Kop-kop
Eile sattusin lehitsema üht kriitikaraamatut minevikust, mis ei olegi mitte Mägede taga (nii mineviku kohta ei öelda), vaid pigem siis kusagil Teisel Kaldal, teisel pool Lõhet.
Juba pealiskaudsel sirvimisel kogunes näputäis "lugemisnopmeid" (sellist väljendit kasutas kunagi vist Peeter Olesk), mis võiksid vabalt olla pärit ka kaasaegsest kriitikast – st oleksid ka täna omal kohal, aktuaalsed – või mida ma ise või keegi teine võiks vabalt näiteks ka homme mõnes kirjanduskriitilises arutluses (tsitaadina, osutusena) kasutada: kas siis toetumiseks, tõukumiseks, vaidlustamiseks…
Järgnevalt mõned nopmed (autor jäägu esialgu saladuseks):
"Kriitika ei olegi midagi muud kui kindla spetsiifilise vormi võtnud võitlus hea ja halva kunstimaitse vahel. Hea ja edasiviiv maitse võidab siin igal juhul, aga millal see sünnib, on juba sootuks iseasi." (1982)
"Eetikas ei ole pidevat hulka, nagu tunnetuses või esteetilises väärtusreas. Kõlbeline suhtumine maailmasse peab ümbritsevat paratamatult ja olemuslikult diferentseerima, jaotama, eristama, selle ilminguid kvalifitseerima. Kõlbeline hinnang on jäik ja üleminekuteta." (1985)
"… just ses nooremas kriitikas on taas märgata preskriptiivsuse tõusu, kogu kultuuritervikule orienteerumist, taotlust muuta kriitika ühiskondliku kriitilise mõtte arenguväljaks ja järelikult – tõusta teose ja kirjaniku tasandilt kõrgemale ning eemale, olla muid sihte silmas pidades teoste suhtes isegi ülekohtune või hoolimatu." (1979)
"Suurte luuletajate isiklik pessimism ja kibestustumus on ikka osutunud laiemas kontekstis eriti kirglikuks veendumuseks, eriti kõrgete ja kompromissitute sihtide väljendusvormiks." (1986)
Triviaalselt mõjub mõte, et aeg-ajalt oleks kasulik uurida või meelde tuletada, kuidas 20-30 (või 60-70 jne) aastat tagasi kriitikat kirjutati, mille üle diskuteeriti jne.
Muidu võib tõepoolest tunduma hakata, et kirjanduskriitiline mõte saigi alguses siis, kui Tõnu Õnnepalu kirjutas eesti kirjanduse valmissaamisest või kui Hasso Krull kirjutas Tuglase kuju varisemisest ja kirjanduse pudenemisest (st kusagil 80ndate lõpus ja 90ndate alguses).
Triviaalne on ka osutada katkestusele kultuuris ja kirjandusteadvuses (sellest on küll ja küll leierdatud ), kuid – kas see katkestus on ikka Lõhe (mille siinpoolselt servalt saaks võidukalt, kuid siiski solidaarselt viibata teisel serval olijatele), või on see ikkagi pigem Sein, mis meid lahutab.
Tundub, et suur osa kunagistest aktiivsetest kultuuriinimestest on kaunis hermeetiliselt sulgunud oma tuppa (või lausa varjendisse keldrikorrusel) ja ega nende uksele keegi nii väga kopsimas käigi – või mulle tõesti ainult (võhiklikult) tundub nii?
Äkki on nii, et kui tollest Seinast mingi pragu leida, sinna ülevoolavalt hõigata "Uhhuu!" ja siis kõrv vastu panna, kuuled summutatud sosinat: "Kuss! Meil on siin parajasti uneaeg…"
(Mõni võiks siin asja- ja ajastutundlikult ka vastu väita, et eks me kõik, nooremad ja vanemad elutse nii või teisiti mingites oma tubades või box’ides või "ajakapslites", ühed sunnitult, teised tahtlikult, ühed kibestunult, teised kergendust tundes…).
Tolle kriitikaraamatu lehitsemisel tekkinud tundeid setitades meenus ka – ahhaa! – Holger Kaintsi äratundmine viimases Sirbis: "...taipasin, kui tugevasti on viimastel aastatel eesti kirjanduses ennast kehtestanud nooremas keskeas (30–45aastaste) põlvkond. Tagasi mõeldes ei oskagi arvata, et ühelgi varasemal perioodil oleks üks suhteliselt kitsas vanuserühm nii valdav olnud. (…) Ka 1990ndatel, mis olid ju mitmes mõttes murdelised, oli oluliste tegijate vanuseline skaala palju laiem."
Meil on ilmunud igasuguseid luuleantoloogiaid, aga äkki kuluks ära ka kriitikaantoloogia (valik krestomaatilisi tekste). Mäletan, et ülikoolis pidin mingiks eksamiks lugema kogumikku "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" (ilm. 1984) – aga hilisemad aastad?
Ülikoolist vedasin ennast (läbi häda) läbi, huvide objekt oli ikka kuidagi liiga ebamäärane; ei lugenud ka tollast kirjanduskriitikat isiklikuks lendutõusuks valmistuja kullipilguga… nüüd tagantjärele teeksin seda meelsasti (viletsa filoloogi süütunde leevendamiseks), aga olgu see siis ikka tõesti mingi hästi komplekteeritud ja kommenteeritud Best of-kogumik.
Ah jaa –
tsiteeritud katkendid olid pärit Andres Langemetsa kogumikust "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi 1972-1987" (ilm 1992).
Mäletasin lehitsematagi kahte kunagi muljet avaldanud ja nüüdseks vist "krestomaatilist" kirjutist, üks räägib pausidest luules, teine Runneli "Müüdist".
Vähemalt niigi palju siis…
Juba pealiskaudsel sirvimisel kogunes näputäis "lugemisnopmeid" (sellist väljendit kasutas kunagi vist Peeter Olesk), mis võiksid vabalt olla pärit ka kaasaegsest kriitikast – st oleksid ka täna omal kohal, aktuaalsed – või mida ma ise või keegi teine võiks vabalt näiteks ka homme mõnes kirjanduskriitilises arutluses (tsitaadina, osutusena) kasutada: kas siis toetumiseks, tõukumiseks, vaidlustamiseks…
Järgnevalt mõned nopmed (autor jäägu esialgu saladuseks):
"Kriitika ei olegi midagi muud kui kindla spetsiifilise vormi võtnud võitlus hea ja halva kunstimaitse vahel. Hea ja edasiviiv maitse võidab siin igal juhul, aga millal see sünnib, on juba sootuks iseasi." (1982)
"Eetikas ei ole pidevat hulka, nagu tunnetuses või esteetilises väärtusreas. Kõlbeline suhtumine maailmasse peab ümbritsevat paratamatult ja olemuslikult diferentseerima, jaotama, eristama, selle ilminguid kvalifitseerima. Kõlbeline hinnang on jäik ja üleminekuteta." (1985)
"… just ses nooremas kriitikas on taas märgata preskriptiivsuse tõusu, kogu kultuuritervikule orienteerumist, taotlust muuta kriitika ühiskondliku kriitilise mõtte arenguväljaks ja järelikult – tõusta teose ja kirjaniku tasandilt kõrgemale ning eemale, olla muid sihte silmas pidades teoste suhtes isegi ülekohtune või hoolimatu." (1979)
"Suurte luuletajate isiklik pessimism ja kibestustumus on ikka osutunud laiemas kontekstis eriti kirglikuks veendumuseks, eriti kõrgete ja kompromissitute sihtide väljendusvormiks." (1986)
Triviaalselt mõjub mõte, et aeg-ajalt oleks kasulik uurida või meelde tuletada, kuidas 20-30 (või 60-70 jne) aastat tagasi kriitikat kirjutati, mille üle diskuteeriti jne.
Muidu võib tõepoolest tunduma hakata, et kirjanduskriitiline mõte saigi alguses siis, kui Tõnu Õnnepalu kirjutas eesti kirjanduse valmissaamisest või kui Hasso Krull kirjutas Tuglase kuju varisemisest ja kirjanduse pudenemisest (st kusagil 80ndate lõpus ja 90ndate alguses).
Triviaalne on ka osutada katkestusele kultuuris ja kirjandusteadvuses (sellest on küll ja küll leierdatud ), kuid – kas see katkestus on ikka Lõhe (mille siinpoolselt servalt saaks võidukalt, kuid siiski solidaarselt viibata teisel serval olijatele), või on see ikkagi pigem Sein, mis meid lahutab.
Tundub, et suur osa kunagistest aktiivsetest kultuuriinimestest on kaunis hermeetiliselt sulgunud oma tuppa (või lausa varjendisse keldrikorrusel) ja ega nende uksele keegi nii väga kopsimas käigi – või mulle tõesti ainult (võhiklikult) tundub nii?
Äkki on nii, et kui tollest Seinast mingi pragu leida, sinna ülevoolavalt hõigata "Uhhuu!" ja siis kõrv vastu panna, kuuled summutatud sosinat: "Kuss! Meil on siin parajasti uneaeg…"
(Mõni võiks siin asja- ja ajastutundlikult ka vastu väita, et eks me kõik, nooremad ja vanemad elutse nii või teisiti mingites oma tubades või box’ides või "ajakapslites", ühed sunnitult, teised tahtlikult, ühed kibestunult, teised kergendust tundes…).
Tolle kriitikaraamatu lehitsemisel tekkinud tundeid setitades meenus ka – ahhaa! – Holger Kaintsi äratundmine viimases Sirbis: "...taipasin, kui tugevasti on viimastel aastatel eesti kirjanduses ennast kehtestanud nooremas keskeas (30–45aastaste) põlvkond. Tagasi mõeldes ei oskagi arvata, et ühelgi varasemal perioodil oleks üks suhteliselt kitsas vanuserühm nii valdav olnud. (…) Ka 1990ndatel, mis olid ju mitmes mõttes murdelised, oli oluliste tegijate vanuseline skaala palju laiem."
Meil on ilmunud igasuguseid luuleantoloogiaid, aga äkki kuluks ära ka kriitikaantoloogia (valik krestomaatilisi tekste). Mäletan, et ülikoolis pidin mingiks eksamiks lugema kogumikku "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" (ilm. 1984) – aga hilisemad aastad?
Ülikoolist vedasin ennast (läbi häda) läbi, huvide objekt oli ikka kuidagi liiga ebamäärane; ei lugenud ka tollast kirjanduskriitikat isiklikuks lendutõusuks valmistuja kullipilguga… nüüd tagantjärele teeksin seda meelsasti (viletsa filoloogi süütunde leevendamiseks), aga olgu see siis ikka tõesti mingi hästi komplekteeritud ja kommenteeritud Best of-kogumik.
Ah jaa –
tsiteeritud katkendid olid pärit Andres Langemetsa kogumikust "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi 1972-1987" (ilm 1992).
Mäletasin lehitsematagi kahte kunagi muljet avaldanud ja nüüdseks vist "krestomaatilist" kirjutist, üks räägib pausidest luules, teine Runneli "Müüdist".
Vähemalt niigi palju siis…
Sildid: kirjandus
postitas Jaanus Adamson kell
detsember 26, 2010
3 kommentaari:
„Ennemgi on tähele pandud, et kriitikaga aktiivse tegelemise periood kujuneb enamikul literaatidest suhteliselt lühikeseks, et retsensendi elukutse sobib pikemaks ajaks vaid vähestele. Viimasel juhul on tegu tõelise kutsumuse või suutmatusega midagi asemele leida. Suurem jagu kunagi trükitumaid kriitikuid jätkab mugavalt 0,5-1,5 arvustusega aastas. Põhjusi on mitu. Ühelt poolt muidugi see, et kriitikuamet nõuab teatavat hingehoiakut. See tähendab tahtmist s e k k u d a, saada avalikuks tegelaseks, lootust, et ollakse võimeline kirjandusprotsessi mõjutama. Niisugust suundumust võiks nimetada kriitikuluuluks. See nõuab ohtralt psüühilist energiat. Esiteks valmidusena hoida ennast kursis jooksva kultuurieluga. See ei ole tänapäeval lihtne. Aeg pole veel teri sõkaldest eraldanud. Hirmus palju tuleb tegeleda tühja-tähjaga. Kriitik ei saa teha nii nagu üks mu tuttav, kes küsimuse peale, kas ta on juba lugenud viimasest „Sirbist“ seda-ja-seda artiklit, vastas rahulikult, et ei, ta hoiab lehed ilusti alles, sest mõtiskleb ühe igavikulise probleemi üle, aga kunagi kevadel võtab ta „Sirbid“ ette ja vaatab järele, mis seal ka sees oli. Kriitik peab lugema kõike võimalikult kohe. Aga aastad lähevad, järjest rohkem tahaks tegeleda tähtsaimaga, lugeda üksnes parimat. Ja tõenäosus ütleb, et eesti jooksev kirjandus pole parim, mida maailmas aegade vältel kirjutatud . . .“
M.Mutt 1982
Aga see Langemetsa tsitaat aastast 1979 pani küll muhelema :D
Ma kostitan sind vastutasuks ühe teise tsitaadiga aastast 1981:
"Pärisin hiljuti Henn-Kaarel Hellatilt, millest see tuleb: enne Kirjanike Liitu astumist oli ta särav kriitik, tema töid oli lust lugeda. Siis aga miskipärast kahvatas tema kriitikutäht, arvustused muutusid soliidseteks reaarvustusteks, millel pole enam endist sära. Äkki on lasknud ennast tsunfti poolt ära osta? "Vaata, mees," kostis Hellat, "varem ma proovisin hammast nigelate autorite peal, siis oli lihtne silma paista. Viimasel ajal olen arvustanud peamiselt väärtkirjandust." (Joel Sangalt, "Kriitiku pihtimused")
Aiai!
Njah, mis ühele kahur, see teisele imilont ja ega jäägi muud üle, kui enda oma vastu mõnd suurtükki kõveraks lennata (muidu on pelk lapsepeks, mitte hierarhiate eksplitseerimine).
"Teiseks kulub psüühilist energiat enda püstihoidmiseks. Kriitiku närvikulu on suur. Pidevalt tuleb taluda suuremat või väiksemat pinget suhetes kolleegide, kirjanike ning paljude teistega. Ka eraelus ei saa kriitik end päris lõdvaks lasta. Muidugi on ilus noore, oma rolliga äsja samastunud kriitiku trotslik peahoiak: „Olen, jah, kriitik!“ Ent üle 5-7 aasta on raske vastu pidada. Tarkust tuleb küll järjest juurde, aga kui hoiak ära kaob, kui saabub skepsis ja resignatsioon, siis pole enam kriitikut. Siis kanaliseeritakse oma võimed soliidsesse ning igavikulisse, nagu kirjanduslugu, tõlkimine, originaalloomingu-ponnistused, kultuuri administreerimine kõrgtasemel jne."
(samas, st M.Mutt "Valitud seoseid kriitikast" rmt-s "Kõik on üks ja seesama" või "Looming" 1982/3)
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht