa "ei ole teel ega ka senise kohaga seotud" – see on õudne.
Palju parem (leevendust toovam) on olla teel ja mitte olla kohaga seotud, kui mitte olla teel ja mitte olla ka kohaga seotud.
Gogol, kes ennast mitte kusagil hästi (ja kohaga seotult) ei tundnud, armastaski kangesti – kinnismõtteliselt – reisida.
Katkend 21. aastase Gogoli kirjast: "… ei möödunud isegi mitte viit kuud Peterburis, kui ma astusin juba laevale, suutmata vastu seista tundele, mis oli mulle endalegi arusaamatu. Minu reisi kava ja eesmärk olid üsna segased." –
Psühhiaater Tšiži järgi oli too Gogoli sõit välismaale (13. aug. 1829) tema vaimuhaiguse esimene vaieldamatu tundemärk.