Eile õhtul vaatasin...

…Fox Crime’ilt poole pealt Criminal Mind’si (Kanal2-s "Kurjuse kannul"). Mõrvade tagamaad jäid seetõttu küll hämaraks (mõrvarina võis käsitada preestrit, kelle ohvrid surid eksortsismi, s.t Kurja väljaajamise käigus), kuid põhimõtteliselt sain kiiresti olukorrale (eetilistele, juriidilistele jne dilemmadele) pihta.
Lõpus kerkis Rossi ja Hotchneri dialoogis üles ka küsimus Kurja päritolust ja olemusest, mis jäeti mõistagi sobivalt lahtiseks (on see igavene ja universaalne, psühholoogiline, geneetiline vms).
Kui ma ei eksi, siis selle sarja igas episoodis esitatakse kas alguses "motona" või lõpus "moraalina" mõne tuntud mõtleja mõttetera (tsitaat) – ja seejuures pole mulle kordagi jäänud muljet, et mõtteterad oleks hiljem "kunstlikult" külge poogitud, vastupidi, pigem tekib tunne (illusioon), et lood ongi konstrueeritud (tuumsetest) mõtteteradest lähtudes.
Ja ma olen alati kergelt imestanud, et selleks on üldse vaevutud: kellele selline "mõttesügavuse" taotlemine, mis pealegi täidab pigem meeleolutsemise funktsiooni, nii väga korda võiks minna – mingile intellektuaalse(ma)le sihtgrupile?
Aga ma usun, et sellisel tasemel sarjades pole miski niisama, tulutu (kõik allub kainele arvestusele ja rangele distsipliinile…).
Olen noid tsiteerimisi võtnud ikka pinnaliselt, möödalibisevalt, aga seekord tabas mind nagu välk, kui Prentiss ütles eilse osa lõpus (siis kui nad toimunu üle mõlgutavad, selle mingisse isiklikku või "filosoofilisse" konteksti paigutavad) midagi sellist: "Mulle meenusid read "Surnutest": "Ma arvan, ta suri minu pärast…"" – järgneva pausi jooksul jõudis mul peast läbi käia, et kas tõesti tsiteeritakse Joyce’i!– ja siis, jah, ütles Rossi seepeale, andes ühtlasi märku, et ta (loomulikult) on teadlik tsitaadi autorist, midagi umbes sellist: "James Joyce on öelnud ka, et kiriku suurimaks vaenlaseks ei ole mitte filosoofia ja…, vaid inimene."

Seegi oli hea näide nende "ühisteadvusest" kui dialoogi ja efektiivse koostöö eeldusest (üks alustab lauset/arutlust, mida teine võib varieerivalt või ka antiteetiliselt jätkata).
Ka "profileerimisel" (kurjategijate iseärasuste jms kirjeldamisel) toimitakse lõppkokkuvõttes nagu "üks mees", nagu üks mitmepealine, erinäoline, kuid integreeritult funktsioneeriv intellekt – see on asi, mis on mind alati kuidagi kadedaks teinud, pannud end tundma irdununa (justkui tahaksin olla seal või üldse kusagil samuti vaimselt osaline).
Olen mõelnud, et miks ma seda sarja nii kiindunult, kuigi mitte eriti järjekindlalt vaatan, ja spontaanselt võiks öelda: selleks, et veeta tunnike koos sümpaatsete ja intelligentsete inimestega (nende inimeste all mõtlen siis FBI käitumisuuringute osakonna liikmeid).
Veel üks neeldumise põhjus, kui järele mõelda: kõik nad peegeldavad teatavat toimetulekut trauma, masenduse ja süütundega.