Rassismist

(See jutt siin on vastuseks Aare kommentaaridele eelmise postituse all.)
Täna olin koos ühe töökaaslasega rõdul ja ta juhtis mu tähelepanu ühele asjale.
Kõrvalolevast lasteaiast kostsid laste hääled, hõiked, hüüded. Ta ütles, et näe, kui eesti ja vene lapsed on koos, siis alati kostab vene laste lärm teistest üle. Tahtsin suusoojaks midagi ühmata temperamentide erinevuse kohta, aga ei viitsinud, mõtlesin millestki muust.
Ma tean, et ta – see mu töökaaslane – on staazhikas isamaliitlane, nende peres on alati väga pidulikult tähistatud vabariigi aastapäeva (kogu sugu tuleb kokku ja heisatakse lipp maakodus); ükskord, kui ma söögilauas möödaminnes ütlesin, et tajun Eestis võõravaenu (implitsiitselt venelaste suhtes), läks ta endast täiesti välja, hakkas värisema, tähendab – juba see, et nii võiks keegi tajuda, on vihastamapanev.
Nii.
Millega on tegu?
Kas ma võiksin kahtlustada teda võõravihas, tembeldada teda ksenofoobiks ("ideologiseerida")? Kas ma võiksin kahtlustada, et tema fantasmis moondus liivakast meie väikese Eesti mudeliks, allegooriaks, kus venelased meie losse jätkuvalt lagastavad ja meist üle lõugavad?
Ma ei usu kuidagi, et ta põhimõtteliselt venelasi ei salli või et tema suhtumine oleks lihtsalt mingi "ideoloogia" tagajärg või – nagu sa ütled - "sümptom" (ideoloogiad ISE on sümptomid, sümptomaatilised).
Õige venelane (teine) õiges kohas, õigel ajal ja õige hääletooniga – miks mitte? mis sellise vastu saab olla?
Thats the point!
Ja selles punktis võiksin ma temaga ühineda – jah, ka mina tahan seda, see on inimlik, see soov, et see teise karjumine (see hääle-jouissance, see võõrastust tekitav "vürts" teises) mind nii sitta moodi ei häiriks.
On isiklikult (näiteks juba lapsepõlves) kogetud vastumeelsused, on perekondlikult pühitsetud "rahvuslikud" väärtused ja pühadused ja... on partei, on ideoloogia...
Kuidas, kus maalt, kui terava skalpelliga eristada personaalset, spontaanset fantaasiat (näiteks isiklikku, enam või vähem teadvustamata fantaasiakonstruktsiooni sellest, kuidas mul on halb kellegi teise pärast, kes on röövinud minult hüve ja pannud mind kannatama) populistlikust "ideoloogiast"?
Kas ideoloogia ülesandeks ei ole kanaliseerida meie änge, viha, üleoleku- või ülekohtutunnet, toituda sellest, õhutada seda, näidata näpuga, sildistada... tõotada õnne teatud takistuste (juutide, võõra maitsega vürtsiste toitude, käratsevate vene tatikate) kõrvaldamisel. Hoida MEID kokku vastandades meid teistele.
Kas pole ahvatlev (fantaseerida)?
Lühidalt, ma ikkagi arvan, et rassismi (ksenofoobiaga jms) on nagu alkoholismiga – esmalt tuleb sul tunnistada, et, jah, mina, see-ja-see OLEN rassist ja jään selleks elu lõpuni, aga ma võitlen endas sellega, teadvustan seda endas, hoian seda tagasi ja mind toetavad kaasvõitlejad.
Sest häiritus teisest, eriti tema liiglähedusest on inimesele loomuomane, tuleneb tema Mina tingimustest, konstitutsioonist (ma olen selles punktis puhas lacanist).
Me oleme rassistideks sündinud (poleks nõudlust, poleks ka pakkumist, natsiparteid, -ideoloogiat).
Kultuurikiht oli, on ja jääb hapraks. Freud - ja kogu psühhoanalüüs, kui jätta kõrvale "kiirteraapiad" - on pessimistlik inimeste ja nende paradiisliku kooseksistentsi võimalikkuse suhtes.
Miks näiteks targad budistid räägivad kirgedest vabanemisest?
Millest SELLINE – tõesti hjuuudz - pessimism inimloomuse suhtes? Ja mis "kired" need siis peaasjalikult on ("anna mulle!... kao siit minema!... tahan rohkem, tahan sinu oma!... ära ole mul ees!...")? Neist kirgedest vabanemiseks, pangem tähele, tuleb vabaneda ei millestki vähemast kui MINAST (no kas pole hull lugu).
Ja ma ei ole kunagi suutnud taibata, kuidas või miks usutakse, et psühhoanalüüs "vabastab" – millest?
Infantiilsusest?
Eneseuuringute ja -ületuste lõputust vaevalisusest?

"Tere! Käisin teraapias. Mul on nüüd kõik korras!"
No tere hommikust!