Ambivalentne Armstrong – "Onu Tomi onnike" (ehk No80) veelkord.

Ma selgitan natuke seda kunstilist "nihverdamist" ambivalentsuse peal (jätkuna eelmistele postitustele, eriti eelviimasele).
Tavasuhtluses subjekt kannatab – ka ma ise siin ja praegu – seetõttu, et tema sõnum justkui ei jõua õigesti või ühemõtteliselt kohale, ta peab hakkama oma sõnu uuesti selgitama (noh, et "selle "ambivalentsusega" ma tahtsin tegelikult öelda seda, et..." jne, jne), aga kunst on via regia sellise ambivalentsuse (mis tegelikult kõiki subjekte keeles kummitab ja igasugust tavakommunikatsiooni justkui häiritseb) pööramiseks iseenda kasuks – ehk siis sellise (intentsionaalselt, kunstikavatsuslikult) hajusa mitmemõttelisusega tõmbab ta (kunst, mis pretendeerib olema Kunst) justkui vaiba alt edevatelt, kuid konformistlikult häälestatud tõlgendajatelt (õigem oleks öelda, et arvustajatelt), nii et viimased ei söandagi TÄHENDUSEGA otse rinnakuti minna (to face it), kartes mõjuda naiivsete, lihtsameelsete küsitlejatena (s. t nad hakkavad jahvatama millestki, mida lugedes ei saa aru, kas nad räägivad konkreetsest etendusest või mingist x-asjast nende endi peades, millest nad ise arvavad, et see vastab arvustuse või "tõlgenduse" üldtunnustatud intellektuaalsetele ja justkui harivatele või selgitavatele kriteeriumidele...).
Mina seda siin ja praegu (didaktiliselt) ei karda, seda nii-arvatavat naiivsust nimelt – ma ei salli ja ei aktsepteeri moodsa kunsti ambivalentsuse-terrorit (julgen seda tunnistada, olles ära joonud... liitrit, ei noh, grammi, enam juurde osta aga ei saagi, vaadake, mis kell on – ja ma kinnitan teile, et esimene moodne kunstnik, kes teis segadust tekitab, on teist ise tegelikult vaimselt peajagu süüdimatum ja lihtsameelsem... küsige talt midagi Taiese, Teose kohta ja ta räägib midagi võimatult lapsikut).
Võtame selle etenduse lõpustseeni –
2 näitlejat tõmbavad lahti kanga, kuhu projitseeritakse Louis Armstrong, kes esitab magus-mesise näoga laulu "What a Wonderful World"....
Hakkame aga mõtlema nüüd, mida see siis tähendab:
1. Armstrong on muidugi üks esimesi (valgete jaoks) kodustatud mustanahalisi – s. t üks esimesi musti salongikõlbulikke estraadnikke, põhimõtteliselt paipoiss, kuigi kokaiinik... nii et...
2. See muinasjutuline maailm laulusõnades ja tegelikkus... eks ole siin vastuolu... hakkame aga mõtlema...
3. Et siis nagu vastuolu ideaali (mustanahaliste – hm, ikka üldinimliku – unistuse) ja tegelikkuse vahel... aga... "nad" võiksid ju olla meie salongikõlbulikud meelelahtutajad oma siiruses, püüdlikkuses, oma loomupärases lapselikus headuses ja teenistusvalmiduses (mida see Armstrongi-nägu muud kiirgab, olgem ausad, kui just seda), kui me vaid ise suudaks rassistlikud impulsid ja eelarvamused ületada...
4. On see irvitamine selle ideaali-illusiooni üle (raske lavastajatest, keda ma isiklikult ei tunne, uskuda) või mingi labane nõks meid haneks püüda (ehk siis justkui mõtlema panna mingite oluliste küsimuste üle)?
5. Üks võimalus: see Armstrongi-kujutis on see, mis ta on – ekraan, mis lõikab meid ära Teise tegelikust teisesusest (ehk siis – sa, negro, kanna pintsakut ja ole salongikõlbulik, küll me siis tunnustame sind), aga see on ikkagi vist liiga radikaalne tõlgendus... viide varjava (suomeksi: suojeleva) ekraani vältimatule vajadusele kohtumisel Teisega...
6. Ehk siis – ma ei võta tõsiselt ühtki arvustajat, kes sellest Armstrongi-stseenist, s. t lõpp-kujundist kõrvale nihverdab ja ei tea millest kirjutab: ei saa olla nii, et kunst nihverdab ja kriitikud nihverdavad samuti...