Partikulaarsus ja universaalsus

Püha Peetrus tutvustab uustulnukale paradiisi: "Näe, siin on juudid, siin on protestandid, siin on moslemid…". Üks suur plats on ümbritsetud kõrge müüriga, mille tagant kostab naeru. "Kes seal müüri taga on?", küsib uustulnuk. "Seal on katoliiklased. Nad usuvad, et nad on siin ainsad," ütleb Peetrus.

Lugesin Kultuurieugeenika viimast postitust ja tuli see anekdoot meelde.

Naljanurk

Anekdoot Freudilt: "Mehele serveeritakse kala. Ta pistab käed kaks korda majoneesi sisse ja tõmbab siis endal läbi juuste. Kui lauanaabrid imestunult vaatavad, näib ta eksitust märkavat ja vabandab ennast: andestust, ma arvasin, et see on spinat."
Pühendan selle anekdoodi anonüümsetele kommentaatoritele.

New Age on jõudnud "Sirpi"!

Mathura kirjutab viimases Sirbis Krulli raamatust "Paljusus ja ainulisus" nii - euroopalikku ja modernistlikku maailma valitseb vasak ajupoolkera (ratsionaalsus, tehnilisus jne), eriti võrreldes vana India ja vana Ameerika maailmaga, kus dominantseks sihiks oli tunnetuslikkus ja spirituaalsus, vaimsus. (Hm, mina olen aru saanud nii, et vana aja inimeste "spirituaalsus" oli kollektiivse ellujäämise teenistuses, see ei olnud mingi tunnetuslik eesmärk iseeneses – eksistentsiaalselt funktsionaalne ja pragmaatiline aspekt tollase nii-öelda vaimsuse juures on miski, mida tänapäeval tajutakse kuidagi häirivana, labastavana: ja ega meie ju üldiselt ka ei karda, et esivanemate vaimud meid ära söövad, meid ahvatleb "sisemise ja välise harmoonia", kõrgem Tunnetus, nii nagu tegelikult siis "neidki" pidid ahvatlema jms).
Modernismi spirituaalsuseks on Mathura sõnul "intellektualism" ja Krull on üks neid, kes üritab seda modernistlikku spirituaalsust (ehk intellektualismi) lepitada tõelise spiritualismiga (ehk siis mittemodernistliku vaimsusega), ta "vaatab intellektualismist spiritualismi suunas".
Selline Krulli suund tasakaalu (vasaku ja parema ajupoolkera harmoonia) suunas on kirjutajale meeltmööda, kuid tal esineb ka kahtlusi.
Nimelt, Krulli kirjutised olevat küll "vägagi isikupärased, ent harvem haaravad kuulaja tervikolemust, jäädes pigem aruteluks intellektuaalsete kontseptsioonikäsitluse raamides" – aga: mida Mathura siis sooviks? Milline peaks olema kirjutis, mis ületab kontseptuaalsuse ehk haarab lugeja tervikolemust ja kuidas sellist haaravust saavutada?
Kas kirjutada rohkem nagu shamaan (prohvet, nägija, jünger, usumees)? Panna oma arutlused mantrate ja leelutuste vormi? Väljendada kaasakiskuvalt tundmusi, pakkudes võimaluse osaduseks? Võta sa kinni.
Veel, Mathura sõnul on Krull "kallutatud modernistliku kaanoni suunas – olgu selle näiteks kas või nentimine, et "ükski sümbol ei saa olla puhtam kui tema alla koondunud inimesed" (lk 25), mis välistab võimalikkuse, et mõni sümbol võiks olla muud kui inimloome".
Hakkasin mõtlema, mida mõelda sümboli all, mis oleks midagi muud kui inimloome, s.t midagi muud kui artefakt ja tegelikult oleksin oodanud siin kirjutajalt selgitust: kas selliseks (mitteinimliku, jumaliku päritoluga) sümboliks võiksid olla näiteks pühakuju silmadest voolama hakkavad verepisarad, taevakummile joonistuv põlev rist? Kas sellisteks sümboliteks võiksid olla ka näiteks HÄRG ja TULI?
Kas selline inimloomest puutumata (puhas) sümbol – no näiteks HÄRG – saab sümbolina eksisteerida, s.t täituda väe või hingelise sisu või püha tähendusega lahus inimloomusest (ajuehitusest) või kollektiivsest mentaalsusest (ehk tema "alla" koondunud inimestest)?!

Veel üks tähelepanuväärne lõik: "Ma leian, et mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus, mida ka modernism eeldatavasti otsima suundus, on tänase päevani meie kultuuriruumis suuresti leidmata. "Paljususe ja ainulisusega" annab Krull sellesse otsingusse oma panuse ning oleksin rõõmus, kui sellealane diskussioon areneb ja laieneb”.
Mida tähendab mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus?
Kas vanas Indias ja vanas Ameerikas – neis kultuurides, mille spirituaalsuselt meil mõõtu tuleks võtta – oli tõepoolest olemas isiksusekeskset vaimsust (või kas meil tuleks sealt vanadest kultuuridest noppida seda, mis meile siin ja praegu modernselt ja isiksusekeskselt kohane tundub olevat ning jätta kõrvale muu, näiteks tõsiasi, et tollane spirituaalsus ei välistanud (samuti) äärmuslikku kollektiivset julmust, lausa elajalikke metsikusi jne)?
Kuidas arendada seda soovitud diskussiooni, kui puuduvad ühised kontseptuaalsed raamid ja tunnetuslikud koodid – kas nii, et istume igaüks ise nurgas ja mediteerime ja siis laulame vastastikku üksteisele (kõik on ju üks ja seesama) ja vaatame, mis saama hakkab?
Mul, lollil, on kahtlus, et keegi teab tõde?

Arvustades Merilaid

TÜRANN JA VABASTAJA
[Arne Merilai. Türann Oidipus. Tallinn: Verb 2009]

Arne Merilai „Türann Oidipuse“ lahterdamine on pannud arvustajaid kukalt kratsima – kuidas ikkagi nimetada teksti, mis näib kuuluvat erinevate diskursuste ja tekstiliikide (draama, proosa, luule, intellektuaalne dialoog jne) vahealale või paistab kirjandusest ülepea välja langevat?
Rein Veidemann on näiteks huvi tundnud, „millise kõneaktiga on „Türann Oidipuse“ näol tegemist, lisaks Alo Jüriloo väidetule, et meie ees on „romaan kui enneolematu unenäoline seiklus“?“[1]
Autor ise viitas oma teksti kirjeldades küll Goethe „Ur-Ei' le“, ürglootele, kus „taas koonduvad, et uuesti alata, kõik kirjanduslikud stiilid“, kuid minu meelest ei ole Merilai mitte niivõrd sulandaja või ühendaja, vaid pigem monteerija või kokku kuhjaja – sellest ka tema teksti tükeldatus, killustatus erinevateks „piltideks“ ja stiilideks, vaimukusteks ja viideteks jne.
Niisiis oskamata (esialgu) seda kõike, seda paljusust taandada ühele „müstilisele“ algele või allhoovusele, lähtun alustuseks hoopis Marina Grišakovast, kelle sõnul möllavad Merilai hinges „kaks kirge, poeetiline ja uurimuslik – kokku põrkudes või koguni teineteisesse takerdudes moodustavad nad ainulaadse segu.“[2]
Kõige ilmselgemal ja äärmuslikumal viisil avaldub Merilai kirglik kahetisus (või lõhestatus) juba lausete tasandil: ühed laused on kuivad, konspektiivsed ja „kõrgintellektuaalsed“ („Oraalse faasi panus edukasse genitaalsusesse ei ole täielikult mõistetav ilma osutuseta inkorporatsiooni fantaasiatele ja introjektsiooni mehhanismile“), teised aga mahlakalt mängulised, kujundlikud ja jaburalt lapsikud („Üürgavast ülemlaulust ümbritsetud, ülenes ülbe ülempreester ülivalgustet üla-trümoo üska“).
Võtaks esmalt selle nii-öelda uurimusliku kire ja vaataks, mis sellest laias laastus sündinud on.
Sellest on sündinud fiktsionaalne lähteolukord ja keskne tegevusala (sümpoosionile kogunenud vaimuhiiglased uurimas mõistatuslikku leidu – Oidipust), sellest on sündinud see, et teksti on inkorporeeritud nii kõrg- kui ka vulgaarintellektuaalsed (kultuuriloolised, psühhoanalüütilised, tekstoloogilised jne) ekskursid, loengukonspektid ja skeemid; sellest on lõppkokkuvõttes sündinud seegi, et küsimused, mis Oidipust uurides ühel või teisel viisil esile kerkivad – kui muidugi hoomata viitetaustu ja suuta üldistada – on meie ajastu intellektuaalsete diskussioonide kõige olulisemad küsimused (ehk siis küsimused Tõest ja Teadmisest, Subjektist ja Substantsist, Võimust ja Vägivallast, Ihast ja Tähendusest, Identiteedist ja Teisesusest).
Tajumata taustal neid suuri ja abstraktseid küsimusi kogu nende problemaatilisuses – või neid ise sinna „taha“ mõtlemata –, võib kogu romaani uurimuslikust eesmärgist („asjas selgusele jõuda“) jääda üsnagi segaselt struktureeritud ja küsitav mulje (või nagu Jaak Tomberg on osutanud: „mis see tegelikult on, milles tuleks selgusele jõuda? kas selles üldse on võimalik selgusele jõuda? millest – kui üldse – see võimalik saabunud selgus ära tunda?“[3]).
Just sellest niinimetatud uurimuslikkusest tulenevalt on Toomas Liiv nimetanud romaani ka „eruditsioonitekstiks“ ja rõhutanud – ükskõik, kas siis muigamisi või mitte – selle eeldatavat valgustuslikku aspekti: ”Ent vaadelgem asja sügavamalt, ja kõigepealt eruditsiooni kõige olulisema funktsiooni – valgustuslikkuse, õpetamise – positsioonilt.”[4]
Siin tekib muidugi õigustatult küsimus, et milline siis „sügavamalt“ vaadates võiks olla Merilai kui valgustaja või õpetaja positsioon (mida või mis mõttes ta ikkagi valgustab?), kuid jätan selle hetkel vastamata, et jätkata Liivi sõnadega: „Merilai mängib eruditsiooniga. Tema küsimus igale lugejale on: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne?”
Seesugusel viisil mõistetud mäng (lugejate) eruditsiooniga näib esmapilgul viitavat sellele, et „Türann Oidipuse“ ideaalseks nautijaks võiks olla ainult erudeeritud lugeja (eelteadmiste puudumisel lugeja lihtsalt frustreerub), kuid osutaksin siin kohe ka teisele, eelmist mitte välistavale, vaid täiendavale võimalusele: seda teost saab – või tulebki – nautida eruditsioonist hoolimata; ja võib arvata, et see teine ülesanne (nautida teost eruditsioonist hoolimata) võib osutuda veelgi keerulisemaks või nõudlikumaks ülesandeks, kui seda on teose nautimine eruditsiooni (eelteadmiste) olemasoluta.
Niisiis minu meelest võib „Türann Oidipus“ osutuda pähkliks, kuigi erinevatel põhjustel, nii võhikutele kui ka asjatundjatele…
Jätan siin hetkel täpsustamata, miks ma just nii arvan, ja kutsun teid mõtisklema kõige olulisemate mõistete üle, mille abil seda teost on iseloomustatud: mäng, mängulisus.
Mäng on teadagi väga mugav mõiste ja ühtlasi ka äärmiselt kahtlane – liiga lõdva kummiga, litsakas.
Iga segasena, eriti kunstikavatsuslikult segasena mõjuva teksti puhul on lihtne öelda, et see on mäng (sürrealistlik mäng, postmodernistlik mäng vms) – või et autor mängib sõnadega (või ideedega, kujunditega, lugejatega, eruditsiooniga jne) – ja seejuures võib ette manada rahuloleva näo nagu oleks sellega kogu asi paika pandud, kõik ära öeldud, kõigile küsimustele vastatud või, õigemini, kõik edasised küsimused mõttetuks muudetud, kuigi just mäng kõik küsimused või küsitavused algatabki (Ahah, mäng! Selge! Aga: miks mäng?, mis mõttes mäng? mille nimel mäng?, lihtsalt niisama mäng?!).
Mulle tundub nii, et kuivõrd mäng on meie olemise tuum[5], muudab ta meid mõtlejatena abituks, kaitsetuks: mängus on midagi püha ja puutumatut ja see, mis kehtib mängust võrsunud nalja puhul – naljast kas saadakse aru või mitte, aga nalja üle ei arutleta – kehtib veelgi enam mängu enda puhul: mängu ei torgita, ei lahata, mängust ei mõelda üle, veel parem, ei mõelda üldse, sest mängule kas andutakse või mitte…
Paradoksaalselt mõjub mängu mõiste rakendamine sageli mõttetult ja pealiskaudselt just tänu sellele, et kultuuriinimeste ja mõtlejatena ei söanda me otseselt tungida mängu varjatud (tsenseeritud, kultuuriliselt mitteväärtustatud) tõeni – tõeni, et (sõna)mängust tulenev mõnu juurdub infantiilses „mõttetuse vabastamises köidikutest“[6].
Ma juba aiman, millist protesti see väide paljudes lugejates tekitab – ja õigusega!
Kultuuriinimese jaoks ei ole patusemat mõnu kui mõttetusest tulenev mõnu ja ta aju töötab alati intellektualiseerimise, ratsionaliseerimise (ehk alibi) otsimise kallal (minu kui täiskasvanud inimese lugemismõnu lihtsalt ei saa olla mõttetusest kantud).
Pangem näiteks tähele, et Grišakova jõuab kokkuvõttes küll Merilai teksti vabastava – millest vabastava? – mõjuni, kuid mitte enne, kui on kuulutanud teose harukordselt intellektuaalseks kirjutuseks: „Tegemist on omapärase, eesti kirjanduses rariteetse intellektuaalse kirjutusega. Soovitus „las lennata” vastab lugeja seesmisele tundele – tekst mõjub vabastavalt.”[7]
On ju selge, et Merilai tekst ei mõju vabastavalt mitte harukordse intellektuaalsuse tõttu – intellektuaalsus ei vabasta, intellektuaalsus türanniseerib, kohustab ja küsitleb, surudes lugeja nurka: Oled sa ikka intellektuaal? – vaid ikkagi seetõttu, et pakub lugejale harukordse võimaluse intellektuaalse tulevärgi kattevarjus nautida mängu hämarustes mõistuse töö tühistumist ja… naerda.
Niisiis ei ole „Türann Oidipus“ mitte lihtsalt (või ainult) türanlik „eruditsioonitekst“, nagu Liiv väitis, ta on ka (või eelkõige) vabastav eruditsiooni komöödia.
Teost mõttega lugedes peaksime varem või hiljem hakkama taipama Henri Bergsoni sõnade tähendust teoses „Naer: essee koomika tähendusest“: „Käia läbi pikk tee selleks, et teadmatult algpunkti tagasi jõuda, tähendab teha suur jõupingutus olematu tulemuse nimel.“[8]
Usun, et üks osa vaimuinimestest ei pruugi lugedes selliseks koomiliseks (olematuks) tulemuseks siiski valmis olla või sellega leppida, neil võib tekkida kiusatus otsida „tulemust“ sealt, kus seda ei ole, s. t. teksti üle tõlgendada või hakata lõppkokkuvõttes kahtlema iseenda intellektuaalses võimekuses.
Mis kõneaktiga ikkagi tegu on, uuris Veidemann autorilt, sest… ei või ju olla, et tegu on nelisada lehekülge kestva koomilise (kõne)aktiga, mängu ja absurdiga.
Otsetee mõttetuselõksu on aga sillutatud heade kavatsustega seda lõksu vältida: hakka kangast (tekstuuri) harutama ja sasipundar on käes… (Ja pealegi tundub, et oleme hakanud kahtlema koomika tõsiseltvõetavuses, s. t. tema kirjanduslikus väärtuses – miks? Ehk seepärast, et tõsiseltvõetavad asjad on muutunud tänapäeval tõeliselt defitsiitseks, irvitamist ja irvitamisväärset kõik kohad täis…).
Kuid naaskem väite juurde, et Merilai hinges möllavad kaks kirge – uurimuslik kirg, mida määratlesin kui türanniseerivat (kohustavat ja küsitlevat) eruditsioonikirge, ja poeetiline kirg, mida ma küll otseselt ei määratlenud, kuid nagu hea lugeja isegi taipas, ei ole poeetiline kirg oma fundamentaalsel kujul mitte midagi muud kui vabastav mängukirg.[9]
Kui nüüd küsida, et kumba enam, kumba vähem, siis tahaks kohe öelda, et Merilai mängulis-poeetiline kirg kehtestab end romaanis täielikult tema uurimusliku eruditsioonikire üle – selleks see romaan ju kirjutatud ongi ja see, kes seda ei adu, satub lugejana lõputusse lõksu.
Kuid enne kui Merilai lõplikult vabastajaks kuulutada juhin tähelepanu asjaolule, et tema teksti poeetilisus kehtestab end uurimuslikkuse üle just nimelt naljana ja nali – nagu Freud on näidanud [10] – ei ole kunagi nii süütu või nii vaba türanniast kui see end paista laseb: isegi absurdinali ei ole eesmärk iseeneses, nali on naljategija enesekehtestus, tema üleolek, tema võim nii nalja kuulajate (lugejate) kui ka nalja objektide (nähtuste, ideede, tähenduste) üle.
Võiks koguni öelda, et ükski türannia ei ole ahvatlevam ja pealetükkivam kui nalja türannia, ükski sundus ei ahista meid kavalamalt ja vägivaldsemalt kui naeru sundus.
Noppisin romaani algusesse – võtmelisse positsiooni – paigutatud Dionysose ja Apolloni kahekõnest välja kaks ses suhtes eriti võtmelist lauset („Üleolekutunne on kõige alus!“ ja „Naerda peab ju ka saama!“) ning surun nad nüüd kokku ühte jumalikku (või isandlikku) loomisakti defineerivasse vormelisse: kõige aluseks on nalja kaudu saavutatud üleolekutunne.
Niisiis olen lõpuks jõudnud ka ise millegi aluselise sõnastamiseni, kuid aja, ruumi ja süvenemisvõime puudumise tõttu osutan siin oma sõnade kinnituseks vaid ühele fundamentaalsele koomika-võttele – tegelaskujude infantiliseerimisele ja vaimu (või intellekti) madaldamisele tänu keha (või vormi) rõhutamisele. (Võimaluse mängulis-poeetilise üleoleku saavutamiseks ainesest pakuks kirjutajale muidugi ka risti vastupidise suundumuse järgmine – keha ülendamine ja vormi hingestamine tänu vaimu või intellekti rõhutamisele – kuid siis oleks tulemus olnud kas spirituaalne või õudusromaan või lihtsalt puhas luule).
Mis puutub infantiliseerimisse, siis kuigi ühest küljest (nii-öelda intellektuaalses plaanis) on sümpoosionile saabunud tegelaskujud, freudist Siegfried, trotskist Leopardo ja feministlik filosoof Bellevue küll justkui kõrgintellektuaalid ja oma ala väidetavad spetsialistid – kelle mõttelisteks prototüüpideks on Freud, Trotski ja de Beauvoir – kuid teisalt, käitumuslikus või väljenduslikus plaanis on neid kujutatud infantiilsete toladena, täielike napakatena, kes kohati kipuvad sarnanema lausa Tipile ja Täpile mingis erakordselt totras lastetükis (““Vaat kui lahke Mõmmsen!“ rõõmustas Pilla-Palla nagu laps ning asetas pihu kookoni marlist niudevööle.“Mina õnnistan sind, oo rändaja mullamutt! Soovin sulle pikki käike ja priskeid usse Hadese urgudes! Saagu sinna Oidipuse muuseum! Ziggi ja Liggi – ütelge teie ka oma soovid!“).
„Kohe kui kerkivad üles kehamured, on karta koomika sisseimbumist“[11], on väitnud Bergson ja eks noid koomilisi kehamuresid – või laiemalt: vaimu madaldavat ja seeläbi ka naeruvääristavat kehalisust kui sellist – paku Merilai samuti ette ja taha, toon vaid paar suhteliselt leebet näidet lausetest, mis tegelasi (psühhoanalüütikut ja feministi) kuidagi tobedatena paista lasevad: “Ohkega vajutas sopsus Siegfried ishiases istmikunärvi krüpti tugitoolipehmesse pardipessa.“„Bellevue oimles Almirena aaria ja roosiveinipudeli kaisus ning laskis pisarakestel oma rindadele tilksuda.“
Väidan niisiis seda, et „Türann Oidipuses“ on nii keelelisel kui ka kujutluslikul (nii tähistaja kui ka tähistatava) tasandil olemas kõik see, mida Bergson koomika puhul otsis ja otsustavaks pidas – „vorm, mis tahab valitseda sisu üle“ ja „keha, mis norib vaimu kallal, keha, mis muutub vaimust tähtsamaks.“[12]
Ja lähtudes veel ühest Bergsoni tabavast vormelist („me naerame alati, kui inimisik jätab meile endast mulje kui asjast“[13]), tuleks väita sedagi, et vaimu madaldava kehalisuse ülimaks kandajaks või kehastajaks romaanis ei ole keegi muu kui kogu uurimiskire põhjus ja keskpunkt, auväärt Oidipus ise: funktsioneerides vaimsel tasandil küll erinevaid diskursusi kokku teppiva isandtähistajana, on ta asjastatud kujul vaid üks kahtlase identiteediga seenjas ollus, elusa ja eluta vahelises alas paiknev õõvastav muumia, keda sümpoosionil töödeldakse (elektriliselt, keemiliselt jne), kombatakse, näperdatakse ja lõpuks koguni loobitakse nagu mõnd kaltsunukku või pampu.
Ja on ütlematagi selge, Oidipuse materiaalsete jäänuste kallal toime pandud jämedakoelised manipulatsioonid peegeldavad madaldavalt ja naeruvääristavalt Oidipusest kui „nihkuvast“ ja mitmetahulisest vaimsest probleemist lähtuvaid kõrgintellektuaalseid (ajaloolisi, psühhoanalüütilisi, lingvistilisi jne) arutlusi.
Miks see nii mõnusalt või vabastavalt mõjub, miks see naljakas on? Eks me hakka ju ikka mõnd asja lõpuks ärritunult jalaga taguma (näiteks lapsepõlves jalgratast), kui me ta parandamise eesmärgil (või lihtsalt uurimuslikust kirest) juppideks oleme lammutanud, aga tagasi kokku ei oska panna.
Nii on (varjatult) ka Merilai romaanis – masohhistlikud enesepiitsutused vaimupõllul ja frustreeriv allajäämine isandale (Oidipusele kui isandtähistajale ja intellektuaalsete probleemide sümboliseerijale) leiavad vabastava lahenduse Oidipuse kui asja (kui teadmiste ja tõe türanniat sümboliseeriva „nuku“) sadistlikus füüsilises karistamises.
Psühhoanalüütiliselt võttes on igatahes üsnagi tõenäoline, et naeruvääristades Oidipust ja kogu toda “intellektuaalide“ kampa – nali nimelt “topeldab füüsilise naeruväärsuse ametialase naeruväärsusega“[14] – on poeet Merilai saanud mõnusalt ja karistamatult (sublimeerides, meile mängurina nalja tehes ja meid ühtlasi lollitades) välja elada nii mõnedki pikkade uurija-aastate jooksul kuhjunud intellektuaalsed frustratsioonid ja ängistused.
Romaani kirjutades on tal õnnestunud kõik kahtlused või läbikukkumised teel tõeni (antud juhul siis tõeni Oidipusest) muuta tragöödia asemel komöödiaks, kuivõrd komöödiates pühitsetakse ja nauditakse seda, mille eest tragöödiates piinatakse ja karistatakse – meie piiratust inimeste, mõtlejate, tõe otsijatena.
Ja kokkuvõttes tulekski öelda, et taolise lõhestatuse väljaelamiseks (või läbimängimiseks) ei olekski Merilai saanud valida paremat objekti kui seda on Oidipus – Oidipus kui paradigmaatiline mõistataja ja traagiline tõe leidja ning Oidipus kui paradigmaatiline „pimesikk“ ja naeruväärne läbikukkuja… nagu me kõik.

Viited
[1] Rein Veidemann, Arne Merilai Trooja hobune koputab uksele. – Päevaleht, 30.05.2009.
[2] Marina Grišakova, Oidipus ei ole ragisev, kustuv plaat aegade grammofonis! – Sirp, 28.05.2009.
[3] Jaak Tomberg, Ükski inimene ei ole saar. Aga meri on lai. – Vikerkaar, nr 10-11/2009.
[4] Toomas Liiv, Arne Merilai peened mängud eruditsiooniga. – Päevaleht, 03.06.2009.
[5] Vt selle kohta täpsemalt: Jaanus Adamson, Meie olemise tuumast. – Vikerkaar, nr 1-2/ 2009.
[6] Freudi järgi on mängu elementaarseks eesmärgiks „ammutada sõnade ja mõtete vabast kasutamisest naudingut“ ja ta on kirjutanud lapse kohta: „See nauding keelatakse tal aegapidi ära, kuni talle jäävad lubatuks vaid mõttekad sõnaühendused. (…) Kriitika rõhub (…) ja puberteediaega ulatuva õppimisperioodi lõpuks on see nii suureks kasvanud, et „vabastava mõttevabaduse“ nauding julgeb harva otseselt väljenduda“. Vt: Sigmund Freud, Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk Mari Tarvas. Tallinn: Tänapäev 2008, lk 149, 163.
[7] Marina Grišakova, Oidipus ei ole ragisev, kustuv plaat aegade grammofonis! – Sirp, 28.05.2009.
[8] Henri Bergson, Naer: essee koomika tähendusest. Tlk Margus Ott. Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 60.
[9] Primaarse mängusoovi rahuldamise kõrgemaks (sotsiaalseks) vormiks ei ole mitte ainult nali, vaid ka igasugune esteetiline tegevus või kujutlus. Vt sellest: Sigmund Freud, Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk Mari Tarvas. Tallinn: Tänapäev 2008, lk 113.
[10] “Seal, kus nali ei ole eesmärk iseeneses, s. t ta ei ole süütu, asub ta vaid kahe tendentsi teenistuses, mida saab ühendada ühe vaatapunkti alla; ta on kas vaenulik nali (mis teenib agressiooni, satiiri, tõrjumist) või rõve nali (mis teenib paljastamist)“. Vt: samas, lk 114.
[11] Henri Bergson, Naer: essee koomika tähendusest. Tlk Margus Ott. Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 40.
[12] Samas, lk 42.
[13] Samas, lk 43.
[14] Samas, lk 42.

Lõhe majoneesiga

Žižeki komme kasutada anekdoote filosoofiliste ja psühhoanalüütiliste kontseptide selgitamiseks on üsna nakkav – kes "Ideoloogia ülevat objekti" on lugenud, mäletavad kindlasti lugu nutikast juudist, kes uudishimulikult poolakalt raha välja pettis ja andis meile (Žižeki tõlgenduses) õppetunni ka sellest, et tee tõeni langeb kokku tõe endaga, et iha on protsess ja ihaobjekt on tühi jne…
Žižekist nakatununa olen ma näiteks sageli mõelnud järgmise Freudi "nalja-raamatust" loetud anekdoodi peale (ja seda ka igal sobival juhul tsiteerima kippunud):
Vaene elumees võtab jõukalt tuttavalt laenu, lubab edaspidi ise hakkama saada jne. Juba samal päeval kohtab laenuandja teda kallis restoranis lõhet majoneesiga vitsutamas ja ärritub:
"Sa laenad mult raha ja siis lähed ja tellid lõhet majoneesiga. Kas sul tõesti selleks mu raha vaja oli!"
"Ma ei saa sinust aru," vastab süüdistatu. "Kui mul ei ole raha, siis ma ei saa süüa lõhet majoneesiga, kui mul on raha, siis ma ei tohi süüa lõhet majoneesiga. Millal ma siis õieti pean sööma lõhet majoneesiga?"
Siin on tegu niisiis dilemma või kõikumisega kahe ühitamatu tõsiasja – "ei saa" ja "ei tohi" – vahel.
Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on kõik sotsialiseeruvad inimolendid juba varakult vastamisi selle dilemmaga, nimelt – puht strukturaalses plaanis ongi Oidipuse kompleksi ülesandeks just nimelt taolise dilemma ületamine, ühitamatuse maskeerimine: mittesaamise (sisemise võimatuse¹) asendamine mittetohtimisega (välise keeluga), s. t illusiooni tekitamine, et nauding on võimalik, kui puuduksid ühiskondlikud keelud ja piirangud (ehk siis "isa ei" – le-non-du-père).
Selle illusiooni sisuks on seega "sa ei saa, sest sa ei tohi", kuigi tõde on pigem "sa ei tohi, sest sa ei saa" – või, õigimini, saaksid küll, aga see (andumine naudinguprintsiibile) hävitaks su, tühistaks sinu Mina.
Lõhe majoneesiga on siin täpselt nii-öelda jääknaudingu (plus-de-jouir) positsioonis ehk siis selle ülejäägi positsioonis, mis meile "tõelisest", täielikust, kuid võimatust naudingust (jouissance) siiski kättesaadav on – see on see killuke naudingust, mida meil lihtsalt jääb üle nautida.
Rahalaenajast elumees näib ütlevat: kui ma seda – lõhet majoneesiga – ka ei saa (ja võimaluse korral ka ei tohi), siis mis mõtet on üldse elada.
(Esitasin anekdoodi küll ümbersõnastatult, kuid viimane lause - "Millal ma siis õieti pean sööma lõhet majoneesiga?" - vastab originaaltõlkele: küsimus ongi, et miks ta peab, ja kas ikka peab; nalja-efekti seisukohalt on loogikas nihe, psühhoanalüüsi seisukohalt mitte: lõhe on see, mida ta lihtsalt peab saama).
Just sellises tingimusteta kinnistumises millegi külge (isegi või just eriti kui see on kahjulik, ebamoraalne, ennasthävitav jne) ilmnevad sinthome’i² kontuurid – see on miski, millest me loobuda ei suuda, kuna selleta kaotaks meie subjektiivne universum mõtte, laguneks koost.
Anekdoodi kaks vastandlikku tegelaskuju (kergemeelne pillaja ja praktilise mõistuse esindaja) tõid meelde ka ühe lõigu Kafka jutustusest "Lauljatar Josefine ehk hiirerahvas" – Kafka kirjeldab seal hiiri (s. t juute) nii: "Meie rahvast läbib teatav surematu, hävimatu lapselikkus; otseses vastuolus parimaga, mis meil on, eksimatu praktilise mõistusega, toimime mõnikord läbi ja lõhki sõgedalt, ja nimelt just samal viisil, nagu lapsed sõgedalt toimivad, mõttetult, pillavalt, suurejooneliselt, kergemeelselt, ja seda kõike tihti mõne väikese nalja pärast."
Kafka enda suhet juutlusse on näiteks Marthe Robert kirjeldanud samuti lahendamatute dilemmade kaudu: sa pead (olema juut), sa ei saa (olla juut) jne.

¹Täieliku (seksuaal)rahulduse võimatuse sisemistele eeldustele ("ei saa"), s. t sellele, et asi ei ole lihtsalt välises kultuurikeelus ("ei tohi"), on viidanud juba Freud: "Vahel tundub, nagu polekski see ainult kultuuri surve, vaid miski funktsiooni enda olemuses ei lase meil täit rahuldust tunda ja surub meid teistele radadele." ("Ahistus kultuuris")
²Sinthome on naudingu sidumine "teatava sümboolse, tähistava moodustisega, mis tagab meie maailmas-olemise minimaalse ühtsuse" (Žižek, "Ideoloogia…")

Kaarutamine

Reede õhtul lõi välja organismis juba pikalt, kahtlustan, et juba mitu nädalat olemist tasahilju kurnanud viirus, öösel oli palavik 39, magasin riietes mitme teki all, oigasin ja soigusin poolunes – sellest ööst jäi mällu rida fraase, mida poolteadvusel olles palavikuliselt, justkui mantrana kordasin.
See mantra kõlas nii:

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

Lähtekohaks võis olla palavikust tingitud kuumus, mis seostus ehk mingi väga ammuse mälupildi ja aistinguga väga kuumast suvest:
nägin halvasti (minu perspektiiv oli madal, st lapse oma) ja pisikeselt (st kaugelt) oma isa kollase heina seest pooliti paistmas, see oli pigem nagu vanal, retrolikul pildil (teadlikke mälestusi mul oma isast nii noore mehena ei ole, mul on tunne, et ta oli seal noorem kui mina praegu).
Kaarutamist kui tegevust ja kaarutajat ma ei näinud – kust see kaarutamine üldse tuli? Püüdsin pingsalt mõelda, mis on kaarutaja, visualiseerisin seda eraldi (pilt kaarutajast või sellest, mida ma selleks pidasin – see pikkade kaardus piidega, hiiglasliku kammi või reha moodi agregaat, mille ette hobune rakendatakse).
Huvitav on, et enne kordamisrežiimile lülitumist püüdsin pähe tulevaid fraase pingsalt, mingis wittgensteinlikus, loogilis-filosoofilises võtmes analüüsida, õigemini, need fraasid tekkisidki analüüsi käigus: mind painas küsimus lauses väljendatud tegevuse – kaarutamise – tegijast, subjektist, agendist.
Nii nagu isa kujutis oli kauge, kaduv, kadus ta tegijana ka viimasest fraasist, jäi vaid kaarutaja.
Lõpuks andis väsinud aju alla ja klammerdus – kuni lõpliku hääbumiseni – mehhaanilisse kordamisse…
P. S.
Uurisin alles nüüd internetist järele – see, mida ma poolunes "kaarutaja" all silmas pidasin, on tegelikult LOOREHA. Kaarutaja on midagi täiesti muud, ma ei tea sellest midagi, ma ei saanudki seda näha.

Hea Üli-Mina

Eile kohtusin tööasjus ühe ettevõtte turundusjuhiga ja kogu kohtumise ajal ei saanud lahti tundest, et ta viibib mingi aine, mingite rohtude mõju all – mingit muud seletust ei osanud leida, sest ainsaks alternatiiviks oli tunnistada, et tegu on lihtsalt loomult juhmi (seejuures oma ametiülesannetes ebakompetentse, pinnapealse jne) inimesega.
Viimasel ajal olen üldse täheldanud, et olen hakanud kuidagi rohkem või teistmoodi kui varem (st mitte enam nii ülelibisevalt ja mingi harjumatu kahjurõõmuga) fikseerima inimeste lollust ("Ahah, no jah, ta on ju loll…").
Ja kuigi selline lolluse või vaimse küündimatuse fikseerimine ei küüni vastiku parastamiseni, on selles ikkagi mingit koguja, kollektori salarõõmu ("Näed, see ja seegi…").
Hakkasin mõtlema, et millest see (psühhoanalüütiliselt võttes) võiks tuleneda… ja jõudsin järeldusele, et teiste lolluste mõnulev fikseerimine on seotud autokoolis saadud hoobiga oma Mina pihta ja minu Üli-Mina (Über-Ich, super ego) reaktsiooniga sellele.
Juba varem olin õppesõidul imestanud ühe veidra dissonantsi, lahknevuse üle: kuigi õppesõit on Tallinna tänavatel paras katsumus ja mul justkui ei lähe hästi (vähemalt õpetaja silmis), väljun ma autost alati VÕITJANA, sisemiselt triumfeerivana, st minu tunne oma edust ja kordaminekust on kõigutamatu, kindel, vääramatu. Miks? Miks ma ei lase end mingitest (pisi)vigadest või vääratustest häirida?
Vastuseks on HEA Üli-Mina.
Mida see hea Üli-Mina mulle siis ütleb? Matkides Freudi ennast (täpsemalt, seda, kuidas ta tavatses dramatiseerida psüühiliste instantside funktsioone) võiks Üli-Mina monoloogi, mille ta minu Minale kõrva sosistab, sõnastada järgmiselt:
"Vaata, maailm on täis lolle ja saamatuid inimesi, kellega sul tuleb iga päev kokku puutuda – näe, seal läheb jälle üks, ja veel üks! – ja sinu autoõpetaja võiks samuti aru saada, et see lolluse või saamatuse hulk, millega tema oma töös sinu näol vastamisi on, on tegelikult tühine sellega võrreldes, millega SINUL tuleb elus hakkama saada… sa oled igal juhul tubli… juba see, et sa nii inetu linna tänavatel ise roolis istud, on saavutus omaette".
Hüpotees või kujutelm hea Üli-Mina olemasolust või selle võimalikkusest ei ole tegelikult laiemalt üldse tuntud – mõeldakse ju Üli-Mina all tavaliselt mingit vanemlikult üleolevat ja ülikriitilist, peaaegu et sadistlikku psüühilist instantsi, mis tekitab meis mõttetut ärevust ja objektitut süütunnet, nii-öelda "ahistust kultuuris".
Freud ongi just sellest ("negatiivsest") küljest Üli-Mina kirjeldanud ja see on ka mõistetav, sest just sadistlikult nõudlik Üli-Mina on (kultuuri)neurooside teguriks.
Kuid vanemad ja need (sümboolsed) vanemlikud instantsid, kelle esindajaks Üli-Mina väidetavalt meie teadvuses ja teadvustamatuses on, ei ole ju alati olnud üheselt halvad või kriitilised meie vastu – hea Üli-Mina kannabki meis endis (introjitseeritud kujul) edasi hea, lohutava, Mina kannatusi (kasvõi illusoorseltki) pisendada püüdva vanema funktsiooni.
Me lihtsalt peame ta endas üles leidma, tema häält kuulda võtma või siis ta endale LOOMA (kui meil elus selline reaalselt puudus) ehk siis: me peame saama iseenda isaks ja emaks ehk tõeliselt täiskasvanuks, me peame sosistama mingi sisemaski varjus endale emalikke lohutusi ja isalikke julgustusi – ka neid, mida me lapsena ei kuulnud või enam ei kuule…
Freud on heale Üli-Minale (kuigi ta seda kordagi "heaks" ei nimeta) pühendanud natuke ruumi Mari Tarvase poolt eesti keelde tõlgitud kirjutises "Huumor".
Ta küll jääb seal kujutluse juurde Üli-Minast kui rangest isandast, kuid näeb humoristliku suhtumise taga Üli-Mina lohutust, st kannatusi pisandava või neist üle vaatava hoiaku kultiveerimist (kel sellist Üli-Mina pole, ei suuda midagi, eriti iseennast huumoriga võtta):
"Me teame, et Üli-Mina on muidu range isand. (…) selle tunnusega klapib halvasti kokku, et ta langeb nii madalale, et võimaldab Minale väikese naudingu saamist. (…) Ta tahab öelda: vaata, see on ju vaid maailm, mis näeb nii ohtlik välja. See on lapsemäng, sobib parajasti vallatlemiseks.
Kui see on tõepoolest Üli-Mina, mis huumoris nõnda armastavalt lohutades kõneleb äraehmatatud Minaga, siis meenutame, et peame Üli-Mina olemuse kohta veel nii mõndagi teada saama."

Nagu kaks tilka vett

Sigmund Freud "Nali ja selle seos teadvustamatusega" (Tänapäev 2008)
""Nalja ja selle seost teadvustamatusega” on nimetatud Sigmund Freudi kõige lõbusamaks, kuid samas kõige filosoofilisemaks teoseks. Freud uurib siin ohtrate naljanäidete varal naljale iseloomulikke tehnikaid, tendentse ja motiive ning nalja sotsiaalseid tagamaid."
"Elas kord... Muinasjuturaamat" (Avita 2008) "Kirjastuse 20. sünnipäevaks ilmus üks tõeliselt suur raamat. Muinasjuturaamat, millist varem pole nähtud. Hiiglaslike kaante vahele on koondatud jutte eri maailmajagude rahvastelt. Kogumik on mitmekesine ja mõjub värskelt."

Kodukandi huumor

Eile sõitsin bussiga Räpinast Tartusse ja kuulsin, kuidas Värska tüübid rääkisid tagapingis anekdoote ja hirnusid – üks neist oli mõtlemapanev: “Mees läks Petserisse kappi ostma, tuli tagasi, oli kapp juba sees.”
Mida mõtlema pani? Värska meestelt tuleks õppida lausestuse lihvimist (lühemaks) ja sõnade kujundlikku kasutamist.
Ja kas ei sarnane nende vaatepunkt purjus jumalate omale Vana-Kreeka komöödiates (inimelu naeruväärsus kui meelelahtus), mida tollal väärtustati kõrgemalt kui tragöödiate inimlikku, madalat ja muserdavat vaatepunkti (life is hard and then you die).
“Two and a half thousand years ago, at the time of Aristophanes, the Greeks believed that comedy was superior to tragedy: tragedy was the merely human view of life (we sicken, we die). But comedy was the gods' view, from on high: our endless and repetitive cycle of suffering, our horror of it, our inability to escape it. The big, drunk, flawed, horny Greek gods watched us for entertainment, like a dirty, funny, violent, repetitive cartoon. And the best of the old Greek comedy tried to give us that relaxed, amused perspective on our flawed selves. We became as gods, laughing at our own follies.”
Julian Gough, DIVINE COMEDY
www.prospect-magazine.co.uk/article_details.php?id=9276

Anekdoot

Alasti naine istub taksosse: “Sõida Maardusse!”
Taksojuht ei reageeri. “Miks sa ei sõida? Mis sa vahid, pole alasti naist näinud või?” “Olen näinud,” vastab juht, “ aga mind huvitab, kust sa raha võtad, kui me kohale jõuame.”
Anekdoodis on pandud põrkuma kaks teineteist häirivat või koguni välistavat registrit: (1) Sümboolse register, st sümbolite/märkide “ökonoomia”, vahetussüsteem (raha funktsioneerib siin “tühja” sümbolina, kõigi väärtuste ekvivalendina) ja (2) Reaalse register (kehaline alastus kui tihke ja “eneseküllane” substantsiaalne kohalolek).
Kas ei või sarnast brutaalselt kehalist katkestust sümbolite (ja "hüvede") tsirkuleerimises ette tulla ka näiteks moodsa tegevuskunsti puhul, kui etenduspaigal toimetavad ringi alasti inimesed ja taksojuhi kombel - impotentselt, nõutult - jõllitades küsime endalt: “Aga mida see kõik TÄHENDAB, kui see lõpuks läbi saab (st kust ma need märgid või märksõnad leian, mida hiljem “rahana” kasutada, ringlusse lasta)?”
Idiootlikult alasti keha, mis ei lülitu kindlasse tarbimis- või vahetusväärtuste süsteemi ehk meie ihalemiste dialektikasse, lihtsalt ON... Probleem tekib siis, kui see keha tahab meilt midagi (sõida Maardusse/võta mind "kunstina").
Aga... mille eest?
Naine taksos, alasti ja ilma rahata - "antikunsti" kehastus.