Lõhe majoneesiga

Žižeki komme kasutada anekdoote filosoofiliste ja psühhoanalüütiliste kontseptide selgitamiseks on üsna nakkav – kes "Ideoloogia ülevat objekti" on lugenud, mäletavad kindlasti lugu nutikast juudist, kes uudishimulikult poolakalt raha välja pettis ja andis meile (Žižeki tõlgenduses) õppetunni ka sellest, et tee tõeni langeb kokku tõe endaga, et iha on protsess ja ihaobjekt on tühi jne…
Žižekist nakatununa olen ma näiteks sageli mõelnud järgmise Freudi "nalja-raamatust" loetud anekdoodi peale (ja seda ka igal sobival juhul tsiteerima kippunud):
Vaene elumees võtab jõukalt tuttavalt laenu, lubab edaspidi ise hakkama saada jne. Juba samal päeval kohtab laenuandja teda kallis restoranis lõhet majoneesiga vitsutamas ja ärritub:
"Sa laenad mult raha ja siis lähed ja tellid lõhet majoneesiga. Kas sul tõesti selleks mu raha vaja oli!"
"Ma ei saa sinust aru," vastab süüdistatu. "Kui mul ei ole raha, siis ma ei saa süüa lõhet majoneesiga, kui mul on raha, siis ma ei tohi süüa lõhet majoneesiga. Millal ma siis õieti pean sööma lõhet majoneesiga?"
Siin on tegu niisiis dilemma või kõikumisega kahe ühitamatu tõsiasja – "ei saa" ja "ei tohi" – vahel.
Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on kõik sotsialiseeruvad inimolendid juba varakult vastamisi selle dilemmaga, nimelt – puht strukturaalses plaanis ongi Oidipuse kompleksi ülesandeks just nimelt taolise dilemma ületamine, ühitamatuse maskeerimine: mittesaamise (sisemise võimatuse¹) asendamine mittetohtimisega (välise keeluga), s. t illusiooni tekitamine, et nauding on võimalik, kui puuduksid ühiskondlikud keelud ja piirangud (ehk siis "isa ei" – le-non-du-père).
Selle illusiooni sisuks on seega "sa ei saa, sest sa ei tohi", kuigi tõde on pigem "sa ei tohi, sest sa ei saa" – või, õigimini, saaksid küll, aga see (andumine naudinguprintsiibile) hävitaks su, tühistaks sinu Mina.
Lõhe majoneesiga on siin täpselt nii-öelda jääknaudingu (plus-de-jouir) positsioonis ehk siis selle ülejäägi positsioonis, mis meile "tõelisest", täielikust, kuid võimatust naudingust (jouissance) siiski kättesaadav on – see on see killuke naudingust, mida meil lihtsalt jääb üle nautida.
Rahalaenajast elumees näib ütlevat: kui ma seda – lõhet majoneesiga – ka ei saa (ja võimaluse korral ka ei tohi), siis mis mõtet on üldse elada.
(Esitasin anekdoodi küll ümbersõnastatult, kuid viimane lause - "Millal ma siis õieti pean sööma lõhet majoneesiga?" - vastab originaaltõlkele: küsimus ongi, et miks ta peab, ja kas ikka peab; nalja-efekti seisukohalt on loogikas nihe, psühhoanalüüsi seisukohalt mitte: lõhe on see, mida ta lihtsalt peab saama).
Just sellises tingimusteta kinnistumises millegi külge (isegi või just eriti kui see on kahjulik, ebamoraalne, ennasthävitav jne) ilmnevad sinthome’i² kontuurid – see on miski, millest me loobuda ei suuda, kuna selleta kaotaks meie subjektiivne universum mõtte, laguneks koost.
Anekdoodi kaks vastandlikku tegelaskuju (kergemeelne pillaja ja praktilise mõistuse esindaja) tõid meelde ka ühe lõigu Kafka jutustusest "Lauljatar Josefine ehk hiirerahvas" – Kafka kirjeldab seal hiiri (s. t juute) nii: "Meie rahvast läbib teatav surematu, hävimatu lapselikkus; otseses vastuolus parimaga, mis meil on, eksimatu praktilise mõistusega, toimime mõnikord läbi ja lõhki sõgedalt, ja nimelt just samal viisil, nagu lapsed sõgedalt toimivad, mõttetult, pillavalt, suurejooneliselt, kergemeelselt, ja seda kõike tihti mõne väikese nalja pärast."
Kafka enda suhet juutlusse on näiteks Marthe Robert kirjeldanud samuti lahendamatute dilemmade kaudu: sa pead (olema juut), sa ei saa (olla juut) jne.

¹Täieliku (seksuaal)rahulduse võimatuse sisemistele eeldustele ("ei saa"), s. t sellele, et asi ei ole lihtsalt välises kultuurikeelus ("ei tohi"), on viidanud juba Freud: "Vahel tundub, nagu polekski see ainult kultuuri surve, vaid miski funktsiooni enda olemuses ei lase meil täit rahuldust tunda ja surub meid teistele radadele." ("Ahistus kultuuris")
²Sinthome on naudingu sidumine "teatava sümboolse, tähistava moodustisega, mis tagab meie maailmas-olemise minimaalse ühtsuse" (Žižek, "Ideoloogia…")

Vabaduse valem

Ülikooli (e teadusliku) diskursuse lacanlik valem on järgmine (vt näiteks ka siit):

Teaduslik lähenemine kõigele – ka imelisele, müstilisele.
Näiteks Vabadusrist on hakanud verd nutma (mõistatuslik punakas laik: a), kuid seda selgitatakse teaduslike teadmiste (S²) abil ehk räägitakse keemilistest muutustest, saastest, seentest, antistaatikust, silikoonikihist jne.
Ma juba aiman, et Teadus siin rahuldavat seletust ei leiagi…(diskursuse tulemuse positsioonis on hüsteriseerunud, s. t lõhestunud, rahulolematu Subjekt: $).
Diskursuse varjatud Isanda (S¹) - selle käivitaja ja sellest loodetava kasu (Tõe) lõikaja - positsioonis on muidugi Võim (Partei, Kapital, Ideoloogia, Rahvus vms).
Kas too klaaspaneelidel obstsöönselt punetav - allumatu ja häiriv - vohav, tukslev ja hävimatu naudingusubstants (objekt a) võiks tõesti olla imeline tunnustäht (- sõnastamatu trauma fantasmaatiline ilmutus, hallutsinatoorne viide "millelegi enamale meis, kui meie ise", meie kõige sisima müstiline eksternalisatsioon vms)?
Miks mitte - mingil teisel ajal või teistlaadi mentaalsuse korral.

Samsa-subjekt

Multifilmides jooksevad tegelased vahel õhus tükk maad edasi enne kui alla vaadates taipavad, et pind on alt kadunud –
justkui mõjutaks Sümboolne (signifikatsioon, tähendustamine) tõepoolest Reaalset (loodusseadusi).
Kafka "Metamorfoosis" on tegu samalaadse inertsist (või, õieti, meeleheitest) kantud jooksmisega "tühjuse" kohal: hommikul ärgates avastab Samsa kohe, et ta on putukas (pind on kadunud), kuid ta lippab veel pikalt oma varasemat (inimlikku) elu struktureerinud Sümboolse masinavärgis, s. t pere- ja ühiskondlike kohustuste, jah, eelkõige just kohustuste rattas (siit ka koomilis-kohutav vastuolu Reaalse külgetõmbejõu ja Sümboolse kui "tühja" masinavärgi funktsioneerimise vahel).
Kui võtta inimeselt ühiskondlik-sümboolne (turva)võrgustik, ei jäägi tal muud üle kui vajuda tasapisi ja pöördumatult oma Olemise autistlikku substantsiaalsusse (putukalikku nürimeelsusse, elementaarsete himude ja aistingute lamedusse jne).
Kunagi keegi küsis, et kuidas mõista subjekti defineerimist "Reaalse vastusena Sümboolse valla (ehk suure Teise) küsimusele" – s. t küsimusele, mis "kutsub oma adressaadis esile süü ja häbi efekti, lõhestab ja hüsteriseerib teda" (tsiteerisin siin Žižekit).
Seda võikski näiteks mõista kui Samsa lõhestumist oma Reaalse (substantsiaalse) olemise suhtes - kui tema süü- ja häbitunde tekkimist iseenda kui "objekti" (s. t putuka) pärast.
Samsa putukaks-olemine ongi Reaalse vastus suure Teise (näiteks ärijuhi) küsimustele – see lõhestabki ta subjektiks, häbistabki ta subjektiks.
Samsa kui SUBJEKT lacanlikus tähenduses niisiis ei olegi muud kui see LÕHESTATUS, see HÄBI, see SÜÜTUNNE…
"Härra Samsa," hüüdis ärijuht kõrgendatud häälel, "mis siis lahti on? Te barrikadeerite end oma tuppa, vastate ainult "jah" ja "ei", teete oma vanematele raskeid ülearuseid muresid ja jätate peale kõige muu ka oma ärilised kohustused hoopis ennekuulmatul viisil lohakile. Ma räägin siin teie vanemate ja teie peremehe nimel ja palun teilt täiesti tõsiselt silmapilkset seletust".(…)
"Aga, härra ärijuht," hüüdis Gregor tasakaalu kaotades ja erutuses kõiki muid asjaolusid unustades. "Kohe, silmapilk teen ma ukse lahti. Kerge haigushoog, peapööritus ei lasknud mind üles tõusta. Laman veel praegugi voodis. Olen aga kohe jälle täiesti värske. Ma tõusengi juba... ma panen end kohe riidesse, pakin kaubaproovid kokku ja asun teele. Kas te lasete, kas te lasete mind teele asuda?"
Kas see, millest Kafka kirjutab, ei ole ühtlasi ka lohutav –

sealpool "ühiskondlikke maske" või "sümboolseid mandaate" ei olegi meis mingit paremat Mina või õilsamat olemust.
Nii et kandkem neid maske ja mandaate au ja tänutundega ("Kas te lasete, kas te lasete mind teele asuda?")

Paranoikude tuleproov

Lacani kuulsa - ja näiliselt kummalise - vormeli kohaselt kujutab inimkõne endast sellise suhtlusolukorra tekitamist, kus saatja saab vastuvõtjalt tagasi iseenda sõnumi ümberpööratud kujul ("Le langage humain constituerait donc une communication où l’émetteur reçoit du récepteur son propre message sous une forme inversée“; ingliskeelses tõlkes: „Human Language (…) constitutes a communication in which the sender receives his own message back from the receiver in an inverted form“)
Selle vormeli kaudu kirjeldab Lacan (inter)subjektiivse inimkõne lähtelist vormi, funktsionaalse keelesüsteemi ülenemist (subjektiveerumist) inimlikuks kõneks. Mida sellega täpsemalt mõeldud on?
(1) Esiteks seda, et iga kõneleja kehtestab oma kõne kaudu teise (kuulaja, vastuvõtja) reaalsuse, st omistab talle mingi (sümboolse) seisundi, paigutab ta mingisse (psühholoogilisse) olukorda, millesse ta ise on kõnelejana sisse või kaasa haaratud (siin on tavaliselt näiteks toodud nn performatiivseid, st sümboolseid mandaate jagavaid ja imaginaarseid "universume" loovaid lausungeid nagu „Sa oled mu naine“, „Sa oled mu isand“).
(2) Sellisest fundamentaalsest lähtekohast tuletub järgmine – ja palju huvitavam või paradoksaalsem – tähendus, nimelt see, et kõne sisaldab alati mingit subjektiivselt eeldatud vastust iseendale (la parole inclut toujours subjectivement sa réponse).
(3) Kolmandaks – ja kõige kokkuvõtteks – määratleb lacanlik vormel kogu inimkommunikatsiooni omalaadse "paranoilise“ struktuurina, mille puhtaimaks näiteks ongi paranoikude kõne: kui paranoik loeb kellegi indiferentsesse käitumisse sisse vaenulikkuse tundemärke, saab ta ju tegelikult teiselt tagasi iseenda eitatud, varjatud sõnumi („Ma vihkan teda ja tahan talle halba“), kuigi ümberpööratud kujul (“Tema vihkab mind ja tahab mulle halba“).
Tõuke selle kirjapanekuks andsid hiljuti "Õhtulehest" loetud Hannes Vanaküla kommentaarid Nastja võidu kohta („Selgeltnägijate tuleproovis“). Saates samuti osalenud, kuid haledalt lüüa saanud kõneleja ülimad (nii "vaimsed" kui ka materiaalsed) ambitsioonid väljenduvad seal just nimelt inverteeritud kujul.
Niisiis - lacanliku kommunikatsiooni-vormeli puhas näide: "Mind päris huvitab, kas neil jätkub julgust tunnistada, et kokkumängu taga oli saate vaadatavuse üleskruvimine ja raha teenimine. Või oli eesmärgiks tekitada Eesti jaoks uus nii-öelda vaimne juht, kelle abil saab kriisiolukorras rahva mõtteviisi mõjutada ja suunata – ikoon nimega Nastja?"

No One

Olen katsunud oma piiratud võimete ja võimaluste kohaselt kursis olla ka kõige värskema lacanliku kirjandusega.
Loomuomasest nalja-huvist lähtudes - sest tuleb ju spetsialiseeruda - valisin hiljuti välja ja tellisin endale Alenka Zupančiči väidetavalt KOOMIKA (ja KOMÖÖDIA) olemust selgitava uurimuse "The Odd One In. On Comedy".
Pean tunnistama, et plahvatuslikult targemaks ei saanud, nagu psühhoanalüütiliste tõdede või vormelite puhul ikka - selleks, et neid aplitseerima asuda (näiteks mingi konkreetse nähtuse või teksti koomiliste aspektide selgitamisel) tuleb endal üsna palju ja pinevalt edasi ja juurde mõelda objektist ja kontekstist tõukudes.
Nii et kiiret kasu ei lõiganud, aga näiteks kuskil 4-5 lehekülje ulatuses sain häid kasutamiskõlblikke teadmisi sellest, mida ikkagi mõelda fallose (kui kastratsiooni tähistaja) all ja kuidas mõista Lacani kuulsat vormelit il n’y a pas de rapport sexuel.
Lisan ka Zupančiči üldistavad (pseudo-matemaatilised) valemid koomilise efekti kohta.
Põhimõtteliselt esitavad need mingi algselt eeldatava (või kujuteldava) Terviku, Ühtsuse, Ühe lõhestumist ja teatava jäägi, x-i tekkimist (x on koomiline objekt - kujundlikult liivatera, mis mingi masina- või kaadervärgi krigisema paneb):

½ + ½ = 1 + x

x = 1 – (½ + ½ )

"In short, when in comedy some (imaginary) One-ness or Unity splits in two, the sum of theses two parts never again amounts to the inaugural One; there is a surplus that emerges in this split, and constantly disturbs the One."
(lk 185)

Töövõit

Täna,
8. novembril kell 13 lõpetasin 20. sajandi mõtteloo kogumikku mõeldud artikli Jacques Lacanist. Järgneb muidugi toimetamine jne.
Blogisse pole viimastel kuudel teinud ühtegi sissekannet eeskätt seetõttu, et põhimõtteliselt oli blogi mõeldud tööl tekkivate (või, õigemini, tahtlikult tekitatud) pauside täitmiseks, väikeseks näpatud lõbuks - viimastel kuudel olen täitnud need pausid aga Lacanist kirjutamisega.
Kirjutasingi selle artikli - mis küllap kunagi ka ilmub - töö juures, (reklaami)töö kõrvalt, see on tõeline töövõit,
võit töö üle.
Lacani SKEEMIST, mille siivutus on silmnähtav:
rim on naudingurõngas (näiteks pä..kurõngas), tungi goal on tuim, mehhaniline rõngas nühkimine (tungi tsirkuleerimine),
iha aim on tabada iha põhjusobjekti, väikest a-d, mis on muidugi tühi (hallutsinatoorne) objekt ja paigutub kuhugi keha, objekti fantasmaatilisse sisemusse.
On tunne, et kõik ei ole veel p....s!

Provokatsiooni loogika

Autokommentaarina ühele eelmisele postitusele Orlani kunsti kohta.

Slavoj Žižeki "Ideoloogia subliimsest objektist" leidsin ühe selgitava lõigu poliitilise provokatsiooni loogika kohta, mis tagantjärele tundub kehtivat ka Orlani puhul:
"Punkar, kes jäljendab "sadomasohhistlikku" võimurituaali, ei kujuta endast mitte ründajaga samastuvat ohvrit (nagu tavaliselt arvatakse). Vastupidi, võimustruktuurile antakse positiivse jäljendusaktiga edasi negatiivne sõnum: sa oled küll võimas, aga ikkagi impotentne. Sa ei saa mind tõeliselt haavata!" (lk 243-244).

Punkarite rituaalsele (kuigi sageli klounaadlikule) "sadomasohhismile" viitavad siis ilmselt neetidega nahkjahkid, žiletiterade kultus, keha läbistamine haaknõeltega jms.

Ka Orlan sooritab positiivse jäljendusakti, st kehastub ründajaga samastuvaks ohvriks (laseb ISE enda kallal sooritada ilulõikusi, nii et ISIKLIKUST (kehast) saab tõepoolest POLIITILISE (seksismi jne) kehastus), kuid ainult selleks, et lõppkokkuvõttes anda võimule - tõsi küll, narkoosi all, kuid kas pole ka punkarid "narkoosi" all - edasi negatiivne sõnum: vaadake, ma naeratan operatsioonilaual, see ei tee mulle midagi, mind ei saagi haavata, sest minu keha ei ole ju mina!

Rassismist

(See jutt siin on vastuseks Aare kommentaaridele eelmise postituse all.)
Täna olin koos ühe töökaaslasega rõdul ja ta juhtis mu tähelepanu ühele asjale.
Kõrvalolevast lasteaiast kostsid laste hääled, hõiked, hüüded. Ta ütles, et näe, kui eesti ja vene lapsed on koos, siis alati kostab vene laste lärm teistest üle. Tahtsin suusoojaks midagi ühmata temperamentide erinevuse kohta, aga ei viitsinud, mõtlesin millestki muust.
Ma tean, et ta – see mu töökaaslane – on staazhikas isamaliitlane, nende peres on alati väga pidulikult tähistatud vabariigi aastapäeva (kogu sugu tuleb kokku ja heisatakse lipp maakodus); ükskord, kui ma söögilauas möödaminnes ütlesin, et tajun Eestis võõravaenu (implitsiitselt venelaste suhtes), läks ta endast täiesti välja, hakkas värisema, tähendab – juba see, et nii võiks keegi tajuda, on vihastamapanev.
Nii.
Millega on tegu?
Kas ma võiksin kahtlustada teda võõravihas, tembeldada teda ksenofoobiks ("ideologiseerida")? Kas ma võiksin kahtlustada, et tema fantasmis moondus liivakast meie väikese Eesti mudeliks, allegooriaks, kus venelased meie losse jätkuvalt lagastavad ja meist üle lõugavad?
Ma ei usu kuidagi, et ta põhimõtteliselt venelasi ei salli või et tema suhtumine oleks lihtsalt mingi "ideoloogia" tagajärg või – nagu sa ütled - "sümptom" (ideoloogiad ISE on sümptomid, sümptomaatilised).
Õige venelane (teine) õiges kohas, õigel ajal ja õige hääletooniga – miks mitte? mis sellise vastu saab olla?
Thats the point!
Ja selles punktis võiksin ma temaga ühineda – jah, ka mina tahan seda, see on inimlik, see soov, et see teise karjumine (see hääle-jouissance, see võõrastust tekitav "vürts" teises) mind nii sitta moodi ei häiriks.
On isiklikult (näiteks juba lapsepõlves) kogetud vastumeelsused, on perekondlikult pühitsetud "rahvuslikud" väärtused ja pühadused ja... on partei, on ideoloogia...
Kuidas, kus maalt, kui terava skalpelliga eristada personaalset, spontaanset fantaasiat (näiteks isiklikku, enam või vähem teadvustamata fantaasiakonstruktsiooni sellest, kuidas mul on halb kellegi teise pärast, kes on röövinud minult hüve ja pannud mind kannatama) populistlikust "ideoloogiast"?
Kas ideoloogia ülesandeks ei ole kanaliseerida meie änge, viha, üleoleku- või ülekohtutunnet, toituda sellest, õhutada seda, näidata näpuga, sildistada... tõotada õnne teatud takistuste (juutide, võõra maitsega vürtsiste toitude, käratsevate vene tatikate) kõrvaldamisel. Hoida MEID kokku vastandades meid teistele.
Kas pole ahvatlev (fantaseerida)?
Lühidalt, ma ikkagi arvan, et rassismi (ksenofoobiaga jms) on nagu alkoholismiga – esmalt tuleb sul tunnistada, et, jah, mina, see-ja-see OLEN rassist ja jään selleks elu lõpuni, aga ma võitlen endas sellega, teadvustan seda endas, hoian seda tagasi ja mind toetavad kaasvõitlejad.
Sest häiritus teisest, eriti tema liiglähedusest on inimesele loomuomane, tuleneb tema Mina tingimustest, konstitutsioonist (ma olen selles punktis puhas lacanist).
Me oleme rassistideks sündinud (poleks nõudlust, poleks ka pakkumist, natsiparteid, -ideoloogiat).
Kultuurikiht oli, on ja jääb hapraks. Freud - ja kogu psühhoanalüüs, kui jätta kõrvale "kiirteraapiad" - on pessimistlik inimeste ja nende paradiisliku kooseksistentsi võimalikkuse suhtes.
Miks näiteks targad budistid räägivad kirgedest vabanemisest?
Millest SELLINE – tõesti hjuuudz - pessimism inimloomuse suhtes? Ja mis "kired" need siis peaasjalikult on ("anna mulle!... kao siit minema!... tahan rohkem, tahan sinu oma!... ära ole mul ees!...")? Neist kirgedest vabanemiseks, pangem tähele, tuleb vabaneda ei millestki vähemast kui MINAST (no kas pole hull lugu).
Ja ma ei ole kunagi suutnud taibata, kuidas või miks usutakse, et psühhoanalüüs "vabastab" – millest?
Infantiilsusest?
Eneseuuringute ja -ületuste lõputust vaevalisusest?

"Tere! Käisin teraapias. Mul on nüüd kõik korras!"
No tere hommikust!