Cassavetese filmist

Esmaspäeval kinos “Sõprus” Ameerika indie-filmide lavastaja John Cassevetese “A Woman Under the Influence” (1974)
Kõige enam jääb kindlasti meelde Mabeli osatäitja Gena Rowlandsi nägu, näomiimika, näo plastika – seda filmi vaadates justkui avastad (teadvustad) uuesti NÄO, näo kui väljendusvahendi.
Helifilmide ajastul sellist rõhku näole (üldisemalt mitteverbaalsele väljenduslikkusele) eriti ei kohta, filmi vaatamise ajal ütlesingi endale, et “Rowlands mängib helifilmis nagu tummfilmides mängitakse”; sellel on oma hind – tajume sellist ilmekust, väljenduslikkust liialdusena, sinna on sisse kirjutatud veidrus, hullus, see on tavatu (filmis ütleb mees oma naise kohta: “She is not crazy, she is unusual”).
Mõnikord öeldakse kellegi kohta, et “hakkas nägusid tegema”, st püüdis eriti ilmekalt oma suhtumist väljendada, nii käituvad ka koomikud, Jim Carrey jt. Kas ei mõju ka tummfilmides näitlejad alati pisut koomiliselt, liigutavalt totralt või lihtsameelselt, isegi siis kui nad muret või kurbust väljendavad ja kõik ilmetesse tahavad panna.
Mäletan, et kunagi võtsin poisikesena spordilaagris ette eksperimendi – olla terve päeva rääkimata; hakkasin aga paratamatult näoilmetega liialdama (kui siiski mingit reageeringut tuli näidata) ja sain ühel hetkel aru, et mõjun lihtsalt lollakana.
Õppetund on siis selline, et ekspressiivne liialdus, väline ilmekus tekitab tunde sisemisest TÜHJUSEST, tühjast subjektist – see mõte filmitegijatel oligi (naist mingi küllase “substantsi” või püsiva iseduse kätkemiskohana olemas ei olnudki, “Ütle, kes ma pean olema, ma võin olla ükskõik kes,” kordas filmis naine mehele). Välisele liialdusele vastab niisiis sisemine puudulikkus.
Ja vastupidi - poker face, ilmetu, läbitungimatu nägu võib mõjuda targalt, tekitada “sügavuse”, sisemise rikkuse efekti, väljendades väga palju (potentsiaalselt, peidetult): välise puudulikkusele vastab sisemine liiasus.