Kas kõik või eimiski
Huvitav ja omamoodi tüütu on lugeda vastukajasid NO99 teatri Ühtse Eesti suurkogu projektile – ajakirjanduslikes reaktsioonides (intervjuudes jne) väljendatud ootused näitavad minu meelest üht, seda, et oodatakse mingit TULEMUST ja seda tulemust oodatakse kõik-või-mitte-midagi-loogikast lähtudes.
Sel mängul saavad olla ainult kas väga kõrged panused (uue reaalse partei, rahvaliikumise või tõelise ühiskondliku muutuse tekitamine) või – nagu üks PR-tegelane telesaates väljendus – jääb kogu see värk samale tasandile "Pehmete ja karvaste" nukuteatriga või, mis veelgi hullem, on mõeldud vaid enesepromoks jne...
Kui oskaks tabavalt selgitada, miks, millest selline kõik-või-mitte-midagi-suhtumine...
Samas saaks öelda, et sellest projektist mitte ainult ei oodata kõike või eimiskit, vaid ka kardetakse – aga kindel liialdus/lihtsustus oleks vist mõelda nii, et need, kes ootavad kõike (näiteks mingite müstiliste progressiivsete jõudude koondumist vms), kardavad eimiskit (inimeste ja poliitika veelgi suuremat võõrandumist üksteisest vms) ja vastupidi…
Ei oska ka öelda, millele selline hüsteeriline suhtumine (kui mingis mängus teeb keegi kas tegelikult või näiliselt sellise panuse, et tulemuseks saab olla ainult kas kõik või eimiski, kisub ju ikka hüsteeriliseks), et siis millele selline hüsteeriline suhtumine ikkagi viitab… kas millegi küpsusele (ühiskond on tegelikeks muutusteks nii-öelda küps) või hoopis millegi ebaküpsusele (inimeste vaimne tase on sellisteks mängudeks suuresti ebaküps)?
Tundub, et selle kõik-või-mitte-midagi saab lihtsakoelisemate inimeste (või koguni enamuse) puhul taandada tegelikult ka nii: kas TEGELIKKUS (kõik) või MÄNG (eimiski).
Ei suudeta hoomata tegelikkuse ja mängu dialektilisi suhteid, kuigi just selliste suhete (ja neist tulenevate tagajärgede) teadvustamine või näitlikustamine ongi kogu selle projekti üks (võimalikke) efekte.
Sel mängul saavad olla ainult kas väga kõrged panused (uue reaalse partei, rahvaliikumise või tõelise ühiskondliku muutuse tekitamine) või – nagu üks PR-tegelane telesaates väljendus – jääb kogu see värk samale tasandile "Pehmete ja karvaste" nukuteatriga või, mis veelgi hullem, on mõeldud vaid enesepromoks jne...
Kui oskaks tabavalt selgitada, miks, millest selline kõik-või-mitte-midagi-suhtumine...
Samas saaks öelda, et sellest projektist mitte ainult ei oodata kõike või eimiskit, vaid ka kardetakse – aga kindel liialdus/lihtsustus oleks vist mõelda nii, et need, kes ootavad kõike (näiteks mingite müstiliste progressiivsete jõudude koondumist vms), kardavad eimiskit (inimeste ja poliitika veelgi suuremat võõrandumist üksteisest vms) ja vastupidi…
Ei oska ka öelda, millele selline hüsteeriline suhtumine (kui mingis mängus teeb keegi kas tegelikult või näiliselt sellise panuse, et tulemuseks saab olla ainult kas kõik või eimiski, kisub ju ikka hüsteeriliseks), et siis millele selline hüsteeriline suhtumine ikkagi viitab… kas millegi küpsusele (ühiskond on tegelikeks muutusteks nii-öelda küps) või hoopis millegi ebaküpsusele (inimeste vaimne tase on sellisteks mängudeks suuresti ebaküps)?
Tundub, et selle kõik-või-mitte-midagi saab lihtsakoelisemate inimeste (või koguni enamuse) puhul taandada tegelikult ka nii: kas TEGELIKKUS (kõik) või MÄNG (eimiski).
Ei suudeta hoomata tegelikkuse ja mängu dialektilisi suhteid, kuigi just selliste suhete (ja neist tulenevate tagajärgede) teadvustamine või näitlikustamine ongi kogu selle projekti üks (võimalikke) efekte.
Sildid: teater, Ühtne Eesti
postitas Jaanus Adamson kell
aprill 01, 2010
3 kommentaari:
Kirjutan alla.
Ma arvan, et see on Eesti avalikkusele küllaltki omane, et kollektiivne mängimine on väga alaarenenud. Ehk siis jah, kui midagi tajutakse mänguna, siis võetakse seda automaatselt mõttetusena või eimiskina.
aga teatri fenomen ongi "kõik või eimiski" laadne retoorika. staar säramas laval, iga tema meisterliku kargluse peale tõusevad tähelepanelikumad ja asjatundlikumad vaatlejad püsti ja hõiskavad "bravo". ja siis kõik need lugematud legendid- ohh, see näitleja oli sellel õhtul tegelikult täiesti maani täis aga näe, publik ei saanud millestki aru ja hõiskas vaimustusest! või siis kõik need elulooraamatud, mis eestis müügirekordeid püstitavad. ja siis see seltskonnaajakirjandus, see musta massi kaasaelamine näitlejate eraelule, kus juhtub selliseid asju, mida juhtub ainult valitud inimestega ja filmis. näitlejate proletaarsete juurtega traagikavaimustusest ja -ihast tekkinud nartsissism, mida sütitab inimeste vaimustus ja aupaklik/imetlev distants, mõjub näitlejatele nagu red bull: ühtäkki on neil meri põlvini ja seal soojas hedonistlikus sogavees nad siis püherdavad. see kudetiik asub olümpose tipus, kust mööda räpaseid kollaseid kanaleid valgub uudiseid alkoholismist, üledoosidest, sohilastest, õnnetustest, traagilisest surmast jne. "kas kõik või mittemidagi" läbistab sadade Lavaka ukse taga seisvate inimeste päid. sama juhtub tuhandete lehelugejatega, televaatajatega. et kas karata püsti ja karjuda "bravo".
Sama mõttelend küll üldisematel teemadel: http://reitsel.blogspot.com/2010/03/kaisin-eile-eesti-filmi-paevade.html
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht