kolmapäev, 23. september 2009

Dali & iha


Salvador Dali maalitud pilt oma õest Ana Mariast ("Figura asomada a la ventana", 1925) on mind alati paelunud – miks?
See on tekitanud mus küsimuse (vaataja) pilgust ja ihast, lisaks on mind intrigeerinud Dali iha ehk see, mida ta on tahtnud meid panna nägema (ja tundma).
Mulle on tundunud, et Dali mängib siin – ja isegi mitte eriti salakavalalt – pildi vaataja pilgu ja ihaga.
Esiteks tuleks muidugi arvata (nagu paljud kommenteerijad), et pildis väljendub Dali armastus oma kalli õe ja kauni ranniku - nende armastatud suvituskoha - vastu.
Ei tahaks vaielda sellegagi, et pildis on mingit Dalile ebaharilikku tasakaalukust, rahu ja tüünust jne.
Ja ometi on pildis midagi, mis vaataja rahutuks muudab – pilk.
Kelle pilk? Kas asi on pildil oleva naise pilgus, tema pilgu objektis (mida ta siis vaatab ja mõtleb)?
Eriti ilmne on vaataja pilgu "mõistatus" ühel teisel Ana Mariast maalitud pildil: naise pilgu kujuteldavat trajektoori jälgides jõuame tema vaatamisiha (hämara) objektini, väikese mustava aknaavani (punktini, kus ihaobjekt "subjektiveerub", s. t tagastab vaatajale pilgu, VAATAB TALLE VASTU, muutes ta oma ihasse tardunuks - sellest lummatuks/häirituks vms):

Kuid eelmise maali puhul näib pildi pinge ja pilgu "häiritus" lähtuvat millestki hoopis muust – pakun, et meie endi (kui vaatajate) pilgu pidevast nihkumisest ühest "positsioonist" teise.
Siin võiks näiteks olla kuulus jänes-pardi kujutis – näed (korraga) kas üht või teist, kuid mitte mõlemat:

Dali on mänginud visuaalse taju (ja iha) nihetele (ostsilleerimisele) tegelikult paljudes maalides ehk siis teinud võimalikuks identse kujutise vaatamise erinevate "pilkudega" (kord nunnad, kord Voltaire jne):

Jutu lähtekohaks olev maal loobki minu meelest kaks erinevat võimalust pilguks ja kaks erinevat ihaobjekti – neist esimese puhul on tegu Lacani (mitmemõttelise) vormeli "inimese iha on teise iha" ühe tähenduse realiseerumisega: ma ihalen (vaatan) teise iha (pilgu) kaudu, ma ihalen (vaatan) teise positsioonilt (s. t minu vaatamisiha ja ihaobjekt langevad kokku teise – pildil kujutatud naise – vaatamisiha ja selle objektiga):

Teise pilgu puhul (pärast nihet) olen ma aga vastamisi oma enda iha hämara algobjektiga (objet petit a) – minu iha on subjektiveerunud, s. t mulle endale (häirivalt) teadlikuks muudetud kohas, kust pilt tagastab mulle pilgu, s. t VAATAB MIND:

Siin tekib muidugi küsimus, kas või kuivõrd SEE iha on ainult minu iha ja mitte ka Dali enda ("intsestiline", kuid kauni rannavaate varjus või ettekäändel justkui juhtumisi sisse smugeldatud ja meile meie endi - "vulgaarse" või "hälbelise" - ihana ette söödetud) iha.
Pärast seda kui Ana Maria oli Dalist midagi häirivalt ebameeldivat kirjutanud, maalis Dali temast 1954. aaastal – mõnituseks? – veel ühe pildi (variatsiooni), mille pealkirja ei söandakski tõlkida ("Joven virgen sodomizada por su propia castidad" / "Young Virgin Buggered By Her Own Chastity").
Sellel on "nooltega" on ära näidetud, kuhu meil vaadata tuleks.
Ja minu pilgu jaoks on see juhtumisi ka üks kõige erootilisemaid Dali maale:

(P. S. Kui seda peetaksegi variatsiooniks õest, siis võiksin Gala-fännina kinnitada, et naise jalad - ja mitte ainult - maalis ta kindlasti Gala järgi).

Sildid:

1 kommentaari:

Anonymous Anonüümne ütles ...

Ei saanud mitte vaiki olla. Vaata: Caspar David Friedrich "Der Wanderer über dem Nebelmeer" http://www.wga.hu/art/f/friedric/2/209fried.jpg

teisipäev, september 29, 2009  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht