Nägu
Jään vahel telekast midagi täiesti juhtumisi, planeerimatult vaatama - ja olen nüüd aru saanud, et teen seda sageli NÄGUDE pärast, selleks, et vaadata üht või teist nägu, veel vaadata, rohkem näha. Nägu kui visuaalse välja (vaatepildi) kese on see, mis naelutab mu vaatama.
Näiteks jäin hiljuti juhtumisi vaatama üht filmi (teadmata filmi nime ja tegijaid - alles lõpus selgus, et tegu oli Joel ja Ethan Coeni filmiga "Burn after Reading") ja vaatasin lõpuni.
Ma jäin vaatama eeskätt seetõttu, et pulti klõpsides nägin äkki vilksamisi seda NÄGU (John Malkovich):
Ja veidi edasi vaadates nägin seda NÄGU (Tilda Swinton), mida tahtsin näha veel ja veel:
Ma tean, mida nüüd tuleks küsida - tuleks küsida, kas näitleja (või kehastatav tegelaskuju) on eeskätt NÄGU?
Jah, ennekõike ja täiesti elementaarsel (arhailisel) viisil on see ikkagi nägu, mida ma vaatan (ehk siis nägu on see, mille kaudu näitleja on minu jaoks andekas või lummav näitleja, või mille kaudu keegi ülepea on KEEGI).
Nii et isegi kui kõnelda kellegi näitlemisest (karismast, animaalsest magentismist vms), on see eeskätt NÄOS kinni.
Ja küsimus ei ole näo ilmetes, ilmekuses (näo väljendusrikkuses), küsimus on näos, näos.
Sellega liitub teine tähelepanek: üht nägu tahan vaadata, teist mitte, ja küsimus: miks ma tahan ikkagi vaadata just seda nägu? Asi on selles, et teinekord olen mõne näo pärast jäänud vaatama ka kehva filmi, seejuures endale aru andes, et tegelikult, nii-öelda objektiivselt võttes see näitleja ei olegi hea näitleja, aga ikka... ma tahan näha tema NÄGU.
Vahel tundub isegi nii, et kui nägu meeldib - kuigi ise ei teagi, miks või kuidas meeldib - , siis meeldib KÕIK.
Näitlejad teevad nägusid ja nägu teeb (minu jaoks) näitleja.
Näiteks jäin hiljuti juhtumisi vaatama üht filmi (teadmata filmi nime ja tegijaid - alles lõpus selgus, et tegu oli Joel ja Ethan Coeni filmiga "Burn after Reading") ja vaatasin lõpuni.
Ma jäin vaatama eeskätt seetõttu, et pulti klõpsides nägin äkki vilksamisi seda NÄGU (John Malkovich):
Ja veidi edasi vaadates nägin seda NÄGU (Tilda Swinton), mida tahtsin näha veel ja veel:
Ma tean, mida nüüd tuleks küsida - tuleks küsida, kas näitleja (või kehastatav tegelaskuju) on eeskätt NÄGU?
Jah, ennekõike ja täiesti elementaarsel (arhailisel) viisil on see ikkagi nägu, mida ma vaatan (ehk siis nägu on see, mille kaudu näitleja on minu jaoks andekas või lummav näitleja, või mille kaudu keegi ülepea on KEEGI).
Nii et isegi kui kõnelda kellegi näitlemisest (karismast, animaalsest magentismist vms), on see eeskätt NÄOS kinni.
Ja küsimus ei ole näo ilmetes, ilmekuses (näo väljendusrikkuses), küsimus on näos, näos.
Sellega liitub teine tähelepanek: üht nägu tahan vaadata, teist mitte, ja küsimus: miks ma tahan ikkagi vaadata just seda nägu? Asi on selles, et teinekord olen mõne näo pärast jäänud vaatama ka kehva filmi, seejuures endale aru andes, et tegelikult, nii-öelda objektiivselt võttes see näitleja ei olegi hea näitleja, aga ikka... ma tahan näha tema NÄGU.
Vahel tundub isegi nii, et kui nägu meeldib - kuigi ise ei teagi, miks või kuidas meeldib - , siis meeldib KÕIK.
Näitlejad teevad nägusid ja nägu teeb (minu jaoks) näitleja.
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht