New Age on jõudnud "Sirpi"!

Mathura kirjutab viimases Sirbis Krulli raamatust "Paljusus ja ainulisus" nii - euroopalikku ja modernistlikku maailma valitseb vasak ajupoolkera (ratsionaalsus, tehnilisus jne), eriti võrreldes vana India ja vana Ameerika maailmaga, kus dominantseks sihiks oli tunnetuslikkus ja spirituaalsus, vaimsus. (Hm, mina olen aru saanud nii, et vana aja inimeste "spirituaalsus" oli kollektiivse ellujäämise teenistuses, see ei olnud mingi tunnetuslik eesmärk iseeneses – eksistentsiaalselt funktsionaalne ja pragmaatiline aspekt tollase nii-öelda vaimsuse juures on miski, mida tänapäeval tajutakse kuidagi häirivana, labastavana: ja ega meie ju üldiselt ka ei karda, et esivanemate vaimud meid ära söövad, meid ahvatleb "sisemise ja välise harmoonia", kõrgem Tunnetus, nii nagu tegelikult siis "neidki" pidid ahvatlema jms).
Modernismi spirituaalsuseks on Mathura sõnul "intellektualism" ja Krull on üks neid, kes üritab seda modernistlikku spirituaalsust (ehk intellektualismi) lepitada tõelise spiritualismiga (ehk siis mittemodernistliku vaimsusega), ta "vaatab intellektualismist spiritualismi suunas".
Selline Krulli suund tasakaalu (vasaku ja parema ajupoolkera harmoonia) suunas on kirjutajale meeltmööda, kuid tal esineb ka kahtlusi.
Nimelt, Krulli kirjutised olevat küll "vägagi isikupärased, ent harvem haaravad kuulaja tervikolemust, jäädes pigem aruteluks intellektuaalsete kontseptsioonikäsitluse raamides" – aga: mida Mathura siis sooviks? Milline peaks olema kirjutis, mis ületab kontseptuaalsuse ehk haarab lugeja tervikolemust ja kuidas sellist haaravust saavutada?
Kas kirjutada rohkem nagu shamaan (prohvet, nägija, jünger, usumees)? Panna oma arutlused mantrate ja leelutuste vormi? Väljendada kaasakiskuvalt tundmusi, pakkudes võimaluse osaduseks? Võta sa kinni.
Veel, Mathura sõnul on Krull "kallutatud modernistliku kaanoni suunas – olgu selle näiteks kas või nentimine, et "ükski sümbol ei saa olla puhtam kui tema alla koondunud inimesed" (lk 25), mis välistab võimalikkuse, et mõni sümbol võiks olla muud kui inimloome".
Hakkasin mõtlema, mida mõelda sümboli all, mis oleks midagi muud kui inimloome, s.t midagi muud kui artefakt ja tegelikult oleksin oodanud siin kirjutajalt selgitust: kas selliseks (mitteinimliku, jumaliku päritoluga) sümboliks võiksid olla näiteks pühakuju silmadest voolama hakkavad verepisarad, taevakummile joonistuv põlev rist? Kas sellisteks sümboliteks võiksid olla ka näiteks HÄRG ja TULI?
Kas selline inimloomest puutumata (puhas) sümbol – no näiteks HÄRG – saab sümbolina eksisteerida, s.t täituda väe või hingelise sisu või püha tähendusega lahus inimloomusest (ajuehitusest) või kollektiivsest mentaalsusest (ehk tema "alla" koondunud inimestest)?!

Veel üks tähelepanuväärne lõik: "Ma leian, et mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus, mida ka modernism eeldatavasti otsima suundus, on tänase päevani meie kultuuriruumis suuresti leidmata. "Paljususe ja ainulisusega" annab Krull sellesse otsingusse oma panuse ning oleksin rõõmus, kui sellealane diskussioon areneb ja laieneb”.
Mida tähendab mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus?
Kas vanas Indias ja vanas Ameerikas – neis kultuurides, mille spirituaalsuselt meil mõõtu tuleks võtta – oli tõepoolest olemas isiksusekeskset vaimsust (või kas meil tuleks sealt vanadest kultuuridest noppida seda, mis meile siin ja praegu modernselt ja isiksusekeskselt kohane tundub olevat ning jätta kõrvale muu, näiteks tõsiasi, et tollane spirituaalsus ei välistanud (samuti) äärmuslikku kollektiivset julmust, lausa elajalikke metsikusi jne)?
Kuidas arendada seda soovitud diskussiooni, kui puuduvad ühised kontseptuaalsed raamid ja tunnetuslikud koodid – kas nii, et istume igaüks ise nurgas ja mediteerime ja siis laulame vastastikku üksteisele (kõik on ju üks ja seesama) ja vaatame, mis saama hakkab?
Mul, lollil, on kahtlus, et keegi teab tõde?