Stockholmi sündroom

Stockholmi sündroomi kirjeldatakse tavaliselt kui psühholoogilist fenomeni, mis väljendub vangistatu lojaalsuses vangistaja suhtes – süüdistamise asemel hakkab vangistatu kurjategijat õigustama, isegi armastama.
Sarja "Kurjuse kannul" (Criminal Minds) eile nähtud osas põhjendas üks profileerija sellist käitumist dilemmaga: "Kohandu või sure" –
ja mulle meenus, et kunagi põhjendasin ühele tuttavale oma suhtumist teataval ametipostil töötamisse samuti "Stockholmi sündroomiga": ma ei kiru oma tööd, ma pigem õigustan, olen nii-öelda lojaalne (nagu pantvang)… sest mis mul siis muud nii väga üle jääbki (hüsteeritsemise asemel, mingigi sisemise väärikuse säilitamiseks): ehk on sellises suhtumises midagi amor fati’st, saatusearmastust (tunnistada sattumuslikku kangelaslikult saatusena või… hoopis allaheitlikult paratamatusena?).
Kuigi tol hetkel tajusin seda mulle omase, pinnalise ja eneseiroonilise joke’ina, on selles vist siiski oma (sügavam ja üldisem) tõde – kas ei ole me kõik elu pantvangidena vastamisi dilemmaga: "Kohandu või sure"?
Kas ei ilmuta me kõik oma etteantud või pealesurutud sotsiaalsetes (ja professionaalsetes jne) rollides – lojaalsete sobitujate või meeleheitlikult kiindunud klammerdujatena – teatud märke "Stockholmi sündroomist"?