"Ühtne Eesti" kui nali

Kuna "Ühtse Eesti" projekt asetub nii või teisiti nalja registrisse, on inimesi haaranud kujutlus naljast kui kahe teraga mõõgast (näiteks ka Freudi naljakäsitus põhineb arusaamal naljast kui komplitseeritult kahepalgelisest fenomenist, aga Freudi ma siin süvenema ei hakka).
Kui ühes varasemas postituses osutasin üles kerkinud ootustele, mis väljenduvad dilemmades "kõik või mitte midagi", "mäng või tegelikkus", siis saaks selle lõhestumuse ju sõnastada ka nii: "kas nali või tõsi taga".
On juhitud tähelepanu, et naljal (poliitilisel tsirkusel vms) võivad tegelikkuses olla soovimatud või lausa ohtlikud tagajärjed (lahtiseks või vaieldavaks jäävad muidugi manitsejate motiivid, ohu kui sellise sisu jne), aga see selleks...
Hiljuti sattusin sirvima teksti, kus nalja fenomenist räägiti neuroteaduse vaatepunktist. Nalja peetakse üksmeelselt äärmiselt komplitseeritud nähtuseks, kuid vähemalt ühes paistavad kõik uurijad ühel meelel olevat – nalja puhul on alati tegu inkongruentsiga (incongruity), vastuolu või lõhega kahe elemendi vahel, näiteks: küsimuse ja vastuse vahel, ootuse (või kavatsuse) ja tulemuse vahel, põhjuse ja tagajärje vahel jne.

Kaks juuti saavad sauna lähedal kokku, üks küsib: "Kas võtsid vanni?"
Teine: "Kuidas nii, kas mõni oli puudu?"

Arst küsib patsiendilt: "Kas te suitsetate?"
Patsient: "Tänan, hetkel ei soovi."

Sain aru nii, et neuroteadlasi huvitab eelkõige see, kus, millises aju piirkonnas leiavad aset välkkiired otsustused, intuitiivsed lahendused (kus ja kuidas tekib ajus "valgustuslik" hetk), aga mulle jäi ebaselgeks, milles nood lahendused siis neuroteaduslikult võttes ikkagi seisnevad – kas tõesti lihtsalt vastuolu taipamises?

Mingi näiline või eeldatav tervikolukord või -nähtus laguneb koost, näiteks kaheks vastandiks ja see siis ongi juba iseenesest naljakas?
Artiklis peatuti muulgi, näiteks sellel, et nalja mõistmine eristab inimesi loomadest ja et võime nalja nautida on inimeseti erinev – näiteks naistel kuluvat keskeltläbi rohkem aega otsustamiseks, "valgustuseni" jõudmiseks.

Aga kas see tähendab seda, et naistel kulub rohkem aega vastuolu kui sellise taipamiseks, või hoopis seda, et naistel kulub rohkem aega selle otsustamiseks, kas vastuolu on üldse naljakas (hinnanguline kaalutlus: on siin ikka midagi naerda või ei ole?)
Ja mis siis ikkagi naerma ajab – me ei naera ju sugugi iga vastuolu, inkongruentsi üle (A. Camus’ järgi on absurditunde aluseks lõhe – inkongruents – inimese mõistmisiha ja maailma võõruse vahel, kuid see ei andnud talle põhjust koomika käsiraamatu kirjutamiseks).
Henri Bergsoni järgi nali paljastab – ja naeruvääristab – inimvaimu mehhaanilisust, ka eespool toodud nalju võiks vaadelda sellest aspektist: esimese nalja mõtlesid tõenäoliselt välja "Euroopa" juudid ida-juutide, Poolast tulnud juutide naeruvääristamiseks… vähene kasitus ja ikka ainult see mõttes, kust miskit pihta saaks panna; teine anekdoot paljastab suitsetaja mõttejäikuse, mehhaanilise reageerimise, ta ei tõlgenda arsti küsimust kontekstist lähtudes… Tulemuseks on kommunikatsioonihäire, kahe erineva mentaalse konteksti põrkumine.
Küsimuse ja vastusena vormistatud anekdoodid niisiis näitavad, et inimvaimu mehhaanilisus tuleb esile kommunikatsioonihäires – kui suhtlus toimuks ladusalt, ei paljastuks meile ei ida-juudi ega suitsetaja mentaalne pinnalisus (automatism, mehhaanilisus).
Kuidas see nüüd "Ühtse Eesti" projektiga peaks seostuma?
Ma ei ole kõike suutnud läbi mõelda ja võib-olla ei suudagi, aga mõelgem sellest esialgu küsimuse ja vastuse mõistetes: teater esitab avalikkusele, ühiskonnale teatava (provokatiivse) küsimuse ja talle vastatakse (reageeritakse) ühel või teisel viisil.
Oluline on, et too nii-nimetatud küsimus on tahtlikult vormistatud nii, et kõik vastused (reaktsioonid) saavadki olla ainult mehhaanilised, täpsemalt, nad saavadki ainult paljastada vastamise mehhaanikat…
Kui mõttekäik jäi segaseks, aga see on tegelikult veidi segane mulle endalegi, siis selgitan paari seiga põhjal.
1.
J.-K. Raid kirjutas: "Nõustun täielikult Indrek Raudsega, kes ütles mõtlikult õlut rüübates, et kui pärast sellist majanduslangust ning üleüldist skepsist poliitika vastu uut parteid ei tule, läheb Eesti küll Guinnessi rekordite raamatusse."
Meenutagem esimest anekdooti ("Kas võtsid vanni?" – "Kuidas nii, kas mõni oli puudu?") ja mõelgem järele – kas ei meenuta I. Raudse reaktsioon meile teise juudi vastust, seda, kuidas ta küsimusele vastates reedab isikliku mentaalse konteksti?
Teater esitab poliitikutele küsimuse nende moraalse puhtuse kohta, aga poliitik mõtleb sellele – või vähemalt reedab oma vastuses, et ta mehhaaniliselt mõtleb sellele – kuidas hääli pihta panna (hääled on ripakil, loll lugu kui keegi neid üles ei korjaks, aga kes – kas meie või keegi teine?).

Lühidalt, ta mõtleb mehhaaniliselt häälte krabamisele, reetes oma räpasuse ja krabaja mentaliteedi.
2.
Teine näide on nii-öelda rohujuure tasandilt.

Eile pillas üks töökaaslane – naisterahvas, "blondiin", tüüpiline mittesüveneja – muu jutu käigus: "Nägite, kui kole logo sellele parteil on?!"
Kas ei meenuta see suitsetaja vastust arsti küsimusele teises anekdoodis: sulle tegelikult ei pakuta parteid, tegelikult tahetakse sind mõtlema panna parteistumise (populismi) meahhanismide üle, aga sa reageerid mehhaaniliselt nii, nagu oleks sulle pakutud parteid (või nagu anekdoodis: nagu oleks sulle pakutud suitsu).

Hinnang (kole logo) sai lähtuda ju ainult ettekujutusest, et "Ühtne Eesti" ei ole mitte mängupartei, vaid päris partei või taotleb sama, mida parteid – tõeline (paroodiline, irooniline) kontekst jäi tabamata.

Mida ma sellega öelda tahan? Et "Ühtse Eesti" värk on nali?

Jah, aga – ükski nali, nagu ma loodetavasti näidata olen suutnud, ei ole niisama.