Nostalgia

Hiljuti küsis mult üks vanem naisterahvas muu jutu käigus, et mida mina, väikelinnast pärit inimene, arvan HU? laulust “Depressiivsed Eesti väikelinnad”.
Teda tundus riivavat väikelinnade halvustamine – tema ajal, s. t. nõukogude ajal neid pigem idealiseeriti (a la “Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää...”).
Seletasin midagi rabedalt, seda laulu kaitstes, ja pakkusin lõpuks välja päästvana pähe turgatanud mõtte – tegelikult ju ka selles laulus omal moel POETISEERITAKSE väikelinnu...
Ja mida rohkem see laul mulle kõrvu on jäänud, seda enam olen selles veendunud - s. t. seda enam filtreerub, settib ja kristalliseerub sealt minu jaoks välja PUHAS nostalgia (lad. keelest tuletuvalt “nostos” + “algos”: “kojunaasmisevalu”): melanhoolne igatsus “kodu” järele, mida enam pole või, täpsemalt, mis eksisteeribki ihaldatud kujul vaid tagasivaates, retroaktiivselt.
Eelkõige peitub laulu nostalgilisus muidugi esituse ja tunde tasandil, kuid ka otseselt sisus, sõnades, millest vist kiputakse mööda vaatama (“kus igal pool ei voha hullult kaubandus, kus mõned endiselt ei lukustagi ust... seal kõiki tunned hästi nime pidi... sa olid oma klassi parim, sa olid oma maja parim...sa olid oma linna parim”: maailm oli siis veel väike, hõlmatav, see maailm olid sina ise, sa ise täitsid selle piirid jne).
Võib-olla tabavad sellist nostalgiat seal vaid need, kes väikelinnades kasvanuna on end seal tegelikult alati, juba algusest peale – juba “oma klassi parimatena” – väga irdunult, väga vales kohas tundnud (näiline paradoks).
Kodulinnas käies olen alati kurb, mitte selle pärast, mida enam ei ole, vaid selle pärast, mida pole kunagi olnudki: igatsuse objekt on alati lõhestunud, ta pole enam – ja pole kunagi olnudki – siin ja praegu, tema ise, identne iseendaga, nii nagu ka mina pole kunagi olnud identne iseendaga ja oma ümbrusega (oma kuulumistes kuhugi)...
Lühidalt, tundub, et laulu populaarsus ei tulene mitte sellest kõige pinnalisemalt tajutavast – ja ilmselt paljudele solvavalt või halvustavana mõjuvast - sõnumist (väikelinnad mõjuvad depressiivselt oma lolluses, piiratuses jne), vaid teisest, nostalgilisest (fantasmaatilisest) sõnumist.
Teatava paralleelina on siin õpetlik üks videolõik Slavoj Žižekist, kus ta üritab veenda, et “Helisev muusika” saavutas populaarsuse mitte tänu esmasel, narratiivsel, “ametlikul” tasandil paiknevale paatosele ja sõnumile (antifašistlik, demokraatlik väikelinn Austrias seismas vastu fašistlikele anastajatele), vaid tänu teisel, tekstuurilisel, virtuaalsel tasandil paiknevale RASSISTLIKULE fantaasiale.
Ta niisiis õpetab, et filmi või mis tahes taiese realistlik (narratiivne) ja fantasmaatiline (tekstuuriline, virtuaalne) tasand võivad diametraalselt vastanduda.