Mass ja nägu

Teksti nimega "Fašismi ahvatlus" panin kirja vahetute emotsioonide mõjul blogi jaoks, kuid siis pakkusin Sirpi.
Üks mõte tagantjärele – kirjutasin, et sujuvalt töötanud spektaaklis oli lõpuks tunda teatavat kõhklust, toppamist ja nüüd pakuksin sellele ühe võimaliku selgituse.
Massi fundamentaalseks tunnuseks või efektiks on isikute muutmine anonüümseteks, me oleme massis ÜKS ehk siis kaotame oma individuaalsed eripärad, kaotame oma NÄO.
Seepärast nõuab massiga manipuleerimine tõelise efekti saavutamiseks tõepoolest MASSILISUSE ja mastaabi olemasolu, st palju suuremat osalejate arvu ja ruumi, kui teatris sel hetkel oli. Mõelgem, miks näiteks Hitler lasi ehitada grandioosseid väljakuid ja korraldas pompöösseid vaatemänge.
Teatud mõttes, massi ja ruumi mõttes, põrkus aktsioon niisiis paratamatult piiridele – meid oli seal liiga vähe, hõredalt ja me nägime üksteist liiga lähedalt (meil kõigil oli aega vastasleeri silmitseda): kahe vastanduva massi asemel hakkasime tajuma nägusid, eristama isikuid, inimlikke silmavaateid.
Panin tähele, et need, kes kangekaelselt istuma jäid, ei silmitsenud mitte ainult vastaseid, lavale kogunenud vastasleeri, vaid ka teisi istuma jäänuid ja seda ilmse eesmärgiga veenduda "omade" piisavas arvukuses – palju meid siia veel jäänud on?, kes on veel minuga?, millal on mul viimane aeg poolt vahetada, üle joosta, et mitte päris üksi (ja päris häbisse) jääda?
Lühidalt, niipea kui ühtne mass (või illusioon massi ühtsusest) laguneb või pudeneb tagasi isikuteks, subjektiivseteks pilkudeks, konkreetset nägu omavateks indiviidideks, kaotab mass oma süüdimatu energia, hoo, mida saaks ühel või teisel viisil (nii miraakliteks kui ka jõledusteks) ära kasutada – raske on teist tappa (alandada, vihata või rünnata) kui sa näed teise nägu (ja ma ei mõtle siin mitte ainult kujundlikus tähenduses nägu, vaid ka otseselt füüsilises: miks muidu pannakse poodavale kott pähe, mõrvatavale padi näole jne).
Nii et ehk tuleks aktsiooni tegelikuks õppetunniks (või tõeliseks õnnestumiseks) pidadagi mitte massihüsteeria, ühtse massi efekti saavutamist, mis käis lihtsalt, otsekui õlitatult, vaid just massi (taas)atomiseerumist, lagenemist isikuteks, mis mängu seisukohalt võis mõjuda küll toppamisena, tõrkena, kuid – kas ei näita just see teed lootusele?
Mida kunstilt enim oodata –
kas ühismeelsuse tekitamist, siduvate ühisväärtuste kinnitamist, kõigi jõudude koondamist mingisse ühtsesse löögirusikasse?

Või hoopis seda, et me hakkaksime nägema (ja rohkem väärtustama) nägusid?
NO76,8 suutis pakkuda mõlemat korraga – kuidas see suuremalt, suuremas mastaabis (Saku suurhallis) õnnestuks?