Ideoloogiline kõnetamine

Pöördun siin juba varem jutuks tulnud teema juurde ja täiendan oma teesi: lihtsustavalt võttes kujutas Ühtse Eesti suurkogu endast küll partokraatia ja populismi kriitikat (ideoloogiliste manipulatsioonide paljastamist jne) ja aitas eeldatavasti kaasa ka inimeste ühiskondlik-poliitilise teadlikkuse ja aktiivsuse kasvule jne, kuid samas andis ÜE ka ise meile suurepärase õppetunni ideoloogilisest kõnetamisest.
Kõige puhtamalt või otsesemalt kehastuski see kõnetamine etenduse lõpulauses "TE OLETE VABAD".
On juba juhitud tähelepanu lõpulause "teie"-vormile ja pisut arutletud, kas "meie"-vormi kasutamine ("Me oleme vabad") oleks võinud potentsiaalselt olla ideoloogiliselt efektiivsem, st ohtlikum, salakavalam (või hoopis paljastavam) või kas see oleks tähendanud ka mingi vastutuse võtmist vms.
On juhitud tähelepanu ka sellele, et "teie"-vormis pöördumine lihtsalt tõmbas (või taaskehtestas) piiri elu ja teatri vahel, sest – nagu M. Oidsalu osutas – etenduse eesmärgiks oligi ""poliit-teatri" paljastamine ja poliitikale tema "tegelikkuse", tõsiseltvõetavuse tagasi andmine, poliitika teatraalsusest puhastamine".
Oidsalu on lõpulause tähenduse võtnud kokku järgmiselt: "Lahkuge teatrist ja hakake päris elu elama, ärge laske end lavastada mingite poliitetenduste osalisteks, elage päris elu päris kodanikena".
Kuid kas selline piiri tõmbamine teatri ja poliitika (müüdi ja päris elu, fantaasia ja päris tegelikkuse) vahele ei olegi juba ise puhtaim ideoloogiline žest, ideoloogiline akt par excellence – mõelda vaid, meil oleks justkui tõepoolest võimalik kusagil (mingis kujuteldavas ühiskondlikus sfääris) elada päris elu päris kodanikena, st VABANA, väljapool ideoloogiaid (müüte ja fantaasiaid).
Kas sellises piiritlemises ei peitugi ideoloogilisuse tuum (minu teada on vähemalt L. Althusserist alates räägitud sellest, et iga ideoloogia sihiks on tekitada meis illusioon viibimisest väljaspool ideoloogiat… või siis suunata meid mingisse ideoloogivälisesse vabaduse ruumi, indutseerida meis usku sellesse).
J. Lacanist lähtuva ideoloogiateooria üheks põhiväiteks ongi, et ühiskondlike (ideoloogiliste) süsteemide fundamentaalne operatsioon ei seisne mitte fantaasia ja reaalsuse segamises, vaid, vastupidi, fantaasia ja reaalsuse (st teatri ja elu, müüdi ja tegelikkuse) piiritlemises, neid eraldava distantsi säilitamises.
Seega võiks ÜE lõpulause kui ideoloogilise kõnetamise lahti harutada järgmiselt: (1) meile sisendati, et me ei pruugi olla "süsteemi" osad, sellega identsed; (2) et me võime ka "süsteemis" säilitada oma nii-öelda autonoomsuse; (3) või et me võiksime VABALT opereerida ka väljaspool "süsteemi".