Ideoloogiline kõnetamine

Pöördun siin juba varem jutuks tulnud teema juurde ja täiendan oma teesi: lihtsustavalt võttes kujutas Ühtse Eesti suurkogu endast küll partokraatia ja populismi kriitikat (ideoloogiliste manipulatsioonide paljastamist jne) ja aitas eeldatavasti kaasa ka inimeste ühiskondlik-poliitilise teadlikkuse ja aktiivsuse kasvule jne, kuid samas andis ÜE ka ise meile suurepärase õppetunni ideoloogilisest kõnetamisest.
Kõige puhtamalt või otsesemalt kehastuski see kõnetamine etenduse lõpulauses "TE OLETE VABAD".
On juba juhitud tähelepanu lõpulause "teie"-vormile ja pisut arutletud, kas "meie"-vormi kasutamine ("Me oleme vabad") oleks võinud potentsiaalselt olla ideoloogiliselt efektiivsem, st ohtlikum, salakavalam (või hoopis paljastavam) või kas see oleks tähendanud ka mingi vastutuse võtmist vms.
On juhitud tähelepanu ka sellele, et "teie"-vormis pöördumine lihtsalt tõmbas (või taaskehtestas) piiri elu ja teatri vahel, sest – nagu M. Oidsalu osutas – etenduse eesmärgiks oligi ""poliit-teatri" paljastamine ja poliitikale tema "tegelikkuse", tõsiseltvõetavuse tagasi andmine, poliitika teatraalsusest puhastamine".
Oidsalu on lõpulause tähenduse võtnud kokku järgmiselt: "Lahkuge teatrist ja hakake päris elu elama, ärge laske end lavastada mingite poliitetenduste osalisteks, elage päris elu päris kodanikena".
Kuid kas selline piiri tõmbamine teatri ja poliitika (müüdi ja päris elu, fantaasia ja päris tegelikkuse) vahele ei olegi juba ise puhtaim ideoloogiline žest, ideoloogiline akt par excellence – mõelda vaid, meil oleks justkui tõepoolest võimalik kusagil (mingis kujuteldavas ühiskondlikus sfääris) elada päris elu päris kodanikena, st VABANA, väljapool ideoloogiaid (müüte ja fantaasiaid).
Kas sellises piiritlemises ei peitugi ideoloogilisuse tuum (minu teada on vähemalt L. Althusserist alates räägitud sellest, et iga ideoloogia sihiks on tekitada meis illusioon viibimisest väljaspool ideoloogiat… või siis suunata meid mingisse ideoloogivälisesse vabaduse ruumi, indutseerida meis usku sellesse).
J. Lacanist lähtuva ideoloogiateooria üheks põhiväiteks ongi, et ühiskondlike (ideoloogiliste) süsteemide fundamentaalne operatsioon ei seisne mitte fantaasia ja reaalsuse segamises, vaid, vastupidi, fantaasia ja reaalsuse (st teatri ja elu, müüdi ja tegelikkuse) piiritlemises, neid eraldava distantsi säilitamises.
Seega võiks ÜE lõpulause kui ideoloogilise kõnetamise lahti harutada järgmiselt: (1) meile sisendati, et me ei pruugi olla "süsteemi" osad, sellega identsed; (2) et me võime ka "süsteemis" säilitada oma nii-öelda autonoomsuse; (3) või et me võiksime VABALT opereerida ka väljaspool "süsteemi".

Vabaduse küsimus

Memokraat on hakanud avaldama Ühtse Eesti suurkogul osalenute memuaare, selgitavaid kommentaare ja mõtisklusi – ühelt poolt tundub, et liiga vara, teisalt jälle, et liiga hilja, st täpselt õigel ajal.
Aare Pilv juhib seal tähelepanu etenduse lõpulause pöördele: mitte "Me oleme vabad", vaid "Te olete vabad".
Ta kirjutab, et "suurüritustel oleks just "meie"-variant mõeldavam, sest just sellise hõlmava, mitte eristava retoorikaga saavutatakse ideoloogiline kõnetamine palju hõlpsamalt" ehk siis – "meie"-vormi mittekasutamine tähendaks justkui ka loobumist manipulatiivsusest…
Kõik on suhteline, ka manipulatiivsus.
Isand, kes kasutab "võimutuse strateegiat" (sest seda too vabakskuulutamine seal endast kujutas), tekitab käestantud võimu tühjale kohale viljaka pinnase – millele? – oma isandliku võimu edasisele kasvule ("Voh, see on üks õige Isand, ei suru meile midagi peale…").
Tahtlik kaotus pöördub sel juhul tahtmatult (aga sageli ka kalkuleeritult) võiduks – või lacanistlikult: sümboolne fallos kerkib sümboolse kastratsiooni kohale.
Sageli ongi ju "võimutuse strateegiate" rakendamine ainus võimalus olukorrast võitjana (väärikalt ja võimsana, st ikkagi siis Isandana) välja tulla…
Ok, see on mõistagi lihtne, aga.
Pilv kirjutab, et teda ei lase lahti "kiuslik kujutelm, mis oleks olnud siis, kui lõpulause oleks olnud "Me oleme vabad". (…) Mida peljati – kas vabaduse kaotsiminekut liigselgesse sotsiaalsesse rolli või ülemäärast vastutuskoormat väljaspool etenduse raame?"
Ma ei saa sellest küsimusest – või dilemmast sellises sõnastuses – hästi aru. Millist teatrivälist vastutust või millist vabadust piiravat sotsiaalset rolli oleks implitseerinud lause: "Me oleme vabad"?
Ja mida selline "Me oleme vabad"-kuulutus ikkagi tähendanuks? – Kindlasti ju mitte veel (kohe) uue ühiskondliku liikumise sündi või mingite siduvate lubaduste andmist.
Minu meelest andis etenduse lõpulause ("Te olete vabad") meile esiteks teada, et mingit uut parteid või ühiskondlikku liikumist siin ja praegu looma ei hakata – ja teiseks andis see meile mõjukalt teada midagi triviaalset, näiteks et meil tuleks mõelda oma peaga, tuleks olla tark ja läbinägev kodanik, tuleks enda eest ise aktiivselt seista vms – ja et see ongi see vabadus või et just selleks meil kõigil (mitte ainult teil) tegelikult ongi vabadus vms.
Ehk siis – see lõpulause seadis tõepoolest (vältimatult vajalikud) PIIRID.
Kas pole nii, et mida enam me tahame vabaduse üle mõelda, seda vabadust defineerida ja (kasvõi oma kujutluseski) teostada või vähemalt selle võimalusi endile visandada, seda enam tuleb meil end moraalselt talitsema, (oma eesmärke/vahendeid) piirama ja end vaimselt distsiplineerima hakata?
Kes saakski tänapäeval (kui pole just tegu pääsemisega mingist konkreetsest ikkest vms) kuulutada piinlikkust tekitamata või tundmata, kuulutada inklusiivselt ja abstraktselt, et me kõik (kuulutaja kaasa arvatud) oleme vabad?
Kas ei oleks see (potentsiaalselt) võinud asetada piinlikku valgusse vabaduse kui idee, vabaksolemise kui sellise?
Kuidas kuulutada kõnepuldist "Me oleme vabad" nii veenvalt, nii õigesti, et keegi (vähemalt mõni kuulajatest) sellise totruse peale naerma ei turtsataks?
Pilv lõpetab oma arutluse nii: "Jääb vaid loota, et ka ÜE tegijad ei teadnud, kas teatritegemine on otsem tee inimliku vabaduseni või pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest – sel juhul oleks ÜE veenev ja ehe."
Taas justkui dilemma, aga ei taipa, miks?
Kas pole teatritegemine kui otsem tee teatava vabaduseni ühtlasi juba ka teatav pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest?
Ma mõistan seda lihtlabaselt nii: ÜE oligi ehe ja veenev, kuna ÜE tegijad tegelikult teadsid, nägid ette, aimasid, et ainus võimalus olla veenev ja ehe (ja ühtlasi säilitada ka oma isandlikkus) on PIIRDUMINE teatritegemisega.

Viimases Jüri Üdi klubis küsis Rein Pakk kahelt teatriga seotud inimeselt, et kas riikliku tähtpäevaürituse lavastamine ei röövi midagi ühiskonnakriitilise mainega kunstnikelt, ka Ojasoolt ja Semperilt – ja nagu arvata võiski läksid kahe teatraali silmad juhmistunult suureks: et mis mõttes nagu…
Tore, et leidub veel selliseid küsijaid. Tõesti hea teada.
Aga ei teagi, kui palju on üldse neid (nii publikumi kui ka kunstnike hulgas), kes sellises küsimuses veel mingit küsimust mõista suudavad?

Psühhoanalüütilised elementaarsused

On olemas psühhoanalüüsi vulgata –
vulgaariseeritud variant, mida sageli nimetatakse freudismiks.
Psühhoanalüüsi vulgata vormus 1920ndatel ja põhines Freudi mõtlemise esimesel etapil (Freudi mõtlemine jaguneb kaheks). Tegelikult – sisuliselt, põhimõttelistes aspektides – tähistab see vulgata tagasilangust eelfreudistlikku ajajärku, allapoole Freudi taset (allapoole tema teooriate tegelikku tähendust), kuigi vulgata'st lähtujad seda ise ei hooma.
See vulgata on mõjutanud ka arusaama kunsti või kirjanduse psühhoanalüütilisusest (kunst on psühhoanalüütiline siis, kui peegeldab autori "komplekse", sugutungi õilistumist jne).
Tegelik ja kõige eksimatumalt äratuntav psühhoanalüütiline "moment" kirjanduse puhul põhineb aga üllatusel (nagu Barthes on üllatust maininud) ja küsimuse tekkimisel: kes kõneleb?
See on lähteline küsimus ("kes kõneleb?"), mis kummitas Jacques Lacani.
Tavalugeja tahab teksti taga tajuda teist mina, ta tahab suhestuda teise (kirjutaja) minaga, see on kahe teineteist peegeldava (või täitva või toetava) nulli suhe: o-0. Pole vahet kuidas seda mina nimetada, kas ideaalseks minaks või poeetiliseks minaks (mina on alati, nii või teisiti mask, konstruktsioon, fiktsioon, ideoloogia funktsioon) – oluline on tajuda (kindlana) seda kohta, positsiooni, kust kõneleja kõneleb.
Võnked ja nihked, pöörded ja üleminekud – kogu dialektika ja paroodiline ambivalentsus – peavad olema heal juhul tahteliselt mängulised (lõbustavad, seega tühised) või siis mitteolemuslikud, näilised või siis mingi (ideoloogilise) eesmärgi teenistuses ja vastavalt sobivaks tempereeritud.
Vastasel korral võib tavalugeja tajuda subjekti tühikut, negatiivsust, mis signaliseerib talle vältimatul viisil nii ideoloogilise positiivsuse (sisukuse) kui ka vormilise täiuslikkuse puudumist (või siis emba kumba).
Näiteks on Eestis hakatud nö ühiskonnakriitilisele (sotsiaalsele) luulele/kunstile – mis kõnelevad kõige selgemalt ja järjekindlamalt just nimelt lõhestunud või tühikulise subjekti positsioonilt – ette heitma positiivse programmi, s.t ideoloogilise funktsiooni puudumist (Lauri Sommer ei suutnud Elo Viidingu luules näha midagi muud peale eituse ja nihilismi; Harri Kingo ei suutnud "Ühtse Eesti" projektis näha midagi muud peale lameda ärapanemise – inimsuse, inimväärikuse, au ja vabaduse eest kõnelemisest on vähe, seda on nii vähe, et tänapäeval ei suuda paljud seda isegi tajuda, mõistmisest rääkimata).
Tavaliselt tavalugeja siiski ei anna alla, ta astub kunstiga suheldes ikkagi – nii või teisti – ihaldatud kahe nulli imaginaarsesse suhtesse. Ta korvab ise teksti/kunsti "puudujäägi", konstrueerib imaginaarse teise: ta sildistab ta (nimetada kedagi "nihilistiks" või "ärapanijaks" tähendab kõneleja naelutamist kindlale, kuigi negatiivsele positsioonile, mis kinnistab sildistaja enda – positiivset – positsiooni).
Tavalugeja ei taipa, et otsitud, leitud või konstrueeritud kahe mina suhe (0-0) ongi psühhoanalüüsi objekt – ehk siis: see suhe (selle suhte kujunemine või mittekujunemine, selle fiktsionaalsus, ideaalsus, ideoloogilisus jne) ongi teine elementaarne psühhoanalüütiline "moment" kunstilises kommunikatsioonis.

Teise iha ja tühi ähvardus

Kaks täiendust eelmises postituses üsna lõdvalt esitatud mõttekäikudele – ja lähtun nüüd J. Lacani teoreemidest.
1.
Esiteks, osutasin, et osa Ühtse Eesti kommenteerijaid osaleksid justkui saates "Rooside sõda" – nad apelleerivad oma hinnangutes rahva arvamusele (rahva niiöelda ootustele või lausa otseselt sellele, mida Eesti rahva heaks tegelikult teha oleks tulnud: L. Priimäe sõnul oli tegu coitus interruptus’ega, kuna uut ühiskondlik-poliitilist liikumist ei fundeeritud jne).

Täiendaksin seda mõttekäiku – lähtudes Lacani vormelist "inimese iha on Teise iha" – siis nii, et ühiskondlike subjektide ja sümboolsete mandaatide omajatena (poliitikutena, kunstnikena, küünetehnikutena, reisisaatjatena jne) mängime me tegelikult kõik nii või teisiti mängu "Rooside sõda".
Igasugune inimlik tegevus eeldab minimaalset sümboolset tugipunkti – Teise iha. Selleks Teiseks (või tema esindajaks) võib olla küll konkreetne isik (isa, naine, toimetaja, ülemus), aga eelkõige on Teiseks ikkagi midagi imaginaarset või sümboolset ("ideaalne lugeja", rahvas, Jumal, "etikett", kevad-suvised moetrendid jne).
Teise iha võib olla teadvustatud või teadvustamata, eksplitsiitne või implitsiitne, aktuaalne või potentsiaalne, s.t see iha võib olla ka varjatud, tõrjutud, alles saamises olev iha (iha, mille kontuurid on kujunemisjärgus, mille ruum on tekitatav – mõelgem reklaamidele, mis tekitavad ihasid jne), aga Teise iha või, õigemini, selle iha eeldamine (konstrueerimine, kujutlemine) on alati vältimatu.

Inimese iha ja sümboolne tegevus (tähendustamine), mille eelduseks on Teise iha, ei piirdu iseenesestki mõista inimliku vallaga, see on alati liikunud kosmilistes mastaapides (meenuvad Majakovski read: kui tähti süüdatakse, siis järelikult on seda kellelegi tarvis; või: kui viljasaak ikaldub, oleme järelikult millegagi jumalaid pahandanud – tõime küll ohvreid, aga ju siis jumalad arvasid, et seda oli vähe jne).
Niisiis, lühidalt, mitte ainult Ühtse Eesti kritiseerijad ei mängi mängu "Rooside sõda" (apelleerides sellele, mida rahvas arvas või mida rahvas, riik, poliitkultuur hetkel vajavad...), vaid esmalt ja eelkõige ikka NO99 ise – kogu ÜE projekti käivitajaks oli ju see, mida rahvas arvas (poliitikast ja valitsemisest)... ja mida rahvas peaks sellest arvama (või siis mida ta peaks sellest teadma, kui ta veel ei tea).
Aga ÜE puhul ei ole tegu mitte lihtsalt ja ainult ihale (ja selle rahuldamisele) tugineva masinaga, vaid rahva (rahuldamata) ihasid indutseeriva ja võimendava masinaga – s.t vähemalt ideaalis ei tohtinuks see olla piksevarras (nagu A. Talvik kirjutas), mis ihad maandab, lukustab, kanaliseerib...
Kui Priimägi rääkis etteheitvalt coitus interruptus’est, siis ei näinudki ma selles niivõrd või ainult tema kahjurõõmu - "kultuuripsühholoogina" peaks ta ju suurepäraselt teadma, et omni anima post coitum triste est (kõik loomad on kurvad pärast suguühet)...
Mida tuleks soovida oma suurimale vaenlasele? Eks ikka desublimeerivat (deidealiseerivat) suguühet ihaldatuga!
Kõige enam paistab EÜ sihikul olevat (ma näen, et ma räägin sellest kui millestki, mis ei ole veel läbi) suhtumine: saak ikaldus ja tähti süüdatakse... so what?, on nagu on.
2.
Teine vastulause iseendale puudutab võimust või potentsiaalsest võimuletulekust (ehk siis näiteks "liikumise" asutamisest) loobumise žesti, mille NO99 justkui sooritas.

Kas ta ikka sooritas selle, kas ta sooritas selle täielikult?
Siin ma võin viidata ühele kunagisele postitusele, kus ma kirjutasin Žižekile tuginedes sümboolse autoriteedi vältimatust virtuaalsusest (potentsiaalsusest): selleks, et ähvardus mõjuks piisavalt efektiivse ja distsiplineerivana, peab see ähvardus jääma (vähemalt teataval määral) tühjaks – ta peab olema varuga, mingit täpsustamata potentsiaali omav ähvardus, s.t olemaks efektiivne ei tohikski võim täielikult realiseeruda, otseseks ja ammendavaks (tühjendavaks) aktiivsuseks üle kasvada. (“Let us take symbolic authority: to function as an effective authority, it has ta remain not-fully-actualized, an eternal threat.”)
Kõige efektiivsemad ja "täidetumad" ähvardused on niisiis paradoksaalselt just "tühjaks", potentsiaalseks, lahtiseks jäetud ähvardused (nõnda on see ka tavasuhtluses: "Küll ma sulle veel näitan..." – aga mida sa siis näitad?; "Kui isa koju tuleb, aga sa siis saad..." – aga mida ma siis saan? ).
Ähvarduse potentsiaalsus, mis muudab võimu tõeliselt efektiivseks (võim mängib sinuga "kassi ja hiirt"), võib muuta efektiivseks ka vastuvõimu, kontraliikumise.
Kui teatakse, mida karta (vastaste nimed ja nende eesmärgid jne), on tegu hirmuga, mis ajendab ratsionaalselt otsima konkreetseid kaitsevahendeid; kui ei teata, mida täpselt karta, on tegu segaduse ja ängiga. Võimust loobumise tühi žest jättis otsad (meelega) lahti ja muutis ÜE poliitilise "võimuladviku" vaatenurgast (potentsiaalseks) ängimasinaks – kui potentsiaalseks või efektiivseks või tõsiseltvõetavaks, on muidugi iseasi.
Minu jutt siin on mõistagi teoreetiline.

Aga rahvas arvas...

See fraas ("Aga rahvas arvas...") on pärit televiktoriinist "Rooside sõda", kus ära arvata ei tule mitte (faktiliselt) õigeid vastuseid, vaid rahva, täpsemalt, 100-pealise valimi poolt välja pakutud kõige populaarsemaid vastuseid (a la kes on rahva arvates suurimad staarid Eestis? jne).

Osalemine selles saates on omamoodi pisipopulismi näpuproov - aimata rahva enamuse taset, ootusi... (mõnel mängijal läheb see pahatihti meelest, ta hakkab pakkuma seda, mida ta ise arvab, aga see on häving selles mängus).

On huvitav, kuidas osa Ühtse Eesti suurkogu kommenteerijaid - eelkõige just eitavaid kommenteerijaid - käituvad nii, nagu nad osaleksid "Rooside sõjas", s.t nad apelleerivad oma kriitikas sellele, mida rahvas väidetavalt (eeldatavalt) arvas: teie vastus on vale (resp. Ühtne Eesti kukkus läbi), sest rahvas arvas...

Eilses "Värskes Ekspressis" (TV3) mängis sellist mängu, seejuures eriti markantselt Linnar Priimägi: rahvas arvas, et Ühtsest Eestist sünnib midagi - mingi x - mis rahuldab rahva vajadust uue Juhi järele (just nii ta seda täpsustas: järgneda Juhile, osaleda liikumises), kuid rahvast peteti (kas kahjuks või õnneks?... M. Raud ei olnud nii hea, et Priimäelt seda küsida).

Kaks asja: Priimäe häbitult siiras küünilisus - rahvas ongi üks Juhti ootav lambakari - ja Ühtse Eesti tegeliku sõnumi (me ei tule vastu lambakarja ootustele, ärgu oldagu lambad) ümberpööramine Ühtse Eesti vastu (lambakarja ootusi peteti, järelikult - läbikukkumine).

Kuidagi nii, et kui üks ütleb: "Me ei taha lambakarja arvukust suurendada ega ka mitte olemasolevate lammaste pärast kakelda", ütleb teine vastu: "Järelikult olete te ise parajad lambad!" - kaks mentaalsust, mis lihtsalt ei kattu.

Ikka ja alati saabki arvestada (manipuleerida) ainult lambakarjaga ja kõige hämmastavam, arusaamatum või lausa skandaalselt andestamatu tundub neile, kes sellest lähtuvad, tõenäoliselt just see (potentsiaalsest) võimust loobumise zhest, loobumine populistlikust võimuletulekust.

Kujutage ette, ajal, mil ahnelt krabatakse poliitilist kapitali, iga räpane sent sellest kapitalist on precious, pillab üks seltskond oma "kapitali" justkui lihtsalt tuulde... Lollakad.

Ma pean olema hull...

Ma pean olema hull –

mõeldes 7. mail toimunud Ühtse Eesti suurkogule suudan ma leida, avastada endas tunde, mida võiks nimetada ilmajäetuse, kaotuse või hüljatuse tundeks. (Olen ma eriline, eriliselt võimeline ausaks autospektsiooniks?)
Ma pean olema hull, sest mõeldes etenduse kõige elamuslikumale, vapustavamale osale – osale, kus räigelt matkiti fašistlike massiürituste korraldust Juhi sisenemisel – on mul primitiivselt kahju, et ma ei saanud seda rohkem (ja ei saa seda enam) kogeda, et ma ei saanud (ja ei saa) seda kogeda veel ja veel… piisavalt, lõpuni (jah, sellesse jouissance’i, millega ideoloogiad mängivad, mida nad ajendavad ja piiritlevad, on lõpuniminek – surm – alati sisse kirjutatud).
Ma pean olema hull oma massihirmus – sama hull nagu sundmõtteline kõrgusekartja, kes kannab (ja tõrjub) endas iha viskuda… ja peidab endas isiklikku sisemist vertigo’d...

Võimu saladus

Elias Canetti kirjutab oma teoses "Massid ja võim" võimu elementidest ja võimu võtmeliseks, tuumseks elemendiks võiks temast lähtudes pidada SALADUST ("Saladus asub võimu sisimas tuumas").

Sellise saladuse, salastamise kõige primitiivsemaks või arhailisemaks mudeliks on Canetti jaoks röövlooma – luurava olendi – salajane varitsemine, enese muutmine nähtamatuks, mille üheks aspektiks on saladuse paigutumine vaikiva keha läbitungimatusse sisemusse: "Salastatus algab enda varjamisega aktiivselt saaki luurates; lõpeb ta tundmatu ja passiivse keha salajases pimeduses… Võimu juurde kuulub läbinähtavuse ebavõrdne jaotus. Võimas näeb läbi, aga ei lase ennast läbi näha. Kõige vaikivam peab ta olema ise. Tema meelsust ja kavatsusi ei tohi keegi tunda."
Teatavasti on No99 on oma Ühtse Eesti projekti teljestanudki just nimelt (poliitilise võimu) saladuse paljastamisena ja lõppkokkuvõttes – nagu me nüüd teatri avalikust teadaandest otsesõnu lugeda võisime – ei puuduta see paljastamine mitte lihtsalt poliittehnoloogilisi (populistlikke) võtteid vms, vaid võimu tõelises tuumas peituvat, midagi, mis mingi eriline saladus ju tegelikult polegi, nimelt seda, et selle saladuse sisu on räpane, et võimu südamikus on rõvedus (kiskjalik moraalitu ahnus, "poliitika on porno" jne).
Efektiivseks toimimiseks vastu- või antivõimuna mähkuti samuti saladusteloori, tekitati oma (vastu)saladus, oma läbitungimatu sisemus – siit ka kogu see hüsteeriline küsimustik (mis on "Ühtse Eesti" tegelik eesmärk ja kuhu see kõik välja viib?, kust see raha võetakse?, kes seda kõike tegelikult suunab? jne) – ja tänases teadaandes on ju otseselt välja öeldud sellegi saladuse ideaalne (rõvedusele vastanduv) sisu, sisu, mis ju samuti mingi eriline saladus polnudki: idealism.
Homsel suurkogul toimuv on siiski määramatu (salastatud või juhustest kantud), aga tõeline saladus – see saladuste saladus – ei ole mitte võimu rõveduse saladus, vaid selle rõveduse võimalikkuse saladus.
Ja see saladus – täpsemalt, selle varjamine ja säilitamine või sellesse tungimine ja selle paljastamine – on teatri teadaandes ju tegelikult üle kantud meile endile, meile kui inimestele, kodanikele, subjektidele. Ehk siis: seda saladust kanname me tegelikult ju iseendis. ("Kuid vahel räägitakse, et erakondliku korruptsiooni taga on üks või teine tipp-poliitik. Ansip, Savisaar, Laar, Reiljan. See pole tõsi. Selle taga oleme meie kõik. Vähemalt seni, kuni me laseme sellel juhtuda.")

Võtkem veelkord ette Canetti lause: "Salastatus algab enda varjamisega aktiivselt saaki luurates; lõpeb ta tundmatu ja passiivse keha salajases pimeduses."
Lugegem seda (psühhoanalüütilist vinti keerates) nüüd nii, et kuigi poliitiline rõvedus näib hakatuseks olevat väline, meile väljastpoolt peale surutud, toitub see rõvedus – nii nagu iga võim – lõppkokkuvõttes siiski vaid meie endi pimedast (infantiilsest, passiivsest, masohhistlikust, fatalistlikust) sisemusest.
Tunnistan, et homsele üritusele mõeldes on ikkagi kerge kõhedus…miks?

On see loomupärane kõhedus igasuguste massiürituste suhtes, igavene umbusk massi kui sellise suhtes?
On see usu puudus massilisse idealismi?

Leegion

Ühtse Eesti suurkogu (7. mai) ootuses tekkis üks mõte – või kujutlus – ja see on järgmine: siiani on seda projekti koos erinevate aktsioonidega (linnaruumis, meedias jne) käsitatud lineaarsena, liikumisena punktist A punkti B, s.t kindla alguse ja lõpuga ettevõtmisena ja "lõpu" ehk siis suurkogu toimumise järel justkui eeldatakse teatavat ärapööret (uus partei), radikaalset transformatsiooni (ühiskondlikus teadvuses), kvalitatiivset hüpet uuele tasandile (poliitilises kultuuris) vms.
Kuid see on lihtsameelne ootus ja märgid näitavad, et sellist lihtsameelsust tajuvad nii mõnedki lõksuna.
K. Kressa on näiteks juba täheldanud, et kõigist pingutustest hoolimata ei ole suudetud "populismivinti nii üle keerata, et erakondadel häbi hakkaks" – kas üldse suudetaksegi?
Seega loodan, et Ühtse Eesti kui teatriprojekti lineaarne mudel asendub tsüklilise mudeliga, pideva korduvuse, varieeruvusega ajas ja ruumis.
"Mu nimi on Leegion, sest meid on palju," ütleb deemon piiblis (R. Barthes viitab sellele võimust – võimu kõikjalpesitsevusest – kirjutades).

Võitluses Leegioniga ei saa kunagi (lihtsameelselt) kindel olla, et see võitlus oli nüüd tõesti see lõplik, viimane, otsustav.
Aga on seda üldse lubatud?

"Ühtne Eesti" kui nali

Kuna "Ühtse Eesti" projekt asetub nii või teisiti nalja registrisse, on inimesi haaranud kujutlus naljast kui kahe teraga mõõgast (näiteks ka Freudi naljakäsitus põhineb arusaamal naljast kui komplitseeritult kahepalgelisest fenomenist, aga Freudi ma siin süvenema ei hakka).
Kui ühes varasemas postituses osutasin üles kerkinud ootustele, mis väljenduvad dilemmades "kõik või mitte midagi", "mäng või tegelikkus", siis saaks selle lõhestumuse ju sõnastada ka nii: "kas nali või tõsi taga".
On juhitud tähelepanu, et naljal (poliitilisel tsirkusel vms) võivad tegelikkuses olla soovimatud või lausa ohtlikud tagajärjed (lahtiseks või vaieldavaks jäävad muidugi manitsejate motiivid, ohu kui sellise sisu jne), aga see selleks...
Hiljuti sattusin sirvima teksti, kus nalja fenomenist räägiti neuroteaduse vaatepunktist. Nalja peetakse üksmeelselt äärmiselt komplitseeritud nähtuseks, kuid vähemalt ühes paistavad kõik uurijad ühel meelel olevat – nalja puhul on alati tegu inkongruentsiga (incongruity), vastuolu või lõhega kahe elemendi vahel, näiteks: küsimuse ja vastuse vahel, ootuse (või kavatsuse) ja tulemuse vahel, põhjuse ja tagajärje vahel jne.

Kaks juuti saavad sauna lähedal kokku, üks küsib: "Kas võtsid vanni?"
Teine: "Kuidas nii, kas mõni oli puudu?"

Arst küsib patsiendilt: "Kas te suitsetate?"
Patsient: "Tänan, hetkel ei soovi."

Sain aru nii, et neuroteadlasi huvitab eelkõige see, kus, millises aju piirkonnas leiavad aset välkkiired otsustused, intuitiivsed lahendused (kus ja kuidas tekib ajus "valgustuslik" hetk), aga mulle jäi ebaselgeks, milles nood lahendused siis neuroteaduslikult võttes ikkagi seisnevad – kas tõesti lihtsalt vastuolu taipamises?

Mingi näiline või eeldatav tervikolukord või -nähtus laguneb koost, näiteks kaheks vastandiks ja see siis ongi juba iseenesest naljakas?
Artiklis peatuti muulgi, näiteks sellel, et nalja mõistmine eristab inimesi loomadest ja et võime nalja nautida on inimeseti erinev – näiteks naistel kuluvat keskeltläbi rohkem aega otsustamiseks, "valgustuseni" jõudmiseks.

Aga kas see tähendab seda, et naistel kulub rohkem aega vastuolu kui sellise taipamiseks, või hoopis seda, et naistel kulub rohkem aega selle otsustamiseks, kas vastuolu on üldse naljakas (hinnanguline kaalutlus: on siin ikka midagi naerda või ei ole?)
Ja mis siis ikkagi naerma ajab – me ei naera ju sugugi iga vastuolu, inkongruentsi üle (A. Camus’ järgi on absurditunde aluseks lõhe – inkongruents – inimese mõistmisiha ja maailma võõruse vahel, kuid see ei andnud talle põhjust koomika käsiraamatu kirjutamiseks).
Henri Bergsoni järgi nali paljastab – ja naeruvääristab – inimvaimu mehhaanilisust, ka eespool toodud nalju võiks vaadelda sellest aspektist: esimese nalja mõtlesid tõenäoliselt välja "Euroopa" juudid ida-juutide, Poolast tulnud juutide naeruvääristamiseks… vähene kasitus ja ikka ainult see mõttes, kust miskit pihta saaks panna; teine anekdoot paljastab suitsetaja mõttejäikuse, mehhaanilise reageerimise, ta ei tõlgenda arsti küsimust kontekstist lähtudes… Tulemuseks on kommunikatsioonihäire, kahe erineva mentaalse konteksti põrkumine.
Küsimuse ja vastusena vormistatud anekdoodid niisiis näitavad, et inimvaimu mehhaanilisus tuleb esile kommunikatsioonihäires – kui suhtlus toimuks ladusalt, ei paljastuks meile ei ida-juudi ega suitsetaja mentaalne pinnalisus (automatism, mehhaanilisus).
Kuidas see nüüd "Ühtse Eesti" projektiga peaks seostuma?
Ma ei ole kõike suutnud läbi mõelda ja võib-olla ei suudagi, aga mõelgem sellest esialgu küsimuse ja vastuse mõistetes: teater esitab avalikkusele, ühiskonnale teatava (provokatiivse) küsimuse ja talle vastatakse (reageeritakse) ühel või teisel viisil.
Oluline on, et too nii-nimetatud küsimus on tahtlikult vormistatud nii, et kõik vastused (reaktsioonid) saavadki olla ainult mehhaanilised, täpsemalt, nad saavadki ainult paljastada vastamise mehhaanikat…
Kui mõttekäik jäi segaseks, aga see on tegelikult veidi segane mulle endalegi, siis selgitan paari seiga põhjal.
1.
J.-K. Raid kirjutas: "Nõustun täielikult Indrek Raudsega, kes ütles mõtlikult õlut rüübates, et kui pärast sellist majanduslangust ning üleüldist skepsist poliitika vastu uut parteid ei tule, läheb Eesti küll Guinnessi rekordite raamatusse."
Meenutagem esimest anekdooti ("Kas võtsid vanni?" – "Kuidas nii, kas mõni oli puudu?") ja mõelgem järele – kas ei meenuta I. Raudse reaktsioon meile teise juudi vastust, seda, kuidas ta küsimusele vastates reedab isikliku mentaalse konteksti?
Teater esitab poliitikutele küsimuse nende moraalse puhtuse kohta, aga poliitik mõtleb sellele – või vähemalt reedab oma vastuses, et ta mehhaaniliselt mõtleb sellele – kuidas hääli pihta panna (hääled on ripakil, loll lugu kui keegi neid üles ei korjaks, aga kes – kas meie või keegi teine?).

Lühidalt, ta mõtleb mehhaaniliselt häälte krabamisele, reetes oma räpasuse ja krabaja mentaliteedi.
2.
Teine näide on nii-öelda rohujuure tasandilt.

Eile pillas üks töökaaslane – naisterahvas, "blondiin", tüüpiline mittesüveneja – muu jutu käigus: "Nägite, kui kole logo sellele parteil on?!"
Kas ei meenuta see suitsetaja vastust arsti küsimusele teises anekdoodis: sulle tegelikult ei pakuta parteid, tegelikult tahetakse sind mõtlema panna parteistumise (populismi) meahhanismide üle, aga sa reageerid mehhaaniliselt nii, nagu oleks sulle pakutud parteid (või nagu anekdoodis: nagu oleks sulle pakutud suitsu).

Hinnang (kole logo) sai lähtuda ju ainult ettekujutusest, et "Ühtne Eesti" ei ole mitte mängupartei, vaid päris partei või taotleb sama, mida parteid – tõeline (paroodiline, irooniline) kontekst jäi tabamata.

Mida ma sellega öelda tahan? Et "Ühtse Eesti" värk on nali?

Jah, aga – ükski nali, nagu ma loodetavasti näidata olen suutnud, ei ole niisama.

Mass ja nägu

Teksti nimega "Fašismi ahvatlus" panin kirja vahetute emotsioonide mõjul blogi jaoks, kuid siis pakkusin Sirpi.
Üks mõte tagantjärele – kirjutasin, et sujuvalt töötanud spektaaklis oli lõpuks tunda teatavat kõhklust, toppamist ja nüüd pakuksin sellele ühe võimaliku selgituse.
Massi fundamentaalseks tunnuseks või efektiks on isikute muutmine anonüümseteks, me oleme massis ÜKS ehk siis kaotame oma individuaalsed eripärad, kaotame oma NÄO.
Seepärast nõuab massiga manipuleerimine tõelise efekti saavutamiseks tõepoolest MASSILISUSE ja mastaabi olemasolu, st palju suuremat osalejate arvu ja ruumi, kui teatris sel hetkel oli. Mõelgem, miks näiteks Hitler lasi ehitada grandioosseid väljakuid ja korraldas pompöösseid vaatemänge.
Teatud mõttes, massi ja ruumi mõttes, põrkus aktsioon niisiis paratamatult piiridele – meid oli seal liiga vähe, hõredalt ja me nägime üksteist liiga lähedalt (meil kõigil oli aega vastasleeri silmitseda): kahe vastanduva massi asemel hakkasime tajuma nägusid, eristama isikuid, inimlikke silmavaateid.
Panin tähele, et need, kes kangekaelselt istuma jäid, ei silmitsenud mitte ainult vastaseid, lavale kogunenud vastasleeri, vaid ka teisi istuma jäänuid ja seda ilmse eesmärgiga veenduda "omade" piisavas arvukuses – palju meid siia veel jäänud on?, kes on veel minuga?, millal on mul viimane aeg poolt vahetada, üle joosta, et mitte päris üksi (ja päris häbisse) jääda?
Lühidalt, niipea kui ühtne mass (või illusioon massi ühtsusest) laguneb või pudeneb tagasi isikuteks, subjektiivseteks pilkudeks, konkreetset nägu omavateks indiviidideks, kaotab mass oma süüdimatu energia, hoo, mida saaks ühel või teisel viisil (nii miraakliteks kui ka jõledusteks) ära kasutada – raske on teist tappa (alandada, vihata või rünnata) kui sa näed teise nägu (ja ma ei mõtle siin mitte ainult kujundlikus tähenduses nägu, vaid ka otseselt füüsilises: miks muidu pannakse poodavale kott pähe, mõrvatavale padi näole jne).
Nii et ehk tuleks aktsiooni tegelikuks õppetunniks (või tõeliseks õnnestumiseks) pidadagi mitte massihüsteeria, ühtse massi efekti saavutamist, mis käis lihtsalt, otsekui õlitatult, vaid just massi (taas)atomiseerumist, lagenemist isikuteks, mis mängu seisukohalt võis mõjuda küll toppamisena, tõrkena, kuid – kas ei näita just see teed lootusele?
Mida kunstilt enim oodata –
kas ühismeelsuse tekitamist, siduvate ühisväärtuste kinnitamist, kõigi jõudude koondamist mingisse ühtsesse löögirusikasse?

Või hoopis seda, et me hakkaksime nägema (ja rohkem väärtustama) nägusid?
NO76,8 suutis pakkuda mõlemat korraga – kuidas see suuremalt, suuremas mastaabis (Saku suurhallis) õnnestuks?

Kas kõik või eimiski

Huvitav ja omamoodi tüütu on lugeda vastukajasid NO99 teatri Ühtse Eesti suurkogu projektile – ajakirjanduslikes reaktsioonides (intervjuudes jne) väljendatud ootused näitavad minu meelest üht, seda, et oodatakse mingit TULEMUST ja seda tulemust oodatakse kõik-või-mitte-midagi-loogikast lähtudes.
Sel mängul saavad olla ainult kas väga kõrged panused (uue reaalse partei, rahvaliikumise või tõelise ühiskondliku muutuse tekitamine) või – nagu üks PR-tegelane telesaates väljendus – jääb kogu see värk samale tasandile "Pehmete ja karvaste" nukuteatriga või, mis veelgi hullem, on mõeldud vaid enesepromoks jne...
Kui oskaks tabavalt selgitada, miks, millest selline kõik-või-mitte-midagi-suhtumine...
Samas saaks öelda, et sellest projektist mitte ainult ei oodata kõike või eimiskit, vaid ka kardetakse – aga kindel liialdus/lihtsustus oleks vist mõelda nii, et need, kes ootavad kõike (näiteks mingite müstiliste progressiivsete jõudude koondumist vms), kardavad eimiskit (inimeste ja poliitika veelgi suuremat võõrandumist üksteisest vms) ja vastupidi…
Ei oska ka öelda, millele selline hüsteeriline suhtumine (kui mingis mängus teeb keegi kas tegelikult või näiliselt sellise panuse, et tulemuseks saab olla ainult kas kõik või eimiski, kisub ju ikka hüsteeriliseks), et siis millele selline hüsteeriline suhtumine ikkagi viitab… kas millegi küpsusele (ühiskond on tegelikeks muutusteks nii-öelda küps) või hoopis millegi ebaküpsusele (inimeste vaimne tase on sellisteks mängudeks suuresti ebaküps)?
Tundub, et selle kõik-või-mitte-midagi saab lihtsakoelisemate inimeste (või koguni enamuse) puhul taandada tegelikult ka nii: kas TEGELIKKUS (kõik) või MÄNG (eimiski).
Ei suudeta hoomata tegelikkuse ja mängu dialektilisi suhteid, kuigi just selliste suhete (ja neist tulenevate tagajärgede) teadvustamine või näitlikustamine ongi kogu selle projekti üks (võimalikke) efekte.