Võimu saladus

Elias Canetti kirjutab oma teoses "Massid ja võim" võimu elementidest ja võimu võtmeliseks, tuumseks elemendiks võiks temast lähtudes pidada SALADUST ("Saladus asub võimu sisimas tuumas").

Sellise saladuse, salastamise kõige primitiivsemaks või arhailisemaks mudeliks on Canetti jaoks röövlooma – luurava olendi – salajane varitsemine, enese muutmine nähtamatuks, mille üheks aspektiks on saladuse paigutumine vaikiva keha läbitungimatusse sisemusse: "Salastatus algab enda varjamisega aktiivselt saaki luurates; lõpeb ta tundmatu ja passiivse keha salajases pimeduses… Võimu juurde kuulub läbinähtavuse ebavõrdne jaotus. Võimas näeb läbi, aga ei lase ennast läbi näha. Kõige vaikivam peab ta olema ise. Tema meelsust ja kavatsusi ei tohi keegi tunda."
Teatavasti on No99 on oma Ühtse Eesti projekti teljestanudki just nimelt (poliitilise võimu) saladuse paljastamisena ja lõppkokkuvõttes – nagu me nüüd teatri avalikust teadaandest otsesõnu lugeda võisime – ei puuduta see paljastamine mitte lihtsalt poliittehnoloogilisi (populistlikke) võtteid vms, vaid võimu tõelises tuumas peituvat, midagi, mis mingi eriline saladus ju tegelikult polegi, nimelt seda, et selle saladuse sisu on räpane, et võimu südamikus on rõvedus (kiskjalik moraalitu ahnus, "poliitika on porno" jne).
Efektiivseks toimimiseks vastu- või antivõimuna mähkuti samuti saladusteloori, tekitati oma (vastu)saladus, oma läbitungimatu sisemus – siit ka kogu see hüsteeriline küsimustik (mis on "Ühtse Eesti" tegelik eesmärk ja kuhu see kõik välja viib?, kust see raha võetakse?, kes seda kõike tegelikult suunab? jne) – ja tänases teadaandes on ju otseselt välja öeldud sellegi saladuse ideaalne (rõvedusele vastanduv) sisu, sisu, mis ju samuti mingi eriline saladus polnudki: idealism.
Homsel suurkogul toimuv on siiski määramatu (salastatud või juhustest kantud), aga tõeline saladus – see saladuste saladus – ei ole mitte võimu rõveduse saladus, vaid selle rõveduse võimalikkuse saladus.
Ja see saladus – täpsemalt, selle varjamine ja säilitamine või sellesse tungimine ja selle paljastamine – on teatri teadaandes ju tegelikult üle kantud meile endile, meile kui inimestele, kodanikele, subjektidele. Ehk siis: seda saladust kanname me tegelikult ju iseendis. ("Kuid vahel räägitakse, et erakondliku korruptsiooni taga on üks või teine tipp-poliitik. Ansip, Savisaar, Laar, Reiljan. See pole tõsi. Selle taga oleme meie kõik. Vähemalt seni, kuni me laseme sellel juhtuda.")

Võtkem veelkord ette Canetti lause: "Salastatus algab enda varjamisega aktiivselt saaki luurates; lõpeb ta tundmatu ja passiivse keha salajases pimeduses."
Lugegem seda (psühhoanalüütilist vinti keerates) nüüd nii, et kuigi poliitiline rõvedus näib hakatuseks olevat väline, meile väljastpoolt peale surutud, toitub see rõvedus – nii nagu iga võim – lõppkokkuvõttes siiski vaid meie endi pimedast (infantiilsest, passiivsest, masohhistlikust, fatalistlikust) sisemusest.
Tunnistan, et homsele üritusele mõeldes on ikkagi kerge kõhedus…miks?

On see loomupärane kõhedus igasuguste massiürituste suhtes, igavene umbusk massi kui sellise suhtes?
On see usu puudus massilisse idealismi?