Panteismist ja modernismist

Viimases "Loomingus" (nr 5) on Jaan Unduskilt üsna kummaline, lihtsustav ja küsitavustest kubisev kirjutis "Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elutundest".

Undusk kirjeldab seal Tuglase elutunnet ja "maailmavaadet" kui panteistlikku ("jumal on sisestunud kogu loodusse, mida hoiab koos otsekui nähtamatu erootiline niidistik") ja tunneb "Felix Ormussonist" lähtudes huvi, kuidas taoline elutunne mõjutab inimlikke vahekordi, täpsemalt, suhteid naistega.

Selgub, et "panteistlik elutunne ei mahu personaalsesse vahekorda" ja teose minajutustajal, Ormussonil ei õnnestu oma suurt armastust "loodusliku kõiksuse" vastu realiseerida inimsuhetes, täpsemalt, armuafääris ühe või teise naisega – iga tema armastusavaldus on "olemuselt umbisikuline, nii-öelda panteistlik, ja seeläbi vastava isiku jaoks mittesiduv" ("Mees ei suuda oma kosmilist tungi piisavalt isikustada. Naine võtab armastust kui isiklikku asja ning ei soovi või ei julge olla nimetu kosmilise tungi nimetu objekt").

Ei suuda siin lihtsustuste kallal põhjalikult hammast teritada, selleks kuluks terve artikkel, pealegi, minu meelest on "Felix Ormusson" isegi liiga keeruline tekst, st liiga palju probleeme on sinna sisse pakitud, seejuures just "psühholoogilisi" probleeme – olen niisiis risti vastupidisel seisukohal Unduskile, kes kirjutab, et inimsuhted on romaanis "iseenesest kerglased ja ei paku psühholoogilist huvi“.

Minu meelest on Tuglas selles teoses erakordselt huvitav just nimelt psühholoogina, tundeelu peene eritlejana (ja see, et Emake Loodus meis "panteistlikku" joovastust äratab ja et me tema rinnal lebades ozeanische Gefühl’i või unio mystica’t vms võime kogeda ei ole ju tegelikult mitte selline asi, mis teisi asju selgitab ja - nii banaalne või universaalne kui ta ongi - ise mitte mingisugust psühholoogilist selgitust või põhjendust ei vaja).

Kuid võtkem näiteks see lõik: "Üks või teine naine ei oma suuremat tähtsust. Neid võiks romaanis olla rahulikult ka kolm või neli, sellest ei muutuks midagi. See, mis meid veenab, on armastusavaldus maailmale kui tervikule." – Esiteks, meid ei veena mitte kuidagi see väidetav armastusavaldus maailmale kui tervikule, sest mitte mingil juhul ei armasta Felix Ormusson maailma kui TERVIKUT, parimal juhul suudab ta armastada vaid oma KUJUTLUST maailmast ja – inimsuhete pinnal – vaid oma KUJUTLUST naisest.

Teiseks, see nn panteistliku elutunde esindaja Felix Ormusson ei suuda armastada isegi mitte loodust kui tervikut, sest loodus on talle vastuvõetav (talutav, armastusväärne) vaid kolmel põhilisel viisil: 1) siis kui ta saab loodust vaadelda distantsilt, st kui loodus PAISTAB talle esteetilise, kunstipärase, dekoratiivse, harmoonilise ja uinutavana; 2) siis kui loodus mõjub talle rahustava ja hällitava Emana, kelle rüpes saab sootuks lapseks regresseeruda (sulguda sümbiootilisse vahekorda); 3) kolmandat juhtumit võiks nimetada hingede – Looduse või Kõiksuse hinge ja mehe hinge – kooskõlaks (st loodus resoneerub mingil literatuurselt kunstipärasel moel tegelase hingeliste läbielamistega: mehe hinges otsib väljapääsu maru ja, ennäe, ka taevas on kiskunud äikeseliseks vms).

Mis saab siis, kui selline nn panteistlik (isekalt valikuline, infantiilne ja "esteetiline") suhtumine loodusse või maailma kui tervikusse kanda üle inimsuhete sfääri – st mis saab siis, kui oodata ka naistelt ohutut dekoratiivsust, kõikevõitvat emalikku leebivust ja "spirituaalset" kooskõla isiklike tundeseisunditega (äärmuslikul juhul peaks naine kandma välja selle, et mees projitseerib temasse isikliku spirituaalse ideaali, kujutleb selle ideaali realiseerumist naises vms)?

Aga kuidas siis üldse naistega suhestuda? – See on moodne (ja Freudi kaasaegsele väga kohane) küsimus, selles on murrangute eelaimdust.

Kindlasti on Tuglase "Felix Ormusson" üks selliseid teoseid, kus kogu looduselamuste ja muu konventsionaalselt romantilis-literatuurse krempli varjus on põhiküsimuseks mehe suhe naisega ja kus selle suhte problematiseerimise kaudu otsitakse varjatult vastust moodsatele (modernselt hüsteerilistele) küsimustele: mis on üldse naine, mis on üldse mees, mis on nende (mitte)suhe ja mis on üldse subjekt, subjektsus?

Näen Ormussonis niisiis midagi muud: mitte panteisti, vaid esimest tõelist modernistlikku meestegelast eesti kirjanduses – esimest ilmselget meeshüsteerikut.

"Loomingu" samas numbris leidub toreda kokkusattumusena Lauri Pilteri novell "Minu jiidiši sõbrannad", kust leiame järgmise lõigu (see lõik mõjub kaunis ormussonlikult või – ütleme nii, et – võtabki üsna kainestavalt kokku kogu ormussonlikkuse, kuid kas oleks sedagi võimalik lugeda kui tõendit jutustaja "panteistlikust" elutundest???): "Ma olin noorukina süütu üksiklane, kes oma liigset energiat vallandas metsas vallatledes. Mul oli armusuhe pigem kevadise metsaga, lõhnava sambla ja pohlalehtedega… – kui mõne noorukese naisolendiga, kelle hellitlemine oleks saanud viia ainult pettumuse ja valuni, ühe- või kahepoolse ülekohtuni. Aga sellises süütuseski on omad ohud – suunates oma armutungi metsa, looduse poole, seksisin ma surmaga, sügisega, kõdunemisega nagu külmunud naisekehaga, ja mul oli kaua raske naises ära tunda iseväärtuslikku vaimolendit".