Mõistulugu ühest mehest ja papagoist

Mehele kingiti papagoi, kes võõristas kõike; ta ei olnud veel harjunud mehe juures elama.
Ükskord tuli mehel – ta oli sel hetkel lülitunud Universumis eksisteeriva info Ühisvälja – pähe hiilgav mõte pakkuda papagoile õunaseemneid (tagamõttega ahvatleda papagoi oma peo pealt sööma).
Ta pistis käe koos pooliku õunaga puuri ja jäi kannatlikult ootama.
Ja ühel hetkel sündiski väike ime (tegelikult oli mees selle hetke saabumist oma sisimas kuidagi ette näinud, ta tundis inimesi, kes teatud määral sarnanesid loomadele-lindudele, võiks öelda, et ta oli elukogenud mees – veel enamgi: ta oli seda hetke juba isegi ette nautinud ja mõnevõrra "sadistlikult" oli ta ette näinud ka tolle nii erineva, kuid siiski nii sarnase isendi hingelisi võitlusi, kõikumisi himu ja hirmu vahel, jah, ta oli ette näinud ka himu triumfi hirmu üle) – papagoi napsas tema peo pealt esimese seemne ja pages robinal puuri kaugemasse nurka…
Siis tuli ta jälle – ettevaatlikult, ettevaatlikult – ja napsas teise seemne jne.
Aja jooksul, palju kiiremini kui mees uskunud oli, harjuski papagoi mehe peo pealt õunaseemneid sööma; ta tegi seda nüüd kartmatult, alati ahnelt, küllastumatult.
Mehel oli hea meel, et ta oli papagoile tähtis (very important person) ja et papagoi usaldas teda nüüd piiritult – oli ju papagoi usaldanud oma elunatukese tema kätte!
(Mees teadis, et papagoid kiinduvad ainult ühte olendisse ja et selliseks number Üheks saabki tõenäoliselt just tema, Mees.)
Kõik oli, niisiis, väga lihtne – mees oli papagoi Isand, sest mehelt ja ainult mehelt sai papagoi õunaseemneid, mida ta miskipärast nii hullusti himustas...
Siin võiks olla ka lõpp.
Aga lugu jätkub.
Ühel päeval kui mees oli taas kontaktis Universumi Ühisväljaga, tuli talle pähe hiilgav mõte lülituda Üleilmsesse Võrgustikku ja uurida järele, miks papagoid nii meeletult õunaseemneid armastavad – ehk siis: mis on papagoide himu saladus (ja ühtlasi tema kui papagoide Isanda võimu saladus)?
Ja ta sai teada midagi äärmiselt huvitavat, nimelt seda, et õunaseemned on papagoidele mürk ja mõjuvad neile (suurtes kogustes) surmavalt.
See mees jäi nüüd mõttesse.
Ta mõtles, et alati, kui lind tema peo pealt oli söönud, oleks ta võinud talle öelda: "Söö, linnuke, söö, see on ju puhas surm!" (ja kuna see mees oli külalacanist, pudenes ta huulilt tsitaat Lacanilt: "Mange ton Dasein"… )
Kui see mees oli end varem tundnud papagoi Isandana, siis nüüd otsustas ta käituda JUMALANA…

Ah, et mis siis edasi sai?

Number Ühte mehest papagoi jaoks ei saanud ja mehel oli selle üle ainult hea meel (selgus, et papagoid on kiivad ja isekad linnud, ja et seda Ühte, kelle nad enda jaoks välja on valinud, kohtlevad nad loomulikult isikliku bitch’ina – kuna aga mees on väga kergesti ärrituv isane ja juhtumisi sattus ka papagoi olema väga kergesti ärrituv isane, ei olekski nende suhe toiminud: küsimus, kes on kelle bitch, oleks jäänud klaarimata).
Papagoi käsitab nüüd korterit küll enda omana (tegu on ääretult nahaalse linnuga), kuid ta tolereerib meest kui mingit… arusaamatut paratamatust (?).
Neil pole üksteisega eriti pistmist ja võiks öelda, et see ongi nende ideaalne suhe.
Ainult vahel harva lendab papagoi agressiivselt kisendades mehele pähe ja ainult vahel harva – umbes täpselt sama harva – annab mees papagoile paar õunaseemet…

(Usually Kakarikis are kept in aviaries, and rightly so. They are so hyperactive that they need a larger space for their size to maintain their physical and mental health. Their requirements are different from most pet parrots commonly kept. They need to fly and exercise often. Like their bodies, their minds also work very fast. They are not complex, but simple and direct. Consideration is not the word for them, but action is!)