Wrangleri reklaamid

Kisub mõtisklema reklaamide üle kahes varasemas postituses.
Kaks kampaaniat sama reklaamlausega ("We are animals"), kuid olulise nihkega.
Esimeses loodus kui selline, isegi mitte eksootiline, täiesti tavaline, meile tuttav – ja noorukid, omamoodi küll mõistatuslikud, kuid siiski vaid loomulikke vaiste järgivad (animaalsed) olendid.
Näeme neid justkui möödaminnes, juhtumisi nende võõruses, teisesuses: nad on pelglikud, haavatavad ja "ära" ja nende sisemus on meie jaoks suletud, lukus.

Teises kampaanias on toimunud huvitav, kuid "kultuurilooliselt" loogiline transformatsioon – meile ajalooõpikuist tuttav üleminek looduse ja instinktide demoniseerimisele.
Väline ja loomulik (realistlik) vaatepunkt on asendunud sisemise ja fantasmaatilise (kaemusliku) vaatepunktiga – visiooniga sisemisest passioonist (otsekui näidates nüüd, mis nonde animaalselt pelglike ja endassetõmbunud olendite sisemaailmas tegelikult aset leiab). Rahulikku looduslikku keskkonda ja sellesse sulandumist asendab intensiivne "psüühiline" ruum – kas juba põrgu või alles puhastustuli?
Pärast pattulangemist, süütuse kadu...
Lihtsatelt animaalsetelt instinktidelt on jõutud deemonitest vaevatud (kõiki piinu/kirgi kogeva) inimhingeni.