Seitse tähelepanekut – "Onu Tomi onnike" (ehk NO80)
1.
Silmitsedes vaheajal inimesi – tõenäoliselt linna kõige kultuuriteadlikumasse kihistusse kuulujaid – jõudis minuni teadmine, et kuulun ilmselt viie (võib-olla ka kolme) kõige vanema etendusekülastaja hulka, kohal oli täissaal.
2.
Etendus tunduski mulle kokkuvõttes tundekasvatusliku noorsootükina ja alguses ei saanud kuidagi lahti – igavlemist põhjendavast (?) – tundest, et see tükk on lavastatud harrastusteatri "võtmes".
3.
Vahetult enne algust saalis istudes silmitsesin üht püksipõlve – teksaste kangas (lõimetis) oli kuidagi tuhmunult, kulunult sile – ja meenus, et olin neid vist (kiiruga) triikinud VÄLJASTPOOLT!!!
4.
Etenduse 20ndal minutil süvenesin uuesti (tahtmatult) oma kinnismõttesse teksaste ebaõigest hooldamisest – ja samas mõtlesin kohe väga valvsalt (ja teatava neurootilise ärevusega muidugi), et MIDA SEE NÄITAB SELLE ETENDUSE KOHTA (s. t kas ta ei raputagi mind lahti minu idiootsetest obsessioonidest)?
5.
Kui laval etendatakse kellegi surnukspeksmist, siis võiks see ikka… noh… ütleme siis nii, et nagu rohkem vapustada või nii…(lastele mõeldes jälle – et kui nüüd ühest otsast ja teisest otsast – oli see vast täitsa KÕVA andmine…)
6.
Ambivalentsete (kunstiliste) signaalide puhul on inimesed sageli segaduses ja otsivad sotsiaalset tõestust – kui ikka silmnähtavalt tehakse nalja, siis tuleb ju naerda, aga samas ikkagi vahitakse suu kõrvuni ringi, et eks ole ju naljakas, te ju ka naerate, jah?
7.
Ambivalentsete signaalide peal sõites (ma mõtlen nüüd tegijaid) võib piisavalt kenasti kunsti nihverdada… ja sedasi (sisseharjunult) nihverdama jäädagi… ikka tõsistest asjadest läbi nalja ja naeru ("mida te naerate, iseendi üle naerate, taipate, jah?") ja mis peamine – ei saaks ju nagu justkui ka öelda, et liiga lihtne või PLAKATLIK (sest on ju ambivalents, see KUNSTI alibi!!!)
Sildid: teater
9 kommentaari:
Minu meelest selle etenduse lihtsus/naiivsus käisid raamatuga käsikäes: selged ja üheselt mõistetavad tüüpilised karakterid, aimatav sündmustik, null ümber nurga rääkimist jms. See oli taotuslik.
Võib-olla tõesti, so what?
...see minu "so what?" ei väljendanud mitte nipsakat ükskõiksust, vaid äraootavat olukorda: "ja edasi...?" - kui võtta aluseks lavastuse taotluslik lihtsus või püüdlus "kooskõla" suunas alusteose mentaliteediga näiteks, siis tekib rida uusi küsimusi ja kahtlusi, ainult nüüd saaks need küsimused ja kahtlused juba mingisse kindlamasse perspektiivi asetada... jne.
Väga hea arvustus. Ma vihkan teatrit üldiselt.
kui vanuseliselt kuulusid võib-olla ka kolme esimese hulka, siis vähemalt pükste triikimise!? osas olid antud seltskonnas museaal
tõesti-tõesti. jagan arvamust. vähemalt punktides 5,6 ning 7.
mis teksapükstesse puutub- minul oli "segavaks" asjaoluks üks üpris raske nuputamisülesanne. päris kõva pähkel, lahendan siiamaani.
Repliigi korras Aurorale -
ma ei ole kindel, kumb muudab meid teatri (kunsti jm) suhtes nõudlikumaks, kas armastus või vihkamine...
Mulle lavastus meeldis - aga see pole oluline, maitseid on mitmeid, ei näe põhjust vaielda. Lihtsalt üks mõte 7. punkti juurde - et kunst niisiis ei peaks olema mitte lihtsalt ambivalentne, vaid ka TÕSINE, sisaldama teatavat ambivalentsi-tagust või -ülest ülevat vaatepunkti? Ambivalentsus tekitab ju põhimõtteliselt kahte asja: naeru või siis segadust ja hirmu (mis kuskil "põhjas" on sama asi, eks - naerugrimass olevat mingi teooria järgi enesekaitseks hammaste paljastamise kultuuristatud vorm). Aga et kunsti tunnuseks võiks olla see, et ta hoidub sel puhul naerust ja püüab avali hoida pigem toda kultuuristamata, loomalikku suhet ambivalentsusega?
Tegelikult ma sellele otseselt ei oska kiiresti vastata - miks see TÕSIDUS (ülev super-egolik) siiski välja ei tule? Miks piisavalt ei avane midagi kohutavat (Teises, s.t meis), kuigi nii-öelda vibutatakse sinna ja tänna. Naer - see on teise "kodustamine", aga Kunst ei peaks teist kodustama, vaid meid ehmatama selle naeruga (tegema seda JULMEMALT, JULGEMALT).
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht