Laiose kompleks

Tundub, et postmodernism on ammu ( ja märkamatult) möödunud, et ta kuulub mingisse möödunud aega, vähemalt ei kuule temast eriti enam midagi – mõistena oleks ta justkui kaotanud oma aktuaalsuse ja heuristilise (diagnostilise, deskriptiivse, ideoloogilise vms) väärtuse.
Minu mäletamist mööda oli Berk Vaher meil viimane, kes ilmutas teatavat kahjutunnet postmodernismi taandumise (hääbumise) suhtes – postmodernismi esteetilised, elutundelised jne võimalused jäid eesti kirjanduses justkui ammendamata (tõsi, ja ega meil näiteks ka "modernistliku" romaani kõiki võimalusi siiani vist ammendatud ei ole).
Huvitav fenomen on see, et teatavaid hääbuvaid asju (või siis teatavaid kujutlusi neist asjadest) kipuvad sageli elustama, üleval hoidma just need, kes end neile põhimõtteliselt vastandavad.
Näiteks on juhitud tähelepanu, et fundamentaalse freudisti kuju elab siiani edasi ainult kirglike antifreudistide kujutlustes – ainult nemad, antifreudistid suudavad ikka veel naiivselt uskuda mingite vulgaarfreudistide olemasolusse (õigemini, nad vajavad neid, et neile vastanduda ja neid paljastada, kuigi – see vaenlasekuju elutseb vaid nende endi peakoludes).
Nii võib vist olla (või hakata olema) ka postmodernistidega – neid ei ole olemas mitte niivõrd iseendas (an sich) või iseenda jaoks (für sich), vaid pigem kellegi teise jaoks, kes neile vastanduda tahab ja end selle vastandumise kaudu määratleda soovib.
Viimasest Sirbist Talveti arvustust lugedes mõjus igatahes üllatavalt, et Talvet räägib endastmõistetavalt postmodernistidest, mingist postmodernistide põlvkonnast, kuhu ta liigitab ka Aare Pilve.
Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et Pilve postmodernistiks lugeda või siis – et teda sedavõrd postmodernistlikult lugeda (kas ei harrasta Talvet oma kirjutises just "postmodernistlikku" lugemisviisi, intertekstuaalsete kajade ja isiklike assotsiatsioonide ülestähendamist: üks tekst viitab teistele, juba loetud või kirjutatud tekstidele, juba kogetud elamustele vms, mida võiks ju lõputult arendada: P. ütleb seda, aga nii on öelnud juba B. ja enne teda ka A… ja ma olen tegelikult ka ise midagi sellist kirjutanud, mõelnud või tundnud… jne – mille üheks tagamõtteks võiks lisaks isikliku intertekstuaalsusetaju esitlemisele olla ka ISALIK meeldetuletus või lausa osatamine, et kirjutaja on ikka ja alati vaid hilineja, kellegi järeltulija, kellegi POEG).
Mina ise ei ole ennast kunagi postmodernistiks pidanud (kuigi me nii või teisiti peaksime esindama mingit "oma aja" mentaalsust) – pigem olen end sisimas vahel postmodernismile vastandanud (aga selle selgitamiseks peaksin laskuma siinkohal ebaolulistesse täpsustustesse, et mis mõttes või suhtes see vastandumine minu jaoks oluliseks on osutunud).
Ma olen Pilve "Ramadaani" vaid tükati lugenud ja katkendeid kuulnud, aga ma miskipärast ei usu, et lugemine mu silmad avaks: et, jah, on ikka üks postmodernist küll!
Mida on tarvis selleks, et tajuda Pilve postmodernistina? – Kas näiteks kuulumist mingisse varasemasse (modernistide või humanistide) põlvkonda?
Kas ma võin ka ise olla "postmodernismis" niivõrd sees, et ma ei näe seda, mida keegi väljast näeb?
Kas uitajalik, flanöörlik hoiak on postmodernistiks olemise piisav tingimus (Talveti jaoks paistab see nii olevat) – ja kas see uitajalikkus viitaks siis mingile pinnalisele (üle)libisemisele asjade tõelistest tähendustest ja süvaolemustest (postmodernistliku elutunde üheks märksõnaks oli ju "pinnalisus").
Mõned Talveti kommentaarid (sulgudes) mõjusid eriti kummastavalt:
""Tõdeb Guantánamo salavanglate praktika põhjal, et kuri on tõesti olemas. (Hea, et nii ütleb postmodernistliku põlvkonna kirjanik.)"" – Miks see nii hea või esiletõstmist vääriv on? Kas see on hea ja eriline näiteks seepärast, et postmodernistid üldiselt ei tunnist kurja olemasolu? Või et nad üldjuhul ei märka seda oma pinnalisuses?
Või et nad "dekonstrueerivad" selle olematuks (nagu nad seda igasuguste humanistlike väärtuste ja nende vastanditega teevad)?
Kas niinimetatud antihumanismi, mida postmodernismiga seostatud on, käsitab Talvet mingi autistliku võimetusena empaatiaks (ja võimukriitikaks)?
""Hüüab eesti keeles koerale, kes metroorongi alla kipub: "No kuhu sa jooksed!" (AP -l on võimet endast välja tulla. Hea.)" – Nojah… hea on vist tõesti tõdeda, et vastupidiselt eeldustele on isegi postmodernistil INIMESE süda rinnus… et isegi postmodernist tunneb HUMANISTLIKKU muret teise elusolendi pärast ja suudab endast nii-öelda "välja tulla"...
Freudi jaoks tähendas "Oidipuse kompleks" ambivalentseid ja vastastikuseid (st sugugi mitte ühepoolseid) tundelaenguid, paraku sai populaarseks vaid ühekülgne ja seega ka lihtsustav versioon (poegade/järeltulijate kiivus ja mäss isade/eelkäijate suhtes…).
Kui sada aastat tagasi, näiteks aastal 1911 oleks Freud või mõni tema mõttekaaslane seda ette näinud, siis võib-olla oleks tuldud selle peale, et õigluse ja tasakaalustatuse huvides tuleks käiku lasta ka teine, komplementaarne mõiste, mille mina siin alles nüüd välja pakun: LAIOSE KOMPLEKS – ja seda selleks, et inimesed oskaksid paremini märgata ja nimetada kiivust, mida tunnevad isad poegade (eelkäijad järeltulijate) suhtes… kiivust, mis pole kraadigi vähem põletavam kui nende teiste oma…