Teated Eesti elust...

...toovad meelde Groucho Marxi hoiatuse: „He may look like an idiot and talk like an idiot but don’t let that fool you. He really is an idiot“ – mida võiks parafraseerida ka näiteks nii: „Ta näeb välja nagu kaabakas ja räägib nagu kaabakas, aga ärge laske end sellest ninapidi vedada. Tegelikult ta ongi kaabakas.“

"Mupo endine juht Kaimo Järvik ning kohtutäitur Priit Lantin tunnistasid ülekuulamisel oma pistisevõtmist ja -andmist, ütles Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Endla Ülviste…".

Nägu 2

"Inimesest sai inimene, kui ta end inimesena teadvustas. Juhtus see aga siis, kui ta märkas, et inimkarja üksikliikmeil on erinevad näod, erinevad hääled ja erinevad elamused. Individuaalne nägu, nagu ka individuaalne seksuaalne valik, on tõenäoliselt inimese esimene avastus inimesena." (J. Lotman, "Kultuur ja plahvatus").
Turovski on väitnud, et loomad, vähemalt osa liike, eristavad üksteist "näo" järgi - kas "nägu" tähendab loomadele sama mida inimestele? Mis tähendus oleks karja jaoks sellel, kui üks loom ilmuks nende sekka riidesse mässitud koonuga (miskipärast arvan, et nad ei pööraks sellele erilist tähelepanu, igal juhul mitte "inimlikku" tähelepanu... vähemalt siis mitte, ma arvan, kui riie ei varja mõnd tähtsat liigikuuluvust tähistavat signaaltunnust - näiteks kakarikidel on peas punane laik, ilmselt oluline liigilise "näo" element, selleta ta küll eristuks "indiviidina" , kuid eristuks liiga, s.t ta ei kuuluks "meie" sekka).
...
Avalikus ruumis, koolis, pangas, lihtsalt tänaval, on meil nägu reeglina katmata ja keha (suguelundid) kaetud. Pahupidimaailmas on vastupidi - teame vähemalt filmidest, et salajastel riitustel ja orgiatel on inimeste näod kaetud (maskiga) ja kehad katmata.
On ka muid kombinatsioone: keha ja nägu mõlemad katmata, keha ja nägu mõlemad kaetud.
Moslemite komme katta avalikkuses nii naiste keha kui ka nägu on otseses negatiivses viitesuhtes individuaalse seksuaalsusega - ja kas ka sellega, et keha on isiklik või isikustatud?
...
Kombinatsioon katmata keha+katmata nägu ei ole igas olukorras seotud individuaalsuse ja seksuaalsusega (üks pluss üks annab tulemuseks nulli), näiteks massis, saunas või nudistide linnakus. Katmata keha, eriti katmata kehade massilisus röövib midagi igaühe näo individuaalsuselt (öeldakse, et saunas oleme kõik võrdsed). Alasti karjas justkui pääseksid mõjule ja varjutaksid liigitunnused meie individuaalsed tunnused - näo.
Inimene, kes tahab olla indiviid, peab avalikkuses katma oma keha ja paljastama oma näo - see on fundamentaalne kultuuriline konstant.
...
Mainisin kunagi Agu Pildile, et tema piltidel on naised alati maskis või näotud, ta sattus mu tähelepanekust õhinasse ("Jah, just..."), aga miskipärast ei jõudnud me selle üle põhjalikumalt arutleda ja enam pole selleks ka võimalust. Hiljem panin tähele, et tal on sageli (või enamasti?) ka meesfiguurid piltidel ilma näota (võib-olla oli näo kujutamine talle tehniliselt liiga keerukas, või ei olnud näol tema esteetilises ruumis olulist rolli või - muutis ta näo puudumise tahtlikult märgiliseks...).
Oluline on siin taas see korrelatsioon: kehad on tal enamasti katmata (või poolkaetud) ja näod enamasti siis ka puuduvad.
Esteetiline maailm, mis vastandub tavamaailmale nagu rituaal argielule.

Nägu

Jään vahel telekast midagi täiesti juhtumisi, planeerimatult vaatama - ja olen nüüd aru saanud, et teen seda sageli NÄGUDE pärast, selleks, et vaadata üht või teist nägu, veel vaadata, rohkem näha. Nägu kui visuaalse välja (vaatepildi) kese on see, mis naelutab mu vaatama.
Näiteks jäin hiljuti juhtumisi vaatama üht filmi (teadmata filmi nime ja tegijaid - alles lõpus selgus, et tegu oli Joel ja Ethan Coeni filmiga "Burn after Reading") ja vaatasin lõpuni.
Ma jäin vaatama eeskätt seetõttu, et pulti klõpsides nägin äkki vilksamisi seda NÄGU (John Malkovich):

Ja veidi edasi vaadates nägin seda NÄGU (Tilda Swinton), mida tahtsin näha veel ja veel:

Ma tean, mida nüüd tuleks küsida - tuleks küsida, kas näitleja (või kehastatav tegelaskuju) on eeskätt NÄGU?
Jah, ennekõike ja täiesti elementaarsel (arhailisel) viisil on see ikkagi nägu, mida ma vaatan (ehk siis nägu on see, mille kaudu näitleja on minu jaoks andekas või lummav näitleja, või mille kaudu keegi ülepea on KEEGI).
Nii et isegi kui kõnelda kellegi näitlemisest (karismast, animaalsest magentismist vms), on see eeskätt NÄOS kinni.
Ja küsimus ei ole näo ilmetes, ilmekuses (näo väljendusrikkuses), küsimus on näos, näos.
Sellega liitub teine tähelepanek: üht nägu tahan vaadata, teist mitte, ja küsimus: miks ma tahan ikkagi vaadata just seda nägu? Asi on selles, et teinekord olen mõne näo pärast jäänud vaatama ka kehva filmi, seejuures endale aru andes, et tegelikult, nii-öelda objektiivselt võttes see näitleja ei olegi hea näitleja, aga ikka... ma tahan näha tema NÄGU.
Vahel tundub isegi nii, et kui nägu meeldib - kuigi ise ei teagi, miks või kuidas meeldib - , siis meeldib KÕIK.
Näitlejad teevad nägusid ja nägu teeb (minu jaoks) näitleja.

Cassavetese filmist

Esmaspäeval kinos “Sõprus” Ameerika indie-filmide lavastaja John Cassevetese “A Woman Under the Influence” (1974)
Kõige enam jääb kindlasti meelde Mabeli osatäitja Gena Rowlandsi nägu, näomiimika, näo plastika – seda filmi vaadates justkui avastad (teadvustad) uuesti NÄO, näo kui väljendusvahendi.
Helifilmide ajastul sellist rõhku näole (üldisemalt mitteverbaalsele väljenduslikkusele) eriti ei kohta, filmi vaatamise ajal ütlesingi endale, et “Rowlands mängib helifilmis nagu tummfilmides mängitakse”; sellel on oma hind – tajume sellist ilmekust, väljenduslikkust liialdusena, sinna on sisse kirjutatud veidrus, hullus, see on tavatu (filmis ütleb mees oma naise kohta: “She is not crazy, she is unusual”).
Mõnikord öeldakse kellegi kohta, et “hakkas nägusid tegema”, st püüdis eriti ilmekalt oma suhtumist väljendada, nii käituvad ka koomikud, Jim Carrey jt. Kas ei mõju ka tummfilmides näitlejad alati pisut koomiliselt, liigutavalt totralt või lihtsameelselt, isegi siis kui nad muret või kurbust väljendavad ja kõik ilmetesse tahavad panna.
Mäletan, et kunagi võtsin poisikesena spordilaagris ette eksperimendi – olla terve päeva rääkimata; hakkasin aga paratamatult näoilmetega liialdama (kui siiski mingit reageeringut tuli näidata) ja sain ühel hetkel aru, et mõjun lihtsalt lollakana.
Õppetund on siis selline, et ekspressiivne liialdus, väline ilmekus tekitab tunde sisemisest TÜHJUSEST, tühjast subjektist – see mõte filmitegijatel oligi (naist mingi küllase “substantsi” või püsiva iseduse kätkemiskohana olemas ei olnudki, “Ütle, kes ma pean olema, ma võin olla ükskõik kes,” kordas filmis naine mehele). Välisele liialdusele vastab niisiis sisemine puudulikkus.
Ja vastupidi - poker face, ilmetu, läbitungimatu nägu võib mõjuda targalt, tekitada “sügavuse”, sisemise rikkuse efekti, väljendades väga palju (potentsiaalselt, peidetult): välise puudulikkusele vastab sisemine liiasus.