"Antikristus" 2

On ka üks teine filmikriitik, kelle sõnavõtt mind tõsiselt üllatas:
"Mõnevõrra provokatiivselt võiks öelda, et Õunpuu film on von Trieri filmist parem. Von Trier on oma "Antikristuses" a priori misantroop ja pretensioonikas pessimist. Õunpuu on humaansem ja loodab ikka veel inimesele. Juhul, kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks."
Filosoofid on öelnud midagi sellist, et inimenese maailma piir on tema keele piir – selle "keele" all ei mõelda mitte lihtsalt keelt, sõnu, vaid põhikategooriaid, mis struktureerivad inimese mõtte- ja tundemaailma, kontseptuaalset sõrestikku, mille kaudu inimene nähtut ja kogetud suudab mõista jne.
Optimism ja pessimism on kaks sellist kategooriat, mis tunduvat seostuvat lootuse ja lootusetuse kategooriatega.
Kunstiga seotud ootused on sageli seotud lootusega, kunst peaks sisendama lootust: isegi kui seda otseselt ei taheta tunnistada, paistab see enamasti, varjatult ikkagi nii olevat – lootust sisendav film on parem kui film, mis näib pessimistlikult kõnelevat lootusetusest, s. t pessimism kunstis on halb, sest kunst peab aitama inimesel elada, kätkema endas optimismiraasukesi…
Kurb on muidugi mõnikord näha nende raasukeste korjajaid (kõikjalt, lausa kerjates), aga – nad on lihtsalt sellega harjunud (ehk teisitiöelduna, nad mõtestavad elu ja kunsti sellistes keeleraamides).
Kuulsin hiljuti kontoris pealt sellist dialoogi:
A: "No miks sa selline pessimist pead alati olema!?"
B: "Ma ei ole pessimist, ma olen realist…"
Inimene, kes tajub maailma optimismi ja pessimismi kontseptide raamistikus (kes on nende mõistete vanglas) ei mõista realisti – otsustav viga, mille ta realistiga vastamisi olles teeb, on see, et ta tajub realisti pessimistina (s. t iseenda vastandina, sest kolmandat võimalust ei ole tema jaoks olemas).
Ta ei mõista, et realistlik suhtumine ei tähenda sugugi lootusetust (ja ta ei mõista seda seetõttu, et peab lootust optimistide omandiks).
Olla realist ei tähenda loobumist võitlusest (näiteks mõne töise ülesande või elulise probleemi lahendamisel) – realist ei ütle, et me ei suuda seda; ta lihtsalt näeb ette (ja taha) tegelikke probleeme ja kaardistab olukorda selle tõsiduses ja võimalikes (ka äärmuslikes) tagajärgedes; just realist, kui teda kuulataks, võib olla toimivate lahenduste pakkumisel kõige konstruktiivsem, kuna tema konstruktsioonid arvestavad töömahu ja pinge (või piina ja ängi) tegeliku suurusega.
Optimistile tundub, et realist võimendab selle pinge suurust ehk… on pessimist, kes lihtsalt ei suuda või ei taha uskuda ja loota.
Realistile tundub optimist aga sageli sisemiselt nõrga silmadesulgejana probleemide ees või lihtsameelse ullikesena.
Trier ei ole misantroop ja pretensioonikas pessimist – minu meelest on ta täiesti selgelt realist (psühholoogiline realist täpselt samas mõttes nagu muinasjutud on psühholoogiliselt realistlikud, kuigi väliselt fantastilised).
Teda ei saa liigitada paremaks või halvemaks skaalal: optimistlik/pessimistlik, s. t teda ei ole ülepea vaja nii mõtestada.
Ehedad muinasjutud on alati kuidagi vägivaldsed (vägivaldsemad kui Trier), aga just seetõttu on nad psühholoogiliselt realistlikud ja "ravivad" lapsi – kuulajaid; kõnetavad neid mingil teisel (s. t mitte ratsionaalsel) tasandil, kõneldes neile "realistlikult" (kuigi kujundites) kõige hullemast neis endis.
Muidugi on muinasjuttudes oma "optimistlik" lõpp sageli – kas Trieril seda polnud?
Ma mõtlen seda viimast nägemust, kus naised tõusevad pühale mäele ja samas viljad valmivad – ei saa ju enam lihtsamalt ja selgemalt rääkida sellest, mis on "reaalne" nii müüdilisel kui ka psühholoogilisel tasandil.
On see optimism? – Ei, Trier kui realist ütleb, et SEE LIHTSALT ON NII…
Uuemal ajal on muinasjutud (ka vanad muinasjutud) ümber tehtud "humaansemaks" – nad on TÜHJENDATUD sellest ainest, millest me inimestena tegelikult tehtud oleme.
Õunpuu filmi tegelased – mitte ainult peategelane Tõnu – on kõik tühjad, ka Jumal on tühi. Nad on märgid, karikatuurid, žestid… ja see on siis see (näpuga silma torkav, aga cool) humaanne ühiskonnakriitika?
Jah… "kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks" – ja see on siis see lootuseraasuke, mille järele lootuse kerjaja oma väriseva käe sirutab?
Turvaline, eks ole.