Ei taha veristada...
Kas keegi teab kedagi, (kes teab kedagi, kes teab kedagi), kes ajaks habet pardliga?
See küsimus kerkis tegelikult ükskord palju aastaid tagasi ühes reklaamiagentuuris töötades –
naissoost copywriter pidi sõnastama (mugandavalt tõlkima) tekste telereklaamidele, kus soovitati mingeid revolutsioonilisi pardleid (ehk habemeajamismasinaid) ja teadvustas ühel hetkel, et ükski tema meestuttav ei ole kunagi pardlit kasutanud ja et ta ei kujuta ka ette, mis mehed neid üldse kasutavad…
Ka mina ei osanud mitte kedagi nimetada.
See meenus habet ajades – püüdsin sundida end raseerima aeglaselt, õrnalt, et mitte kaela veristada (mis õnnestub muidugi harva, kuna habemeajamine on midagi sellist, mida keegi – peale vana kooli meeste – ei armasta vist õrnalt ja aeglaselt või pidulikult ja pühendumusega või rituaalselt ja väärikalt sooritada).
Asi selleski, et hooletuse (räpakuse) ja ihnuse tõttu ei viska ma kasutatud zhilette kergekäeliselt minema, nad on segamini ja ma ei tea (ei erista) kunagi täpselt, kui nüri mingi just on…
Kuskilt on selline "säästlikkus" külge jäänud: mäletan, et vanaisal olid zhiletid jagatud alati vähemalt 3-4 tulpa: ühed, millega oli üks kord aetud, teised, millega oli kaks korda aetud, kolmandad, millega oli kolm korda aetud…
Isal oli ka mingi vastav süsteem, mida ei tohtinud mingil juhul segamini ajada.
Põhimõte oli vist (ma tegelikult ei tea) selles, et terasid kasutati vastavalt nende kulumise järjekorras – esmalt tõmmati kasutamata teraga, siis läks (ületõmbamisel) käiku teist korda kasutatav…
Lihtsalt tuli meelde…
Olen mõelnud ka, et veel minu isa ajal oli habemeajamisel ilmselt mingi oluline kultuuriline ja "rituaalne" (mingit taset ja seisust kinnitav) tähendus, et elu esimene habeme
ajamine oli sündmus ja "initsiatsioon" või midagi sellist…
Kas tänapäeval on ka taolistest initsiatsioonidest mingeid jääknähte?
See küsimus kerkis tegelikult ükskord palju aastaid tagasi ühes reklaamiagentuuris töötades –
naissoost copywriter pidi sõnastama (mugandavalt tõlkima) tekste telereklaamidele, kus soovitati mingeid revolutsioonilisi pardleid (ehk habemeajamismasinaid) ja teadvustas ühel hetkel, et ükski tema meestuttav ei ole kunagi pardlit kasutanud ja et ta ei kujuta ka ette, mis mehed neid üldse kasutavad…
Ka mina ei osanud mitte kedagi nimetada.
See meenus habet ajades – püüdsin sundida end raseerima aeglaselt, õrnalt, et mitte kaela veristada (mis õnnestub muidugi harva, kuna habemeajamine on midagi sellist, mida keegi – peale vana kooli meeste – ei armasta vist õrnalt ja aeglaselt või pidulikult ja pühendumusega või rituaalselt ja väärikalt sooritada).
Asi selleski, et hooletuse (räpakuse) ja ihnuse tõttu ei viska ma kasutatud zhilette kergekäeliselt minema, nad on segamini ja ma ei tea (ei erista) kunagi täpselt, kui nüri mingi just on…
Kuskilt on selline "säästlikkus" külge jäänud: mäletan, et vanaisal olid zhiletid jagatud alati vähemalt 3-4 tulpa: ühed, millega oli üks kord aetud, teised, millega oli kaks korda aetud, kolmandad, millega oli kolm korda aetud…
Isal oli ka mingi vastav süsteem, mida ei tohtinud mingil juhul segamini ajada.
Põhimõte oli vist (ma tegelikult ei tea) selles, et terasid kasutati vastavalt nende kulumise järjekorras – esmalt tõmmati kasutamata teraga, siis läks (ületõmbamisel) käiku teist korda kasutatav…
Lihtsalt tuli meelde…
Olen mõelnud ka, et veel minu isa ajal oli habemeajamisel ilmselt mingi oluline kultuuriline ja "rituaalne" (mingit taset ja seisust kinnitav) tähendus, et elu esimene habeme
ajamine oli sündmus ja "initsiatsioon" või midagi sellist…Kas tänapäeval on ka taolistest initsiatsioonidest mingeid jääknähte?
postitas Jaanus Adamson kell
september 27, 2009
8 kommentaari:
Mina tean ühte, kes pardliga habet ajas. Aga temal oli see tõesti rituaal. Ta kõndis hommikuti, ülakeha paljas, eelmisest õhtust toibunud külaliste ees reipalt ringi, samal ajal habet ajades.
Ma ei kujutakski teda ette ilma selle rituaalita. Tema naine hõikus samal ajal köögist: "Kalla, kas sa tahad määrdejuustu või Gorgonzolat?" (oli vist Gorgonzola, jah). Õdusa pardlisurinaga algas kaunis pühapäev.
Sellistele ja tema naistele ongi reklaamid mõeldud - eks?
Ei, sa eksid, see perekond pole reklaamide sihtgrupp. Nemad juba teavad, mida nad tahavad.
Kust nad siis huvitav teavad? Kust nad teavad, et uus kolme lõiketeraga innovatsioon on NÜÜD müügil?
Nemad teavad seda kuskilt juba või..
Ja tema naisele midagi uute määrdejuustude vallast -
kitse- ja sinihallitusega.
Kuskilt peab ju ikka teada saama...
Jaa, peab teada saama küll, aga tuleb teha selline nägu, et ei tea, sest reklaami jälgimine on ju madal. Loomulik intelligents, noh.
Mina olen mees, kes kunagi pole noaga või zhiletiga habet/vuntse ajanud, ainult pardliga. Kusjuures üks ja sama kogu elu (niivõrd, kui üldse) - minust endast vaid pisut noorem, vene-aegne pardel, mille isa mulle kunagi andis, töötab tänini.
Mina ajan küll "pardliga" (imelik sõna, ilusam oleks nt "habel"), mõnus on! Phillipsi masin, mille isa kunagi kinkis, on vastu pidanud üle 15 aasta.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht