New Age on jõudnud "Sirpi"!

Mathura kirjutab viimases Sirbis Krulli raamatust "Paljusus ja ainulisus" nii - euroopalikku ja modernistlikku maailma valitseb vasak ajupoolkera (ratsionaalsus, tehnilisus jne), eriti võrreldes vana India ja vana Ameerika maailmaga, kus dominantseks sihiks oli tunnetuslikkus ja spirituaalsus, vaimsus. (Hm, mina olen aru saanud nii, et vana aja inimeste "spirituaalsus" oli kollektiivse ellujäämise teenistuses, see ei olnud mingi tunnetuslik eesmärk iseeneses – eksistentsiaalselt funktsionaalne ja pragmaatiline aspekt tollase nii-öelda vaimsuse juures on miski, mida tänapäeval tajutakse kuidagi häirivana, labastavana: ja ega meie ju üldiselt ka ei karda, et esivanemate vaimud meid ära söövad, meid ahvatleb "sisemise ja välise harmoonia", kõrgem Tunnetus, nii nagu tegelikult siis "neidki" pidid ahvatlema jms).
Modernismi spirituaalsuseks on Mathura sõnul "intellektualism" ja Krull on üks neid, kes üritab seda modernistlikku spirituaalsust (ehk intellektualismi) lepitada tõelise spiritualismiga (ehk siis mittemodernistliku vaimsusega), ta "vaatab intellektualismist spiritualismi suunas".
Selline Krulli suund tasakaalu (vasaku ja parema ajupoolkera harmoonia) suunas on kirjutajale meeltmööda, kuid tal esineb ka kahtlusi.
Nimelt, Krulli kirjutised olevat küll "vägagi isikupärased, ent harvem haaravad kuulaja tervikolemust, jäädes pigem aruteluks intellektuaalsete kontseptsioonikäsitluse raamides" – aga: mida Mathura siis sooviks? Milline peaks olema kirjutis, mis ületab kontseptuaalsuse ehk haarab lugeja tervikolemust ja kuidas sellist haaravust saavutada?
Kas kirjutada rohkem nagu shamaan (prohvet, nägija, jünger, usumees)? Panna oma arutlused mantrate ja leelutuste vormi? Väljendada kaasakiskuvalt tundmusi, pakkudes võimaluse osaduseks? Võta sa kinni.
Veel, Mathura sõnul on Krull "kallutatud modernistliku kaanoni suunas – olgu selle näiteks kas või nentimine, et "ükski sümbol ei saa olla puhtam kui tema alla koondunud inimesed" (lk 25), mis välistab võimalikkuse, et mõni sümbol võiks olla muud kui inimloome".
Hakkasin mõtlema, mida mõelda sümboli all, mis oleks midagi muud kui inimloome, s.t midagi muud kui artefakt ja tegelikult oleksin oodanud siin kirjutajalt selgitust: kas selliseks (mitteinimliku, jumaliku päritoluga) sümboliks võiksid olla näiteks pühakuju silmadest voolama hakkavad verepisarad, taevakummile joonistuv põlev rist? Kas sellisteks sümboliteks võiksid olla ka näiteks HÄRG ja TULI?
Kas selline inimloomest puutumata (puhas) sümbol – no näiteks HÄRG – saab sümbolina eksisteerida, s.t täituda väe või hingelise sisu või püha tähendusega lahus inimloomusest (ajuehitusest) või kollektiivsest mentaalsusest (ehk tema "alla" koondunud inimestest)?!

Veel üks tähelepanuväärne lõik: "Ma leian, et mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus, mida ka modernism eeldatavasti otsima suundus, on tänase päevani meie kultuuriruumis suuresti leidmata. "Paljususe ja ainulisusega" annab Krull sellesse otsingusse oma panuse ning oleksin rõõmus, kui sellealane diskussioon areneb ja laieneb”.
Mida tähendab mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus?
Kas vanas Indias ja vanas Ameerikas – neis kultuurides, mille spirituaalsuselt meil mõõtu tuleks võtta – oli tõepoolest olemas isiksusekeskset vaimsust (või kas meil tuleks sealt vanadest kultuuridest noppida seda, mis meile siin ja praegu modernselt ja isiksusekeskselt kohane tundub olevat ning jätta kõrvale muu, näiteks tõsiasi, et tollane spirituaalsus ei välistanud (samuti) äärmuslikku kollektiivset julmust, lausa elajalikke metsikusi jne)?
Kuidas arendada seda soovitud diskussiooni, kui puuduvad ühised kontseptuaalsed raamid ja tunnetuslikud koodid – kas nii, et istume igaüks ise nurgas ja mediteerime ja siis laulame vastastikku üksteisele (kõik on ju üks ja seesama) ja vaatame, mis saama hakkab?
Mul, lollil, on kahtlus, et keegi teab tõde?

Moodne paranoia

Inglise psühhoanalüütik ja esseist Adam Phillips näeb piltidel välja nagu Bob Dylan. Kuigi ta kaldub vahel – vähemalt viimases kogumikus "Side Effects" – ka liialt nämmutama, on ta esseistika, st vaba arutluskunsti alal üks minu lemmikuid.
Mulle on ammu huvi pakkunud kirjutised, kus paranoiast on tehtud mudel ja viitetaust moodsa inimese ja ühiskonna mõtestamisel.
Üldiselt on nii, et paranoiat peetakse reaktsiooniks seisundile, kus (sümboolne) universum on kaotanud "Jumala surma" järel keskpunkti ning maailm ja subjekt on voolanud tähendustest (ka korrast, seadustest, hierarhiatest) tühjaks. Paranoia on subjekti katse päästa olukorda – see on iseenda asetamine tühjaks jäänud keskmesse, keskpunkti säilitamine, mille tagajärjeks on siis teatavasti enesekohase tähenduslikkuse üliküllus, inflatsioon (kõik "viitab" minu mega-Minale).
Ka Phillipsi arutlustes paranoiast on esiplaanil küsimus TÄHENDUSEST – siis eelkõige subjekti, aga vältimatult ka kogu maailma tähendusest või tähendusetusest.
Subjekt on paranoia serval siis, kui ta ei suuda taluda, tunnistada oma tähtsusetust, kui see on tema jaoks MÕELDAMATU.
All üks tsitaat Phillipsi kirjutisest "Paranoid Moderns":
"The paranoiac is the person who has realized that he is no different from anyone else. So his singularity – and the importance of singularity – becomes his hobby-horse (the contemporary preoccupation with finding one’s voice is clearly a derivative if this). The idea of individuality may emerge at the point at which it begins to occur to people that there may be no such thing. People may be unique, but their uniqueness may be insignificant".
Tsitaadis ütleb ta niisiis seda, et individuaalsus ja ainulaadsus muutuvad probleemiks (ja ühtlasi sundmõtteks) siis, kui meil on kahtlus, et mingit erilist, relevantset erinevust või ainulaadsust ei olegi.
Paranoiku põhiküsimuseks on ERISTUMINE, enda esile tõstmine teistest, tähendusetust massist. Mõtet arendades võiks seega öelda, et paranoia ei olegi muud kui iha tähenduse järele, iha selle järele, et Minu erilist staatust märgataks ja tunnistataks. Ja seda iha saab rahuldada ainult kõrgendatud TÄHELEPANU tajumise (või luululise kujutlemise) kaudu.
Kuna "moodsa paranoia" projekti kuulubki tuntuse, kuulsuse, tähelepanu taotlemine (tähelepanust saab subjekti identiteedi ja tähenduse, tema TÄHTSUSE kinnitus), siis tuleks rääkida rõhu nihkumisest varjatud – st üksnes subjekti enda poolt fantaseeritud – tähelepanu vormidelt sotsiaalselt aktsepteeritud, kõigi poolt tunnustatud ja märgatud tähelepanu vormidele, st avaliku teabevälja (meedia) tähelepanule. Kui sind ei ole seal (meedias, avalikul teabeväljal), ei ole sind olemas.
Ja veel - meditsiinilise paranoia puhul on tagakiusamine (vihkamine) osa paranoiku identiteedist, tema tähtsuse määr on vastavuses fantaseeritud tagakiusamise määraga ("Nad vihkavad mind, kuna olen eriline; olen eriline, kuna nad vihkavad mind") ehk siis tagakiusamise, jälitamise määr ongi ainus määr, mis määrab paranoiku jaoks tema tähtsuse, erilisuse jne määra.

Tagakiusatuks olemine muudab (paranoilise) subjekti reaalseks, ainult vihatuna tajub ta end olevana – vihkamise objektina on ta teiste (ja iseenda) jaoks elus, elav.
Olla olemas, olla TÄHTIS tähendab paranoikule seega –

olla tagakiusatud, olla ohver.

Moodsa paranoia puhul on selle vasteks aga: olla meedias ja… olla meedia poolt jälitatud, olla meedia ohver.

Näiteks meenub, kuidas Värskes Ekspressis uuris Mihkel Raud peatselt käivituva reality-show tüdrukutelt, kas nad ei karda, et neilegi kleepuvad külge nimed a la Paari-Paavo, Bussi-Birjo (st et nendegi üle hakkab rahvas ilkuma jne) ja… tüdrukud ainult kehitasid õlgu ja tegid: "Määä…".
Tähelepanu taotlemine ongi tänapäeval vihkamise provotseerimine ja tõeliselt olemas saabki olla ainult ohvrina, tagakiusatuna, vihatuna (vihkamine ja vihkamise provotseerimine kuuluvad lahutamatult kokku ka meditsiinilise paranoia struktuuris).
Intrigeerivaid mõttearendusi õhutas ka Phillipsi mõttekäik, et hirm jälitamise ja tagakiusamise ees varjab tegelikult hirmu selle ees, et MIND EI MÄRGATA, et mind ei peeta tähtsaks, oluliseks.

Sellele mallile tuginedes saab ju konstrueerida teisigi kahtlusi:

1) hirm vägistamise ees – juhul, kui see muutub patoloogiliseks – võib peita subjekti ebakindlust oma seksuaalse atraktiivsuse suhtes;
2) teadlase hirm, et talt varastatakse ideid, võib peita hirmu, et tal ei olegi erilisi originaalseid ideid;
3) mingi vähemuse hirm diskrimineerimise ja solvangute ees (kõrgendatud tundlikkus nende võimalikkuse suhtes) – või siis hirm mingi vähemuse pärast, "poliitilise korrektsuse" pedantne nõudmine – võib peita hirmu, et mingeid erilisi erinevusi või vähemusi enam ei olegi või et tegelikult ei mängi need mingit otsustavat rolli, ei lähe kellelegi tõeliselt korda ega muuda midagi, make no difference (ainus võimalus tänapäeval veel mingit erinevust või erilisust, seega ka mingit TÄHENDUST rõhutada, esile tõsta on… otsida ohvrit, solvatut, muutuda solvatuks, ohvriks).
Olla ohver, eriti meedia ohver –

see on moodne MEGALOMAANIA, see on õigus tähendusele ja tähtsusele.