Psühhiaatri pilguga 7 - totruste kordamisest

"Sel eluperioodil on Gogoli puhul veider seegi, et ta võis mingeid sõnu või riime korrata mitu päeva järjest. Juba 1836. a. lasi ta endale Hamburgis õmmelda tikkriidest ülikonna ning tegi nelikvärsi:

Õnnelik oled,
said Hamburgis püksid.
Saatust sa tänad,
et elus sa püsid.*

See vemmalvärss ei saa olla mitte üksnes geniaalse kirjaniku, vaid ka lihtsureliku jaoks midagi erilist, Gogol aga korrutas seda terve nädala.
(…) Huvitav, et haiged ei korda häid luuletusi, fraase, millel on tõsine tähendus; ikka kuuleme kas väga rumalaid või tõsisema sisuta fraase." (V. Tšiž)

* Väänasin reaaluse (sõna-sõnalise) tõlke endale suupäraseks – umbes et midagi sellist võiksin ka ise idiootlikult kordama hakata. Sellest ka meetrumi teisenemine ja viimase rea suurem dramaatilisus võrreldes Gogoli värssidega.

Psühhiaatri pilguga 6 – vanamehelikest ihadest

"Lõpuks tuleb tundeelu märkimisväärse nõrgenemise ja üldise hingeelu progresseeruva lagunemisega seletada ka geniaalse satiiriku imetabast kosjaskäiku (…). Varem ei oleks Gogol söandanud minna kosja noorele neiule, kuna ta teadis, et ei vaja naist, vaid õpilast ja põetajat; teise inimese elu ära rikkuda on ikka väga julm. Kui Vjelgorskaja olekski Gogoli ettepaneku vastu võtnud, siis oleks tema saatus olnud väga kurb."

"(…) tõepoolest, niisugune haiglane ebasiiras tundepuhang võib vahel tabada laguneva hingeeluga vanureid; paraku juhtus nõnda ka geniaalse satiirikuga. Kes poleks kuulnud muldvanade raukade imekspandavatest abiellumistest; kustuva kire haiguslik puhang paiskab niisugused haiged kõige räpasemate kasuahnete naisterahvaste embusse."

Psühhiaatri pilguga 5 – lömitamisest ja truualamlikkusest

"Tingimata tuleb peatuda sellel hämmastaval tõsiasjal, et tugevat suurusluulu põdevad haiged paranoikud on "kõrgemate ülemuste" suhtes väga aupaklikud; see kummaline iseloomujoon on moraaliteadlase ja sotsioloogi jaoks äärmiselt huvitav. (…)

Mul ei lähe iial meelest, kuidas ennast suurvürstiks pidav haige koogutas aupaklikult haigla koridoris kõndiva politseimeistri ees. Tõepoolest, protsessimishimulised paranoikud esitavad harvaesineva järjekindluse ja söakusega kaebekirju "kõrgematele ülemustele", aga just nende ülemäärane aupaklikkus "kõrgemate ülemuste" suhtes tõestabki seda, et nad on haiged; nad on kindlad, et "kõrgemad ülemused" on ülitargad, ääretult õiglased, ning sellepärast esitavad nad kaebusi kohtupalatile ja Senatile."

"Ma ei hakka arutlema selle üle, miks pidas Gogol sõna "liberaal" enda jaoks solvavaks, miks eelistas ta kroonulikku riigitruudust.(…) vaimuhaiged suhtuvad alati suure poolehoiuga kaasaegsetesse, valitsevatesse ideedesse. Seda olen ma pidevalt kogenud oma tegevuse vältel Peterburis ja Tartus; (…) nagu seal, nii on haigete vaated ka siin äärmiselt šabloonsed, sirgejoonelised (…).

Lõpuks on Gogoli vaadete mõistmiseks väga oluline silmas pidada, et ta ei armastanud õppida, ehkki sel juhul jääb selgusetuks, miks kujunesid Gogolil niisugused truualamlikud vaated; väheõppinud jagavad tihti radikaalseid ja koguni anarhistlikke ideid."

"(...) vaimuhaiguste olemust valesti mõistes kahtles ta [Belinski] Gogoli haiguses (...). Belinski ei teadnud, et vaimuhaigused kestavad aastaid, et vaimuhaiged oskavad kirjutada sidusalt ja läbimõeldult, et nad on võimude suhtes väga aupaklikud."

Psühhiaatri pilguga 4 - hoolimatusest

Psühhiaater V. Tšiž ükskõiksusest ja hoolimatusest:

"Psühhiaatria-alase tegevuse alguses panin ma väga imeks, et vaimuhaiged on oma naabrite kannatuste suhtes täiesti ükskõiksed. Kliinikutes ja haiglates nägin ma sageli, et raskesti haiged, kes põdesid näiteks tiisikust või vähki, suhtusid osavõtlikult oma naabrite kannatustesse (…).

Vaimuhaiglates midagi niisugust ei ole; maniakid tantsivad ja laulavad surija kõrval, melanhoolikud on oma kurbusest niivõrd haaratud, et nad ei märka naabri kannatusi, paranoikud ei pööra oma saatusekaaslaste kannatustele mingit tähelepanu. Haige surm ei huvita üldse kedagi. (…) Varem ma imestasin, missuguse südametusega suhtuvad neurasteenikud ümbritsevatesse inimestesse, kuidas nad ei pööra tähelepanu oma lähedaste soovidele."

"Pole midagi imekspandavat selles, et haigele Gogolile ei läinud pärisorjade olukord Venemaal üldsegi korda ja ta soovitas mõisnikul neid "pesemata lõustu" sõimata."

Psühhiaatri pilguga 3 - söömarlusest

Psühhiaater V. Tšiž söömarlusest:

"Gogolil oli hea söögiisu; niisugune söömarlus esineb mõnedel vaimuhaigetel; meile ei ole teada selle sümptomi päritolu, kuid on teada, et mõnedel hüpohondrikutel on imekspandav söögiisu.
(...) haige ei saa kõhtu täis, ülemäärase söömise järel tunneb ta ennast ebameeldivalt; võib-olla on selline aplus tingitud kõrgema vaimse tegevuse nõrgenemisest või siis nüristumisest; on üldteada, et rumalad inimesed söövad liiga palju lihtsalt igavusest, tegevusetusest."

Psühhiaatri pilguga 2 - sobivusest

Psühhiaater V. Tšiž sellest, kes kellega sobib:

"Vaesus, eriti vaimuvaesus, lähendab ja ühendab kõige erinevamate ühiskonnakihtide esindajaid. (…) napi aruga aristokraat ei pea enda jaoks sugugi koormavaks nõrgamõistuslike mustatööliste seltskonda.

(…) nõrgamõistuslikud saavad üheskoos suurepäraselt hakkama, ükskõik mis ühiskonnaklassi nad ka ei kuuluks."

"Juba Shakespeare märkis, et psühhopaadid armuvad psühhopaatidesse - Hamlet ja Ophelia, Macbeth ja leedi Macbeth. Charcot kinnitas, et neuropaadid armuvad neuropaatidesse. Olen korduvalt kogenud, et Charcot'l on õigus."

Psühhiaatri pilguga 1

Alustan siin blogis uut rubriiki, mis põhineb värskelt "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Vladimir Tšiži kirjutistel (rõhutan, et tegu on meelelahutusliku, mitte psühhiaatrilise või kirjanduskriitilise vms blogiga – seda tuleks siis tsitaate lugedes kindlasti silmas pidada).

1. septembri puhul valisin Tšiži mõttepärandist järgmisi pärleid:

"Kogenud pedagoogid teavad, et nõrkade, haiglaste laste vaimsete võimete varane areng ennustab neile sageli kurba tulevikku."

"Vaimuhaiguste ilmnemisel kinnitavad sugulased ja tuttavad, et noormees haigestus just vaimse pingutuse tagajärjel, nad ei suuda mõista, et noormees pingutaski just seepärast, et oma haiglase oleku, ebanormaalsuse tõttu ei tahtnud ta mängida ja logelda nagu tema normaalsed eakaaslased."

"Nagu nägime, jätavad degenerandid enamasti oma haridustee pooleli, kuid vaimuhaiguse eelsoodumusega lapsed õpivad sageli hästi; paljud esmased vaimuhaiged on õppinud väga hästi."