Ojasoo ja Aaviksoo

Jätkuks eelmisele postitusele – küsimused, mida P. Kuusk esitas "Kahekõne"-saates T. Ojasoole, olid küll kohati rohmakad, kuid põhimõtteliselt olid need esitatud mitte Ojasoole kui lavastajale, vaid Ojasoole kui traditsioonilisele intellektuaalile, kunstnikku (loojat) kõnetati kui angažeeritud aktivisti: "Intellektuaalidelt oodatakse õpetussõnu ühiskonna edasise arengu, sotsiaalse eksistentsi jätkuvuse ja üleüldse eksistentsiaalse tähenduse kohta," on kirjutanud Leonidas Donskis ("Intellektuaalide lõpp?" tlk M. Väljataga).

Ajalooliselt võttes on intellektuaalidelt õpetussõnu oodatud eriti ühiskondlike muutuste, suunataju kaotuste ajal – ja nagu Donskis ütleb, saabki intellektuaalidelt, kultuurieliidilt oodata vaid "kriitilist diskursust, mis vastanduks poliitilise võimu ametlikule diskursusele ja seda skeptiliselt või vähemalt sümboolselt küsimuse alla seaks".

Kui kunstnik, kes on asetunud või asetatud intellektuaali "rolli", otsustab taanduda oma kunsti varju (öeldes näiteks midagi sellist: kõik, mis mul öelda on, ütlesin ma ära oma kunstis, vastasel juhul oleksin ma avaldanud ju ühiskonnafilosoofilise traktaadi või poliitilise manifesti), võib sellele järgneda ka pettumus: ahaa, nii et tegelikult teil midagi sisulist öelda ei olegi, konkreetsed ettepanekud puuduvad, mingit "programmi" polegi, kritiseerite niisama, abstraktselt.

Donskis teeb juttu ka intellektuaalirolli sotsialiseerumisest – kunagist üksildast skeptikut, autonoomset suurvaimu või moralisti asendab "kriitiliste tõlgenduskollektiivide organiseerija", st keegi (kollektiivne subjekt), kes on võimeline algatama poliitilisi diskussioone ja ühiskondlikke liikumisi, suutes seejuures kaasata ja vahendada eri valdkondade aktiviste vms. Mingil määral ("lõpuni" minemata) täitis seesugust sotsialiseerunud intellektuaalirolli "Ühtse Eesti suurkogu" (aasta 2010 sõnalavastuse peaauhinna määramisel olid hindajad lummatud projekti ühiskondlikust vastukajast ja võimalikust mõjust parlamendivalimistele).

Ühiskonnakriitiline kunst, kui teda võtta kui traditsioonilise intellektuaalirolli esindajat, ongi kas vahend mingite ideede propageerimiseks ja ellurakendamiseks, st ta on kas sissejuhatus millelegi enamale, olulisemale (muutustele ühiskonnas) – või ta ei ole seda. Sellisel ootushorisondil võivad teatud kunstiprojektid jäädagi kuhugi vahealasse nii politoloogide, rahva/publiku kui ka esteetide ja teatrikriitikute jaoks (igas leeris võib leiduda küsijaid: tegite, jah, ära, aga...).

Jaak Aaviksoo kurikuulsas kirjutises "Infokonfliktid ja enesekaitse", mida õpetlased on üritatud "filosoofilistelt" lugeda, on minu jaoks võtmeline järgnev lause: "Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata." Kui järele mõelda, siis võiks see Aaviksoo lause põhimõtteliselt kuuluda ka mitte võimudiskursuse esindajale, vaid selle vastustajale, näiteks T. Ojasoole või mõnele teisele traditsioonilist intellektuaalirolli täitvale subjektile – see lause võiks olla koguni etenduse "The Fall and Rise of Estonia" kokkuvõtlik, teatavat mobiliseerumist sisendav sõnum.

Ainult viisid selle õilsa eesmärgi (kahtluste likvideerimise) saavutamiseks on erinevad.

Lihtsustatult, kui propaganda/võimudiskursus paneb kahtluse alla kahtlejad (tahab muuta inimeste, kodanike meelsust), siis kunst/intellektuaalne diskursus paneb kahtluse alla riigi (tahab muuta riigivalitsemist ja ühiskonda – iga teatrikülastaja kaupa, iga saalitäie kaudu).