Pühadus ise

Aare Pilve "Ramadaanist" on jäänud kripeldama üks Vatikanis käigule järgnenud mõttevahetus, kus Sirle tunnistab, et tal on "ikka pisut ebamugav kirikus huvilisena ringi patseerida ja sisse-välja käia, nagu oleks see lihtsalt üks suur ilustatud maja." Ja Aare kirjutab: "Ta tunneb pieteeti kiriku kui pühakoja vastu. Minuga on teisiti, minu jaoks on kirik lihtsalt maja, kus on küll omad käitumisreeglid, kuid ma täidan neid lihtsalt kui viisakas külaline. Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise." (lk 190)

Ma tean veel inimesi, kellel on kirikutes ebamugav käia (tunnevad end seal võõrana, külalisena), aga tean ka inimesi, kes saavutavad kirikutes mingil loomulikul viisil väga hõlpsasti osadus- ja pühadustunde (ehk siis tunnevad end kirikuatmosfääris kui "kodus", kui õiges kohas, seda hoolimata sellest, kas nad on üldse ristitud jne).

Ma saan kirjutajast küll põhimõtteliselt nagu aru, aga mul on raske uskuda või ette kujutada, et pühakoda saab külastada kui lihtsalt üht maja, teiseks paneb aga mõtlema, et mis asi võiks olla too "pühadus ise", pühadus kui selline, selline pühadus, mida ei piiritle, ei vormista, ei markeeri või ei väljenda mitte mingisugune eristav "retoorika" – kas püha eelduseks ei ole eristus, st mittepühade asjade, kohtade ja hetkede olemasolu jne?

Ei ole võimalik totrustesse langemata öelda, et inimese jaoks võib tema surelikus südames olla mis tahes asi püha (tundub, et "pühadel" – sakraliseeritavatel, pseudo- või kvaasireligiooselt tajutavatel – asjadel on kultuurilis-psühholoogiliselt alati mingi kindel nomenklatuur) ja seejuures võiks ilmselt kihla vedada, et igal asjal, mida inimene on võimeline "pühaks" nimetama (kui ta just nii religioosselt-spirituaalselt soovib väljenduda ja kui ta seda nimetust lihtsalt sõnakõlksuna ei kasuta), on ikka ja alati eksklusiivne "retoorika".

Kirjutan tolle Aare tsitaadi prooviks "madaldavalt" ümber, ma pole kindel, kas sel on õige ja õpetlik efekt, aga ikkagi: "Tema arvab, et restoranis peaks söömas käima. Minuga on teisiti, minu jaoks on restoran lihtsalt üks maja, kus ringi jalutada ja interjööri imetleda. Minu jaoks pole söögikohal iseendast veel mingit garantiid, et ma nälga tunneksin. Kui mul on nälg, siis see lihtsalt tekib minu surelikus ja väsivas kehas; restoran võib parimal juhul olla vaid sobivalt disainitud funktsionaalne koht isu tekitamiseks ja nälja rahuldamiseks, aga mitte kunagi nälg ise, pealegi – võin oma nälga rahuldada ka tänaval putkast ostetud lihapirukaid mugides."