"MA SÖÖN SU ÄRA!"

Elias Canetti alustab oma teost "Massid ja võim" järgmiselt: "Inimene ei karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. Me tahame näha, kes meist kinni haarab, me tahame, et suudaksime seda ära tunda või vähemalt millegagi ühte viia. Kõikjal väldib inimene võõra puudutust. Öösel või üldse pimedas võib kohkumus ootamatust puudutusest üle kasvada paanikaks."
Mind paelusid või isegi hämmastasid tema avasõnad kohe ja kuidagi eriliselt.
Ilmselt jääb mulle eluks ajaks meelde üks vapustav episood elust, mis neile ridadele mõeldes alati meenub: kord Saksamaal tuttava juures ööbides sisenesin pimedasse tuppa ja, tahtmata papagoid häirida, püüdsin leida vajaliku raamatu käsikaudu, tuld süütamata – võib-olla ma riivasin õrnalt ta puuri ja ehmatasin teda või aistis ta niisamagi läbi une ja pimeduse kellegi ebamäärase (ja seetõttu ka ohtliku) lähedust ja ta – HÄÄLITSES!
See ei olnud väikese linnu häälitsus, see oli KOHUTAVA ÜRGKOLETISE häälitsus, ennekuulmatu, kuid siiski üdini tungivalt tuttav – häälitsus aegade sügavaimast pimedusest, vana kui maailm.
Me tegelikult ei tea, kui palju meiegi, inimeste elust on – reaktsioonina, kaitseformatsioonina – ära määratud ürgalgse puudutusehirmu poolt: "Kõiki distantse, mis inimesed enda ümber loonud, dikteerib see puudutusehirm… Ainult mass võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust")