Provokatsiooni loogika

Autokommentaarina ühele eelmisele postitusele Orlani kunsti kohta.

Slavoj Žižeki "Ideoloogia subliimsest objektist" leidsin ühe selgitava lõigu poliitilise provokatsiooni loogika kohta, mis tagantjärele tundub kehtivat ka Orlani puhul:
"Punkar, kes jäljendab "sadomasohhistlikku" võimurituaali, ei kujuta endast mitte ründajaga samastuvat ohvrit (nagu tavaliselt arvatakse). Vastupidi, võimustruktuurile antakse positiivse jäljendusaktiga edasi negatiivne sõnum: sa oled küll võimas, aga ikkagi impotentne. Sa ei saa mind tõeliselt haavata!" (lk 243-244).

Punkarite rituaalsele (kuigi sageli klounaadlikule) "sadomasohhismile" viitavad siis ilmselt neetidega nahkjahkid, žiletiterade kultus, keha läbistamine haaknõeltega jms.

Ka Orlan sooritab positiivse jäljendusakti, st kehastub ründajaga samastuvaks ohvriks (laseb ISE enda kallal sooritada ilulõikusi, nii et ISIKLIKUST (kehast) saab tõepoolest POLIITILISE (seksismi jne) kehastus), kuid ainult selleks, et lõppkokkuvõttes anda võimule - tõsi küll, narkoosi all, kuid kas pole ka punkarid "narkoosi" all - edasi negatiivne sõnum: vaadake, ma naeratan operatsioonilaual, see ei tee mulle midagi, mind ei saagi haavata, sest minu keha ei ole ju mina!