Ei midagi erilist...

Eelmises Sirbis katsub A. Pilv muuhulgas mõtestada ka üht Mihkel Raua "Musta pori näkku" puudujääki, nimelt –
raamatu puuduseks võivat osaliselt pidada kirjutaja ühtse hoiaku või "vaatepunkti" puudumist: ühelt poolt olla tegu justkui hoiatava (moraliseeriva, minevikku kriitiliselt ümberhindava) teosega, teisalt jälle olevat tunda kirjutaja vaimustust tollase (ekstaatilise, ennasthävitava) elu üle.
Niisiis naudingu ja naudingu eituse kokkulangevus – aga kas moraalselt taunitava nautimine (või taasnautimine) ei olegi ühiskonna silmis teatavat tunnustust taotleva isiku puhul võimalik ainult eituse vormis, s. t moraalse hukkamõistu kattevarjus ja kas pole see palju sagedasem nii elus kui ka kirjanduses kui arvata võiks (s. t sagedasem kui me enda puhul seda äratunda oskame või tunnistada tahame).
Banaalse näitena: kujutlegem maniakaalselt kilavate silmadega askeedist inkvisiitorit, kes silmnähtavalt erutudes pressib "nõialt" välja üha täpsemaid ja üksikasjalikumaid kirjeldus tema vahekorrast inkuubusega – kas ta taunib vahekorda deemoniga? Jah! Kas ta naudib (mingil perverssel viisil) tolle vahekorra kirjeldusi? Muidugi!
Kas siis iseenda kallal avalikult sooritatud nii-öelda "väljapressimised" (kuigi M. Raud ei pea midagi kusagilt pressima) ei peaks olema nauditavad?
Juba Freud kirjutas, et ühiskondliku moraali seisukohalt häbiväärseid asju suudetakse teadvustada või endale tunnistada ainult eitades ja võttis patsientide eitust kui (näiteks mingi keelatud iha) ülestunnistust ("Kes see seal unenäos oli?" – "Ei tea, aga ema see küll ei olnud…" – "Järelikult oli see ema!").
M. Raua jutustuses on see värk (nauding-eituse-kaudu) lihtsalt ebatavaliselt, otse häirivalt vänge.
On teisigi (kirjanikke), kel see on selgelt, kuigi varjatult olemas – tulevad aga puhtalt välja, kahtlustan, et ise oma naudingut teadvustamata (igal juhul seda eitama asudes, kui keegi osutama peaks – ainult vastik persevest nagu mina võiks sellist osutamist ka harrastada, aga ma ei taha ka nii õel olla…)
Rääkisin väga laias laastus siin, aga point on vist selge – teatud asjadest, vägivallast, perverssustest jne saab (sisemise kaasaelamisega) kirjutada vaid siis, kui neid asju pannakse sooritama kontseptuaalses plaanis nö negatiivne, hukkamõistu vääriv, kuigi tihti igaks juhuks ka "õilistatud", ülevaks muudetud kangelane…(hm, aga miks on negatiivsed kangelased enamasti "sügavamad" või huvitavamad kui positiivsed kangelased, nagu öeldakse – ja kas nad on seda ainult meie jaoks või ka kirjutaja enda jaoks… Miks nad meile sageli rohkem korda lähevad?).