Hiljuti keegi küsis...
...mida ma loen. Ütlesin, et loen korraga mitut raamatut, nelja-viit. Selgus, et tema ka. Tal olevat neid korraga rohkemgi käsil (15 tükki). Ei hakanud arutlema teemal, millal tuleks pooleli olev raamat arvata pooleli jäänud või pooleli jäetud raamatuks (lugema hakkamine tähendaks siis pigem suhte taastamist, mitte suhte jätkamist).
Pikalt ootele, standby’le jäänud raamatuga võib ju suhe hõlpsasti ka katkeda (nii nagu mõne inimesega, keda ammu kohanud ei ole, võid alustada vestlust justkui jätkates eile pooleli jäänud arutlusteemat, mõne teisega tuleb see ühine arutlusteema aga üha uuesti ja uuesti üles leida).
Tundub, et aktiivne, sisuline lugemissuhe saabki korraga (paralleelselt) olla vaid u 4-5 raamatuga, vähemalt minu puhul (veider on pidada pool aastat tagasi alustatud raamatut ikka veel raamatuks, mida loen, mis on lugemisel: kas pool aastat hiljem saab astuda samasse jõkke?).
Ei hakka siin arutlema, millest tulenevad katkestused ja kõrvalehüpped (põhjused on piisavalt triviaalsed või universaalsed).
Huvitavam oleks mõelda selle üle, miks mõjub lineaarsel konveier-meetodil lugemine ("üks raamat korraga" ) kuidagi piiravalt ja pueriilselt. Ja miks kuulub kirjandusteoste väärtustamine läbilugemise kiiruse alusel ("Jube hea, lugesin läbi ühe õhtuga/paari päevaga…") üldjuhul noorukiikka?
Nii jube huvitav, et ei saanud arugi, kui juba raamat läbi sai (ei saanud arugi kui juba elu läbi sai).
Katkestuste ja kõrvalehüpete üht põhjust siiski vestluses mainisin: on raamatuid, mis annavad ennast "kätte" või annavad endast parima juba esimesel või teisel kolmandikul: kahe viimati loetud raamatuga (Richard Dawkinsi "The Good Delusion" ja Denis Duttoni "The Art Instinct") oli just nii – lõpu oleks võinud ka lugemata jätta, midagi olulist ei lisandunud, aimasin seda, kuid lugesin siiski põhimõtteliselt, kohustundlikult lõpuni (noblesse oblige or smthng).
Kuigi raamatute suurimaks vaenlaseks on teised raamatud, tuli põgusalt jutuks ka raamatu poolelijätmisest tulenev omalaadne (süü- või häbitunde sarnane) ebamugavustunne – nagu oleksid vestluskaaslasele ebaviisakalt selja pööranud või kooli pooleli jätnud… kuidagi tujukaks, kärsituks, lodevaks või pealiskaudseks osutunud.
Muidugi on lugejalgi alati omad õigused ja vabandused.
Kaur Kender on kusagil öelnud, et põrnitseb enne kirjutama hakkamist kolm tundi tühja arvutiekraani – kas ei eelda ka mõne raamatu lugema hakkamine põhimõtteliselt midagi sellesarnast? Näiteks kolmetunnist lakke vahtimist argisest distantseerumise, keskendumise, häälestumise eesmärgil…
Raamatutega on ju põhimõtteliselt nagu inimestega: mõnega ajad jutud käigupealt ära, teisega tuleks selleks justkui spetsiaalne aeg ja koht planeerida, ennast kokku võtta…
Mõnest raamatust jääd lugedes maha (ei lähe temaga kaasa), mõnest kiirustad ette (mõtled temast kaugemale).
Tolle vestluse käigus mainisin ka muuseas, et loen parajasti ühe sellise autori sellist teost, mis peaks mul (eeldatavasti) ammu loetud olema – täidan piinlikku lugemislünka.
(Alles nüüd, lugedes olen aru saanud, kui suur see lünk oli ja et selle lünga minimaalnegi täitmine eeldab tegelikult enamat kui selle ühe raamatu lugemist).
Selgus, et tema on endale aasta alguses koostanud terve nimekirja kohustuslikest, kuid ikka veel lugemata raamatutest.
Nõustusime, et sellised kohustuslikud (kanoonilised) raamatud on põhimõtteliselt olemas – ja ühtlasi tuleks ka eeldada, et igal (teadlikul, haritud) lugejal on ka isiklikud kiivalt varjatud salalüngad…
See oli ebatavaliselt avameelne jutuajamine.
Hakkasin siin kirjutama aga eelkõige seetõttu, et tolle jutuajamise käigus meenus mulle Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me lugenud ei ole" (tlk. Tanel Lepsoo, ilmunud 2008) – tahtsin siin sellele (esialgu) lihtsalt tähelepanu juhtida.
Minu teada ei ole meil seda raamatut kusagil arvustatud, ei kujuta ka ette, kui paljud on seda üldse lugenud või sellest midagi kasulikku leidnud.
Ise olen sellest ainult ühe inimesega vestlema sattunud ja seejuures väga põgusalt, kuna minu siiraks üllatuseks oli vestluskaaslase hoiak eitav, lausa arutlemist blokeeriv: Bayard, kes minu meelest esindab vägagi prantslaslikku (selget) vaimulaadi ja on (peenelt) vaimukas, oli valmistanud talle lihtsalt pettumuse…
Mõnda inimest nii-öelda lihtsalt ei huvita teatud teemad, ta nimetab neid näiteks liiga tühisteks vms – huvitav ja tähelepanuväärne on aga inimeste mittehuvitumine üleüldistest, potentsiaalselt meid kõiki puudutavatest tabuteemadest (näiteks konventsionaalsetest pühadustest ja silmakirjalikkusest jne) .
Pikalt ootele, standby’le jäänud raamatuga võib ju suhe hõlpsasti ka katkeda (nii nagu mõne inimesega, keda ammu kohanud ei ole, võid alustada vestlust justkui jätkates eile pooleli jäänud arutlusteemat, mõne teisega tuleb see ühine arutlusteema aga üha uuesti ja uuesti üles leida).
Tundub, et aktiivne, sisuline lugemissuhe saabki korraga (paralleelselt) olla vaid u 4-5 raamatuga, vähemalt minu puhul (veider on pidada pool aastat tagasi alustatud raamatut ikka veel raamatuks, mida loen, mis on lugemisel: kas pool aastat hiljem saab astuda samasse jõkke?).
Ei hakka siin arutlema, millest tulenevad katkestused ja kõrvalehüpped (põhjused on piisavalt triviaalsed või universaalsed).
Huvitavam oleks mõelda selle üle, miks mõjub lineaarsel konveier-meetodil lugemine ("üks raamat korraga" ) kuidagi piiravalt ja pueriilselt. Ja miks kuulub kirjandusteoste väärtustamine läbilugemise kiiruse alusel ("Jube hea, lugesin läbi ühe õhtuga/paari päevaga…") üldjuhul noorukiikka?
Nii jube huvitav, et ei saanud arugi, kui juba raamat läbi sai (ei saanud arugi kui juba elu läbi sai).
Katkestuste ja kõrvalehüpete üht põhjust siiski vestluses mainisin: on raamatuid, mis annavad ennast "kätte" või annavad endast parima juba esimesel või teisel kolmandikul: kahe viimati loetud raamatuga (Richard Dawkinsi "The Good Delusion" ja Denis Duttoni "The Art Instinct") oli just nii – lõpu oleks võinud ka lugemata jätta, midagi olulist ei lisandunud, aimasin seda, kuid lugesin siiski põhimõtteliselt, kohustundlikult lõpuni (noblesse oblige or smthng).
Kuigi raamatute suurimaks vaenlaseks on teised raamatud, tuli põgusalt jutuks ka raamatu poolelijätmisest tulenev omalaadne (süü- või häbitunde sarnane) ebamugavustunne – nagu oleksid vestluskaaslasele ebaviisakalt selja pööranud või kooli pooleli jätnud… kuidagi tujukaks, kärsituks, lodevaks või pealiskaudseks osutunud.
Muidugi on lugejalgi alati omad õigused ja vabandused.
Kaur Kender on kusagil öelnud, et põrnitseb enne kirjutama hakkamist kolm tundi tühja arvutiekraani – kas ei eelda ka mõne raamatu lugema hakkamine põhimõtteliselt midagi sellesarnast? Näiteks kolmetunnist lakke vahtimist argisest distantseerumise, keskendumise, häälestumise eesmärgil…
Raamatutega on ju põhimõtteliselt nagu inimestega: mõnega ajad jutud käigupealt ära, teisega tuleks selleks justkui spetsiaalne aeg ja koht planeerida, ennast kokku võtta…
Mõnest raamatust jääd lugedes maha (ei lähe temaga kaasa), mõnest kiirustad ette (mõtled temast kaugemale).
Tolle vestluse käigus mainisin ka muuseas, et loen parajasti ühe sellise autori sellist teost, mis peaks mul (eeldatavasti) ammu loetud olema – täidan piinlikku lugemislünka.
(Alles nüüd, lugedes olen aru saanud, kui suur see lünk oli ja et selle lünga minimaalnegi täitmine eeldab tegelikult enamat kui selle ühe raamatu lugemist).
Selgus, et tema on endale aasta alguses koostanud terve nimekirja kohustuslikest, kuid ikka veel lugemata raamatutest.
Nõustusime, et sellised kohustuslikud (kanoonilised) raamatud on põhimõtteliselt olemas – ja ühtlasi tuleks ka eeldada, et igal (teadlikul, haritud) lugejal on ka isiklikud kiivalt varjatud salalüngad…
See oli ebatavaliselt avameelne jutuajamine.
Hakkasin siin kirjutama aga eelkõige seetõttu, et tolle jutuajamise käigus meenus mulle Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me lugenud ei ole" (tlk. Tanel Lepsoo, ilmunud 2008) – tahtsin siin sellele (esialgu) lihtsalt tähelepanu juhtida.
Minu teada ei ole meil seda raamatut kusagil arvustatud, ei kujuta ka ette, kui paljud on seda üldse lugenud või sellest midagi kasulikku leidnud.
Ise olen sellest ainult ühe inimesega vestlema sattunud ja seejuures väga põgusalt, kuna minu siiraks üllatuseks oli vestluskaaslase hoiak eitav, lausa arutlemist blokeeriv: Bayard, kes minu meelest esindab vägagi prantslaslikku (selget) vaimulaadi ja on (peenelt) vaimukas, oli valmistanud talle lihtsalt pettumuse…
Mõnda inimest nii-öelda lihtsalt ei huvita teatud teemad, ta nimetab neid näiteks liiga tühisteks vms – huvitav ja tähelepanuväärne on aga inimeste mittehuvitumine üleüldistest, potentsiaalselt meid kõiki puudutavatest tabuteemadest (näiteks konventsionaalsetest pühadustest ja silmakirjalikkusest jne) .
Sildid: kirjandus
postitas Jaanus Adamson kell
jaanuar 23, 2011
6 kommentaari:
Kõigepealt - Bayardist on päris mitmed kirjutanud, näiteks Krull ja Rooste Sirbis, Künnap Õpetajate lehes ja Maire Liivamets, paar blogijat ka. Aga kahjuks ei ole kõiki neid artikleid enam netis kättesaadaval.
Aga kas mitme raamatu korraga lugemine ei või tuleneda lihtsalt lugeja enda meelelaadist? Mina näiteks üle kahe-kolme korraga ette võtta ei saa ja tegelikult loen ikkagi korraga vaid ühte. Siin on ilmselt midagi tegemist võimega ennast mitme asja vahel jagada (multitasking), mida mina ei evi. Võib lugeda ühte romaani ja sinna vahele nt artiklikogumikku, kuid kaks suurt romaani enam kõrvuti ei mahu. Ja on ju nii hea tunne, kui oled midagi läbi saanud, lõpetanud ja kõrvale pannud. Saab edasi liikuda ja võtta järgmine või siis mitte võtta.
Minu meelest mõjub piiravalt just "kohustuslikest" lugemata raamatutest nimekirja tegemine, vot see pärsib niimoodi, et lõpuks ei taha enam üldse midagi kätte võtta. Nimekirjas olevat raamatut hetkel lugeda ei taha/ei saa/ei sobi, aga midagi muud ka kohusetunne vahele võtta ei luba.
huvitav, et Sul on meelde jäänud, nagu poleks Bayardi raamatut arvustatud - minul, kes ma seda raamatut lugenud pole (ja just mingi sellise eelhoiaku pärast, mida oma postituse lõpus mainid), on just mälestus, et sellest raamatust räägiti ikka omajagu. praegu kiirelt netis otsides leidsin kolm arvustust: Alvar Loog Vikerkaares, Asko Künnap Õpetajate Lehes, Krull Sirbis, pluss veel mõned raamatublogid, ja mul oleks nagu meeles, et sellest oli veelgi arvustusi, ja vähe sellest, see raamat oli inimeste vahel tublisti kõneaineks (umbes et "oled juba lugenud, ah?"). võimalik, et see on mul nii selgelt meeles seepärast, et ma ise selle lugemiseni ei jõudnudki, sest arvustustest ja rääkimistest jäänud mulje põhjal tundsin, et "ah, mis ma tast ikka loen, mis eriline uudis see siis on, et lugemata raamatutest on võimalik huvitavalt ja intelligentselt kõnelda" (ja selle taustal vaikne imestus - kas see, millest Bayard räägib, on tõesti kuidagi kõditav, nagu tabuteemad ikka kõditavad, st kas see tõesti ongi tabuteema?). aga võib-olla puhtalt vaimukuse pärast peaks ikka lugema?
Oioi.
Aga see, et mul arvustused kuidagi lugemata jäid (kui jäid, võib-olla ei jäänud, võib-olla ma lihtsalt ei mäleta neid mingil fröidistlikul põhjusel), on veel väike asi - mul on tugev kahtlus, et miskipärast on mul see Bayard ise ka lugemata, eriti lõpp.
Uurin kindlasti järele.
Jah, nii ongi - tegelikult olen lugenud nii Krulli kui ka Rooste (ja vist ka Bukahooliku) arvustusi, aga...
Rääkida lugemata tekstidest, nagu oleks neid lugenud. Ja rääkida loetud tekstidest, nagu polekski neid lugenud (või nagu polekski neid olemas).
ma leidsin millegi, mis seondub teemaga küll üksnes kaudselt, ent puudutab samuti bayardi:
http://www.guardian.co.uk/books/2010/jul/15/slow-reading
"Lugemisõpetaja" George Steineri esseed (LR 2008, 33-34) haakuvad hästi käesoleva teemaga.
(Nicholas Carr ja Jacki viidatu ka)
Lugemine on küll üks neid asju, kus eesliide kiir- on rämpsu sünonüüm. Süvenemine tähendabki ju eelkõige kestvuslikku kontsentreeritust ("kiirkontsentreerumine" on ikka ka üks sõnavärdjas).
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht