"Geeniuste asi" Sirbis

"Teadlasena jääb Tšiž niisiis monistiks, mis ka ei üllata: ta selgitab orgaaniliste põhjustega ("aju ehituse eripäraga") nii Gogoli-nimelist kirjanduslikku fenomeni kui ka Gogolit kui psühhopatoloogilist isiksust ja tema lähtekohaks on keha võim vaimu üle (meenutagem, et Tšiži kaasaegse Sigmund Freudi lähtekoht oli risti vastupidine – vaimu võim keha üle, hingeliste "komplekside" võim looduslike tungide üle…"

(Lähemalt Sirbist!)

Psühhiaatri pilguga 7 - totruste kordamisest

"Sel eluperioodil on Gogoli puhul veider seegi, et ta võis mingeid sõnu või riime korrata mitu päeva järjest. Juba 1836. a. lasi ta endale Hamburgis õmmelda tikkriidest ülikonna ning tegi nelikvärsi:

Õnnelik oled,
said Hamburgis püksid.
Saatust sa tänad,
et elus sa püsid.*

See vemmalvärss ei saa olla mitte üksnes geniaalse kirjaniku, vaid ka lihtsureliku jaoks midagi erilist, Gogol aga korrutas seda terve nädala.
(…) Huvitav, et haiged ei korda häid luuletusi, fraase, millel on tõsine tähendus; ikka kuuleme kas väga rumalaid või tõsisema sisuta fraase." (V. Tšiž)

* Väänasin reaaluse (sõna-sõnalise) tõlke endale suupäraseks – umbes et midagi sellist võiksin ka ise idiootlikult kordama hakata. Sellest ka meetrumi teisenemine ja viimase rea suurem dramaatilisus võrreldes Gogoli värssidega.

Gogol ja Kafka

Gogoli "Surnud hingedes" on üks üllatavalt "kafkalik" koht, ühe sellise seisundi kirjeldus, mida võiks kujundlikult pidada ka Kafka tegelaskujude seisundiks – viibimiseks mingi katkestuse, viivituse või millegi edasilükkumise seisundis.
Gogoli romaan on kelmiromaan, omamoodi ka eksituste komöödia: tõe ilmnemisel (s.t selle ilmnemisel, et sa ei ole see, kelleks sind on peetud) on sul targem kiiresti kaduda, põgeneda.
Kafkal on küll "skeem" teine ja komplitseeritum (metafüüsilisem): asi ei ole mitte niivõrd selles, et tõde (sinu kohta) võib paljastuda teistele, et sa võiksid nende silmis osutuda eksituseks; asi on selles, et tõde (sinust kui eksitusest) võiks paljastuda ka sulle endale – õigemini: et mingi taoline (sind kui eksitust, ühtlasi kui süüdlast paljastav) tõde võiks üldse olemas olla ja – siit ka tõeline ängistus – et taoline tõde ei pruugigi tõeliselt klaariks (või klaaritud) saada, et tõe klaarimine lükkub ikka ja jälle edasi.
Kuid nüüd tollest suurepärasest kohast Gogolil:
Tšitšikovi tegutsemine N. kubermangulinnas on üles keerutanud sedavõrd meelevaldseid ja mõistuvastaseid kuulujutte, et tal on kõige õigem sealt kaduda nii kiiresti kui võimalik.
Lahkumise eel selgub, et tema pärisorjadest teenrid (kes on "kärssninad", "lontrused", "igavesed lurjused") on jätnud hobuse rautamata, kalessi parandamata… (Gogoli teenrid, üldse lihtrahvas, talupojad, pärisorjad meenutavad kangesti noid Kafka eelolendeid, kes viibivad – Benjamini väljendit kasutades – justkui "eelmaailmas", mingis subjekti-eelses olemisseisundis).
Tekib viivitus, mille "vältel sai talle osaks õnn nautida neid mõnusaid hetki, mis on tuttavad igale reisimehele, kui kõik on juba kohvrisse pakitud ja toas vedeleb vaid nöörijuppe, paberitükke ja kõiksugu prahti, kui inimene ei ole teel ega ka senise kohaga seotud, näeb aknast möödavantsivad inimesi, kes arutavad oma asju ja mingis rumalas uudishimus tõstavad silmad, et, heitnud talle pilgu, jälle oma teed jätkata, mis veelgi rohkem süvendab vaese paigal seisva reisimehe halba tuju. Kõik, mis tema ümber on, kõik, mida ta näeb: niihästi vürtspood tema akende vastas kui ka vastasmajas elava vanaeide pea, mis õige lühikeste kaardinatega aknale ilmub – kõik on talle vastik; kuid ometi ei lähe ta akna juurest ära. Ta seisab, kord kõike enese ümber unustades, kord taas kuidagi nüristunult tähelepanu pöörates kõigele, mis tema ees liigub ja ei liigu, ning pigistab meelehärmist surnuks kärbse, kes sel ajal piriseb ja tema sõrme all vastu klaasi peksleb."
Sa "ei ole teel ega ka senise kohaga seotud" – see on õudne.
Palju parem (leevendust toovam) on olla teel ja mitte olla kohaga seotud, kui mitte olla teel ja mitte olla ka kohaga seotud.
Gogol, kes ennast mitte kusagil hästi (ja kohaga seotult) ei tundnud, armastaski kangesti – kinnismõtteliselt – reisida.
Katkend 21. aastase Gogoli kirjast: "… ei möödunud isegi mitte viit kuud Peterburis, kui ma astusin juba laevale, suutmata vastu seista tundele, mis oli mulle endalegi arusaamatu. Minu reisi kava ja eesmärk olid üsna segased." –
Psühhiaater Tšiži järgi oli too Gogoli sõit välismaale (13. aug. 1829) tema vaimuhaiguse esimene vaieldamatu tundemärk.

Psühhiaatri pilguga 6 – vanamehelikest ihadest

"Lõpuks tuleb tundeelu märkimisväärse nõrgenemise ja üldise hingeelu progresseeruva lagunemisega seletada ka geniaalse satiiriku imetabast kosjaskäiku (…). Varem ei oleks Gogol söandanud minna kosja noorele neiule, kuna ta teadis, et ei vaja naist, vaid õpilast ja põetajat; teise inimese elu ära rikkuda on ikka väga julm. Kui Vjelgorskaja olekski Gogoli ettepaneku vastu võtnud, siis oleks tema saatus olnud väga kurb."

"(…) tõepoolest, niisugune haiglane ebasiiras tundepuhang võib vahel tabada laguneva hingeeluga vanureid; paraku juhtus nõnda ka geniaalse satiirikuga. Kes poleks kuulnud muldvanade raukade imekspandavatest abiellumistest; kustuva kire haiguslik puhang paiskab niisugused haiged kõige räpasemate kasuahnete naisterahvaste embusse."

Psühhiaatri pilguga 5 – lömitamisest ja truualamlikkusest

"Tingimata tuleb peatuda sellel hämmastaval tõsiasjal, et tugevat suurusluulu põdevad haiged paranoikud on "kõrgemate ülemuste" suhtes väga aupaklikud; see kummaline iseloomujoon on moraaliteadlase ja sotsioloogi jaoks äärmiselt huvitav. (…)

Mul ei lähe iial meelest, kuidas ennast suurvürstiks pidav haige koogutas aupaklikult haigla koridoris kõndiva politseimeistri ees. Tõepoolest, protsessimishimulised paranoikud esitavad harvaesineva järjekindluse ja söakusega kaebekirju "kõrgematele ülemustele", aga just nende ülemäärane aupaklikkus "kõrgemate ülemuste" suhtes tõestabki seda, et nad on haiged; nad on kindlad, et "kõrgemad ülemused" on ülitargad, ääretult õiglased, ning sellepärast esitavad nad kaebusi kohtupalatile ja Senatile."

"Ma ei hakka arutlema selle üle, miks pidas Gogol sõna "liberaal" enda jaoks solvavaks, miks eelistas ta kroonulikku riigitruudust.(…) vaimuhaiged suhtuvad alati suure poolehoiuga kaasaegsetesse, valitsevatesse ideedesse. Seda olen ma pidevalt kogenud oma tegevuse vältel Peterburis ja Tartus; (…) nagu seal, nii on haigete vaated ka siin äärmiselt šabloonsed, sirgejoonelised (…).

Lõpuks on Gogoli vaadete mõistmiseks väga oluline silmas pidada, et ta ei armastanud õppida, ehkki sel juhul jääb selgusetuks, miks kujunesid Gogolil niisugused truualamlikud vaated; väheõppinud jagavad tihti radikaalseid ja koguni anarhistlikke ideid."

"(...) vaimuhaiguste olemust valesti mõistes kahtles ta [Belinski] Gogoli haiguses (...). Belinski ei teadnud, et vaimuhaigused kestavad aastaid, et vaimuhaiged oskavad kirjutada sidusalt ja läbimõeldult, et nad on võimude suhtes väga aupaklikud."

Psühhiaatri pilguga 4 - hoolimatusest

Psühhiaater V. Tšiž ükskõiksusest ja hoolimatusest:

"Psühhiaatria-alase tegevuse alguses panin ma väga imeks, et vaimuhaiged on oma naabrite kannatuste suhtes täiesti ükskõiksed. Kliinikutes ja haiglates nägin ma sageli, et raskesti haiged, kes põdesid näiteks tiisikust või vähki, suhtusid osavõtlikult oma naabrite kannatustesse (…).

Vaimuhaiglates midagi niisugust ei ole; maniakid tantsivad ja laulavad surija kõrval, melanhoolikud on oma kurbusest niivõrd haaratud, et nad ei märka naabri kannatusi, paranoikud ei pööra oma saatusekaaslaste kannatustele mingit tähelepanu. Haige surm ei huvita üldse kedagi. (…) Varem ma imestasin, missuguse südametusega suhtuvad neurasteenikud ümbritsevatesse inimestesse, kuidas nad ei pööra tähelepanu oma lähedaste soovidele."

"Pole midagi imekspandavat selles, et haigele Gogolile ei läinud pärisorjade olukord Venemaal üldsegi korda ja ta soovitas mõisnikul neid "pesemata lõustu" sõimata."

Psühhiaatri pilguga 3 - söömarlusest

Psühhiaater V. Tšiž söömarlusest:

"Gogolil oli hea söögiisu; niisugune söömarlus esineb mõnedel vaimuhaigetel; meile ei ole teada selle sümptomi päritolu, kuid on teada, et mõnedel hüpohondrikutel on imekspandav söögiisu.
(...) haige ei saa kõhtu täis, ülemäärase söömise järel tunneb ta ennast ebameeldivalt; võib-olla on selline aplus tingitud kõrgema vaimse tegevuse nõrgenemisest või siis nüristumisest; on üldteada, et rumalad inimesed söövad liiga palju lihtsalt igavusest, tegevusetusest."