Leegion

Ühtse Eesti suurkogu (7. mai) ootuses tekkis üks mõte – või kujutlus – ja see on järgmine: siiani on seda projekti koos erinevate aktsioonidega (linnaruumis, meedias jne) käsitatud lineaarsena, liikumisena punktist A punkti B, s.t kindla alguse ja lõpuga ettevõtmisena ja "lõpu" ehk siis suurkogu toimumise järel justkui eeldatakse teatavat ärapööret (uus partei), radikaalset transformatsiooni (ühiskondlikus teadvuses), kvalitatiivset hüpet uuele tasandile (poliitilises kultuuris) vms.
Kuid see on lihtsameelne ootus ja märgid näitavad, et sellist lihtsameelsust tajuvad nii mõnedki lõksuna.
K. Kressa on näiteks juba täheldanud, et kõigist pingutustest hoolimata ei ole suudetud "populismivinti nii üle keerata, et erakondadel häbi hakkaks" – kas üldse suudetaksegi?
Seega loodan, et Ühtse Eesti kui teatriprojekti lineaarne mudel asendub tsüklilise mudeliga, pideva korduvuse, varieeruvusega ajas ja ruumis.
"Mu nimi on Leegion, sest meid on palju," ütleb deemon piiblis (R. Barthes viitab sellele võimust – võimu kõikjalpesitsevusest – kirjutades).

Võitluses Leegioniga ei saa kunagi (lihtsameelselt) kindel olla, et see võitlus oli nüüd tõesti see lõplik, viimane, otsustav.
Aga on seda üldse lubatud?