Pühadus ise

Aare Pilve "Ramadaanist" on jäänud kripeldama üks Vatikanis käigule järgnenud mõttevahetus, kus Sirle tunnistab, et tal on "ikka pisut ebamugav kirikus huvilisena ringi patseerida ja sisse-välja käia, nagu oleks see lihtsalt üks suur ilustatud maja." Ja Aare kirjutab: "Ta tunneb pieteeti kiriku kui pühakoja vastu. Minuga on teisiti, minu jaoks on kirik lihtsalt maja, kus on küll omad käitumisreeglid, kuid ma täidan neid lihtsalt kui viisakas külaline. Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise." (lk 190)

Ma tean veel inimesi, kellel on kirikutes ebamugav käia (tunnevad end seal võõrana, külalisena), aga tean ka inimesi, kes saavutavad kirikutes mingil loomulikul viisil väga hõlpsasti osadus- ja pühadustunde (ehk siis tunnevad end kirikuatmosfääris kui "kodus", kui õiges kohas, seda hoolimata sellest, kas nad on üldse ristitud jne).

Ma saan kirjutajast küll põhimõtteliselt nagu aru, aga mul on raske uskuda või ette kujutada, et pühakoda saab külastada kui lihtsalt üht maja, teiseks paneb aga mõtlema, et mis asi võiks olla too "pühadus ise", pühadus kui selline, selline pühadus, mida ei piiritle, ei vormista, ei markeeri või ei väljenda mitte mingisugune eristav "retoorika" – kas püha eelduseks ei ole eristus, st mittepühade asjade, kohtade ja hetkede olemasolu jne?

Ei ole võimalik totrustesse langemata öelda, et inimese jaoks võib tema surelikus südames olla mis tahes asi püha (tundub, et "pühadel" – sakraliseeritavatel, pseudo- või kvaasireligiooselt tajutavatel – asjadel on kultuurilis-psühholoogiliselt alati mingi kindel nomenklatuur) ja seejuures võiks ilmselt kihla vedada, et igal asjal, mida inimene on võimeline "pühaks" nimetama (kui ta just nii religioosselt-spirituaalselt soovib väljenduda ja kui ta seda nimetust lihtsalt sõnakõlksuna ei kasuta), on ikka ja alati eksklusiivne "retoorika".

Kirjutan tolle Aare tsitaadi prooviks "madaldavalt" ümber, ma pole kindel, kas sel on õige ja õpetlik efekt, aga ikkagi: "Tema arvab, et restoranis peaks söömas käima. Minuga on teisiti, minu jaoks on restoran lihtsalt üks maja, kus ringi jalutada ja interjööri imetleda. Minu jaoks pole söögikohal iseendast veel mingit garantiid, et ma nälga tunneksin. Kui mul on nälg, siis see lihtsalt tekib minu surelikus ja väsivas kehas; restoran võib parimal juhul olla vaid sobivalt disainitud funktsionaalne koht isu tekitamiseks ja nälja rahuldamiseks, aga mitte kunagi nälg ise, pealegi – võin oma nälga rahuldada ka tänaval putkast ostetud lihapirukaid mugides."

Vesuuv

Heast või kui mitte tingitamata heast, siis kuidagi mõjunud või puudutanud teosest (etendusest, filmist, raamatust) jäävad tallele mingid pildid, üksikud stseenid, fragmentaarsed lõigud – õhtul uinudes ja vahel koguni hommikul aegamisi virgudes kerkivad need vaimusilma ette. Neid pilte (nende talletumist ja nende taasilmumist poolunenäolistena) ei saa ette näha, nad tulevad ise, tahtmatult.

Tõsi, on teoseid, mille puhul võin juba ette kindel olla, et nähtu (loetu) haihtub jälgi jätmata, võin endale näiteks öelda: "Vean kihla, et kui ma õhtul voodisse heidan ja silmad sulgen, ei kerki mulle sellest etendusest (filmist, raamatust) mitte ükski steen (pilt, motiiv) silme ette… miski ei jää mind sellest kummitama…".

Enamasti ei tea, miks aju hakkab üht või teist "pilti" taastootma – ei tea, milliseid afektiivseid laenguid ja (süva)seoseid see on minus äratanud või puudutanud ja mida ma nende taastootmiste käigus õieti "läbi töötan".

Täna hommikul nägin aeglase virgumise käigus Vesuuvi – see oli kahvatu pilt, detailideta, "akvarelselt" hajutatud ja nähtud justkui silmanurgast: ma ei ole kunagi Vesuuvi päriselt näinud, ei ole Vesuuvist ka otseselt unistanud, ihalevalt fantaseerinud (näiteks mingist pildialbumist uurides ja uneledes: ah, saaks sinna päriselt). Ma ei ole üldse fantaseerinud mägedest ega ka mitte Napolist või Itaaliast.

Mul puudus igasugune konkreetsem ettekujutus Vesuuvist, aga mingil umbmäärasel kujul pidi mu aju selle "kujutise" tekitama ("noh, midagi sellist siis ilmselt…") – kuid see silmanurgast nähtud Vesuuv oli vajalik, sest see kuulus rõdustseeni juurde… ja see rõdussteen oli pärit A. Pilve "Ramadaanist", mille lugemist eile õhtu alustasin: "…nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon, oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas… Tervitasime üksteist ja vahtisime koos edasi. Kui erinevalt me seda päikesetõusu tegelikult vaatasime…" jne (lk 43).

Kui selle koha nüüd uuesti üle lugesin, täheldasin eksitust: mäletasin, et see matroon oli rõdul Vesuuvi kohale kerkivat päikest vaadeldes ka köhinud, aga köhivat naist (ühte teist) kirjeldati tegelikult hoopis varem: "Alumise korruse naine köhis igal hommikul rasket suitsetajaköha, ise samal ajal lilli kastes" (lk 25).

Olin mingi unenäolis-poeetilise kujundiloome kaudu ühte stseeni (metafoorselt) kokku liitnud kaks vana suitse(ta)jat ja rögisejat – Vesuuvi ja suitsu(st) köhiva vana naise.

Eks ma mingil süvatasandil olin vastamisi sünnitava ja hävitava ürgtuumaga, maternaalsega, Ema-Asjaga (nagu unenägudes ikka).

Laiose kompleks

Tundub, et postmodernism on ammu ( ja märkamatult) möödunud, et ta kuulub mingisse möödunud aega, vähemalt ei kuule temast eriti enam midagi – mõistena oleks ta justkui kaotanud oma aktuaalsuse ja heuristilise (diagnostilise, deskriptiivse, ideoloogilise vms) väärtuse.
Minu mäletamist mööda oli Berk Vaher meil viimane, kes ilmutas teatavat kahjutunnet postmodernismi taandumise (hääbumise) suhtes – postmodernismi esteetilised, elutundelised jne võimalused jäid eesti kirjanduses justkui ammendamata (tõsi, ja ega meil näiteks ka "modernistliku" romaani kõiki võimalusi siiani vist ammendatud ei ole).
Huvitav fenomen on see, et teatavaid hääbuvaid asju (või siis teatavaid kujutlusi neist asjadest) kipuvad sageli elustama, üleval hoidma just need, kes end neile põhimõtteliselt vastandavad.
Näiteks on juhitud tähelepanu, et fundamentaalse freudisti kuju elab siiani edasi ainult kirglike antifreudistide kujutlustes – ainult nemad, antifreudistid suudavad ikka veel naiivselt uskuda mingite vulgaarfreudistide olemasolusse (õigemini, nad vajavad neid, et neile vastanduda ja neid paljastada, kuigi – see vaenlasekuju elutseb vaid nende endi peakoludes).
Nii võib vist olla (või hakata olema) ka postmodernistidega – neid ei ole olemas mitte niivõrd iseendas (an sich) või iseenda jaoks (für sich), vaid pigem kellegi teise jaoks, kes neile vastanduda tahab ja end selle vastandumise kaudu määratleda soovib.
Viimasest Sirbist Talveti arvustust lugedes mõjus igatahes üllatavalt, et Talvet räägib endastmõistetavalt postmodernistidest, mingist postmodernistide põlvkonnast, kuhu ta liigitab ka Aare Pilve.
Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et Pilve postmodernistiks lugeda või siis – et teda sedavõrd postmodernistlikult lugeda (kas ei harrasta Talvet oma kirjutises just "postmodernistlikku" lugemisviisi, intertekstuaalsete kajade ja isiklike assotsiatsioonide ülestähendamist: üks tekst viitab teistele, juba loetud või kirjutatud tekstidele, juba kogetud elamustele vms, mida võiks ju lõputult arendada: P. ütleb seda, aga nii on öelnud juba B. ja enne teda ka A… ja ma olen tegelikult ka ise midagi sellist kirjutanud, mõelnud või tundnud… jne – mille üheks tagamõtteks võiks lisaks isikliku intertekstuaalsusetaju esitlemisele olla ka ISALIK meeldetuletus või lausa osatamine, et kirjutaja on ikka ja alati vaid hilineja, kellegi järeltulija, kellegi POEG).
Mina ise ei ole ennast kunagi postmodernistiks pidanud (kuigi me nii või teisiti peaksime esindama mingit "oma aja" mentaalsust) – pigem olen end sisimas vahel postmodernismile vastandanud (aga selle selgitamiseks peaksin laskuma siinkohal ebaolulistesse täpsustustesse, et mis mõttes või suhtes see vastandumine minu jaoks oluliseks on osutunud).
Ma olen Pilve "Ramadaani" vaid tükati lugenud ja katkendeid kuulnud, aga ma miskipärast ei usu, et lugemine mu silmad avaks: et, jah, on ikka üks postmodernist küll!
Mida on tarvis selleks, et tajuda Pilve postmodernistina? – Kas näiteks kuulumist mingisse varasemasse (modernistide või humanistide) põlvkonda?
Kas ma võin ka ise olla "postmodernismis" niivõrd sees, et ma ei näe seda, mida keegi väljast näeb?
Kas uitajalik, flanöörlik hoiak on postmodernistiks olemise piisav tingimus (Talveti jaoks paistab see nii olevat) – ja kas see uitajalikkus viitaks siis mingile pinnalisele (üle)libisemisele asjade tõelistest tähendustest ja süvaolemustest (postmodernistliku elutunde üheks märksõnaks oli ju "pinnalisus").
Mõned Talveti kommentaarid (sulgudes) mõjusid eriti kummastavalt:
""Tõdeb Guantánamo salavanglate praktika põhjal, et kuri on tõesti olemas. (Hea, et nii ütleb postmodernistliku põlvkonna kirjanik.)"" – Miks see nii hea või esiletõstmist vääriv on? Kas see on hea ja eriline näiteks seepärast, et postmodernistid üldiselt ei tunnist kurja olemasolu? Või et nad üldjuhul ei märka seda oma pinnalisuses?
Või et nad "dekonstrueerivad" selle olematuks (nagu nad seda igasuguste humanistlike väärtuste ja nende vastanditega teevad)?
Kas niinimetatud antihumanismi, mida postmodernismiga seostatud on, käsitab Talvet mingi autistliku võimetusena empaatiaks (ja võimukriitikaks)?
""Hüüab eesti keeles koerale, kes metroorongi alla kipub: "No kuhu sa jooksed!" (AP -l on võimet endast välja tulla. Hea.)" – Nojah… hea on vist tõesti tõdeda, et vastupidiselt eeldustele on isegi postmodernistil INIMESE süda rinnus… et isegi postmodernist tunneb HUMANISTLIKKU muret teise elusolendi pärast ja suudab endast nii-öelda "välja tulla"...
Freudi jaoks tähendas "Oidipuse kompleks" ambivalentseid ja vastastikuseid (st sugugi mitte ühepoolseid) tundelaenguid, paraku sai populaarseks vaid ühekülgne ja seega ka lihtsustav versioon (poegade/järeltulijate kiivus ja mäss isade/eelkäijate suhtes…).
Kui sada aastat tagasi, näiteks aastal 1911 oleks Freud või mõni tema mõttekaaslane seda ette näinud, siis võib-olla oleks tuldud selle peale, et õigluse ja tasakaalustatuse huvides tuleks käiku lasta ka teine, komplementaarne mõiste, mille mina siin alles nüüd välja pakun: LAIOSE KOMPLEKS – ja seda selleks, et inimesed oskaksid paremini märgata ja nimetada kiivust, mida tunnevad isad poegade (eelkäijad järeltulijate) suhtes… kiivust, mis pole kraadigi vähem põletavam kui nende teiste oma…

Pilv ja Benjamin

Allolev tsitaat Walter Benjaminilt võiks pisut selgitada minu ebamäärast umbusku või tõrksust luulekogude presenteerimise suhtes lavaliste tingel-tangelite, multimeedia-projektidena jne (samas saan aru Aare Pilvest, kes ütles, et teiste ees lihtsalt luulet lugeda on ka mage): "Ja enne kui kaasaja inimene jõuab raamatu lahti lüüa, on tema silme ees vallandunud niivõrd tihe muutlike, kirevate, vaidlevate tähtede sadu, et võimalused süüvida raamatu arhailisse vaikusse on muutunud väga kasinaks." ("Ühesuunaline tänav", lk 24).
Aare uue luulekogu esitlusele NO-teatrisse ma ei jõudnudki, võimalik, et see oleks mu umbusku kõigutanud.
Ja loomulikult - miski ei takista mul üksinduses süvenemast tema raamatu ARHAILISSE VAIKUSSE.