"Wild at Heart"
Juhtusin hiljuti lõpuks nägema David Lynchi filmi "Wild at Heart" ja Slavoj Žižeki poolt kuulsaks kommenteeritud mental rape’i-stseeni: tülgastav Bobby Peru (William Dafoe) viib noore naise Lula (Laura Dern) – teda silitades ja talle sisendavalt korrates "say fuck me, fuck me, fuck me" – sellise arukaotuseni, et viimane lõpuks kordabki mehe sõnu.
Hetkel, mil naine on jõudnud algsest tülgastusest seksuaalse lõpp-naudingu servani, tõmbub mees totakalt (sõbralik-võidukalt) naeratades eemale ja lubab seda teha, kui tal kunagi aega peaks olema.
Niisiis vaimne (sümboolne) vägivald – viia teine seisundisse, mis ei klapi kokku tema (moraalse, tahtelise) minapildiga, antud juhul siis ettekujutusega endast kui vaimselt ja seksuaalselt autonoomsest – oma ihasid kontrollivast – olendist.
Hetkel, mil naine on jõudnud algsest tülgastusest seksuaalse lõpp-naudingu servani, tõmbub mees totakalt (sõbralik-võidukalt) naeratades eemale ja lubab seda teha, kui tal kunagi aega peaks olema.
Niisiis vaimne (sümboolne) vägivald – viia teine seisundisse, mis ei klapi kokku tema (moraalse, tahtelise) minapildiga, antud juhul siis ettekujutusega endast kui vaimselt ja seksuaalselt autonoomsest – oma ihasid kontrollivast – olendist.
Ja mehe võidukas tagasitõmbumine pärast oma tahtmise saamist, mis mõjub vägivaldsemalt kui tegelik füüsiline vägivald.
Mis veel? – Igas naises (eeldatavalt) varjuva masohhistliku vägistamisfantaasia paljastumine, millest Žižek on kinnismõtteliselt kirjutanud.
Ühes blogis polemiseeriti seisukohaga, nagu asuks naise "müstiline" seksuaalsus sealpool sõnu, sealpool Sümboolse valda – jah, asi ON sõnades ("sexuality is never about bodies, it is about words"), kuid see on liialt üldine, täpsustamata.
Mis veel? – Igas naises (eeldatavalt) varjuva masohhistliku vägistamisfantaasia paljastumine, millest Žižek on kinnismõtteliselt kirjutanud.
Ühes blogis polemiseeriti seisukohaga, nagu asuks naise "müstiline" seksuaalsus sealpool sõnu, sealpool Sümboolse valda – jah, asi ON sõnades ("sexuality is never about bodies, it is about words"), kuid see on liialt üldine, täpsustamata.
Kas ei näita stseen hoopis seda, et asi EI OLE mitte kunagi (lihtsalt) sõnades, täpsemalt – et asi ei ole mitte lausungi sisus (sõnade tähenduses), vaid lausumisviisis (ehk siis sugestiivses kordamises, mis tekitab mantra-efekti ja sõnade tühjenemise).
Naine on erutudes silmad sulgenud – kas mitte teatud mõttes ka kõrvad ehk siis filtreerinud mehe sõnadest puhta FONO, helilise korduse (Deleuze ja Guattari kirjutavad keele deterritorialiseerumist nii: "Tähendusest lahti rebitud, sellest võitu saanud keel, mis tähenduse aktiivselt neutraliseerib, leiab nüüd oma suuna üksnes sõna hääldamisvarjundis").
Keskendumine sonoorsusele, keele "intensiivsele kasutusele", mis vastandub tähenduslikule, tähistavale keelekasutusele – see on puhas "pagemisjoon" – ja koos sellega ka lausumise subjekti (Bobby Peru) tühistumine, haihtumine naise jaoks: jääb vaid tähendusetu ja anonüümne heliline intensiivsus.
Veel - kas poleks leidlik selle stseeni mõtestamisel lähtuda mitte Sümboolse ja Reaalse (sõnalise ja kehalise) mõistetest, vaid läheduse ja eraldatuse mõistetest –
parafraseerigem eelmist väidet ("sexuality is never about bodies, it is about words") näiteks nii: "sexuality is never about proximity (intimacy), it is about separateness (solitude)".
Mees jälgimas tähelepanelikult (distantseerunult, end kontrollides, hm, tagasi hoides) naise seisundit – ja naine suletud silmadega kapseldunud oma fantasmidesse – kas ei ole see tegelikult nii ka iga vabatahtliku, õnnestunud, mõlemaid osapooli rahuldava akti puhul?
Niisiis aitaks see vägivaldne filmilõik esile tuua iga (hingelise või füüsilise) ühte või ühinemise tegeliku (varjatud, mahavaikitud) eelduse – õnnestunud eraldumise üksteisest.
Naine on erutudes silmad sulgenud – kas mitte teatud mõttes ka kõrvad ehk siis filtreerinud mehe sõnadest puhta FONO, helilise korduse (Deleuze ja Guattari kirjutavad keele deterritorialiseerumist nii: "Tähendusest lahti rebitud, sellest võitu saanud keel, mis tähenduse aktiivselt neutraliseerib, leiab nüüd oma suuna üksnes sõna hääldamisvarjundis").
Keskendumine sonoorsusele, keele "intensiivsele kasutusele", mis vastandub tähenduslikule, tähistavale keelekasutusele – see on puhas "pagemisjoon" – ja koos sellega ka lausumise subjekti (Bobby Peru) tühistumine, haihtumine naise jaoks: jääb vaid tähendusetu ja anonüümne heliline intensiivsus.
Veel - kas poleks leidlik selle stseeni mõtestamisel lähtuda mitte Sümboolse ja Reaalse (sõnalise ja kehalise) mõistetest, vaid läheduse ja eraldatuse mõistetest –
parafraseerigem eelmist väidet ("sexuality is never about bodies, it is about words") näiteks nii: "sexuality is never about proximity (intimacy), it is about separateness (solitude)".
Mees jälgimas tähelepanelikult (distantseerunult, end kontrollides, hm, tagasi hoides) naise seisundit – ja naine suletud silmadega kapseldunud oma fantasmidesse – kas ei ole see tegelikult nii ka iga vabatahtliku, õnnestunud, mõlemaid osapooli rahuldava akti puhul?
Niisiis aitaks see vägivaldne filmilõik esile tuua iga (hingelise või füüsilise) ühte või ühinemise tegeliku (varjatud, mahavaikitud) eelduse – õnnestunud eraldumise üksteisest.
Platonlik müüt kahe olendi algsest jagamatust ühtsusest, mille poole püüelda tuleks, on üks vägivaldsemaid (petlikumaid) ideaale inimloomuse seisukohalt.
postitas Jaanus Adamson kell
juuli 14, 2009
4 kommentaari:
Ja müüt kahe olendi jagamatust ühtsusest pole mitte ainult platonlik, vaid ülimalt tänapäevane (vt kasvõi Eva&Adele); see on ammugi võrdsustatud kodanliku harmooniaga, varjamaks hirmutavat teadmist, et iga inimene ongi päriselt üksi (st isegi "hingesugulasteta") ja millega ühiskondlikus süsteemis indiviid eriti valutult toime ei tulekski. Ning et iga seksuaalakt on tegelikult eraldiolek juba enne "õnnestunud eraldumist" ennast (tantristid ja spirituaalsed vaidleksid muidugi vastu). Kui seda tegelikku eraldumist nõnda kiivalt ei varjataks, siis oleks tegemist perversiooniga, mis lammutaks kõikide "toimivate suhete" alustalad ja nagu iga ühinemist, toetab ka sedasama õnnestunud (ehk õnnestunult varjatud) eraldumist fantaasia "ideaalsest suhtest", "ideaalsest parterist", "ideaalsest seksist" - pane tähele näiteks, kuidas järgnevas lauses on "õnnestunult" jõutud sellesse samasse kodanlikult varjatud eraldumisse, kuid mis ometi sisaldab sedasama vastuolu algusest lõpuni: "Sulo sõnul päästsid suhte kolm olulist tegurit: "Teineteisemõistmine, hea seks ja armastus. Need on asjad, mida on vaja turvatunde tekitamiseks. Ja kui see turvatunne on olemas - kodus, tagalas on kõik korras, see on kindlustatud -, siis esiteks pole sul stressi. Stress tekitab ju mida? Rahutust ja omavahelisi pingeid."/"Sulo annab ka teistele meestele nõu, kuidas oma abikaasaga usaldus taastada: "Mis seal ikka, tuleb lihtsalt till püksis hoida ja ei tohi igale poole vahtida, kus midagi liigub. Väga lihtne reegel - tuleb olla meelekindel."/
Nii põnev arutelu ja nii arukas kommentaar siin ülal.
Ma lisaks Joy Divisioni laulusõnadele: MAKING love will tear us apart...
Hästi lühidalt - Eva ja Adele kunstilise projekti puhul on selle ühtsuse-ideaali aluseks seksuaalsuse välistamine (Eva ja Adalele ühtpidi lapsik, teletupsulik, teistpidi roosalt vanatädilik aseksuaalsus on samas muidugi kuidagi eriti kincky).
Kui sugu ja seksuaalsus ära võtta, on kõik okei (?!).
Oma postituses osutasin ÕNNESTUNUD eraldumisele seksuaalsuses - õnnestumise tagab just nimelt see, mis Lynchi filmilõigus puudub - pärast silmade avamist (pärast "äraolekut" või eraldumist oma "sisekosmosesse" jne) on võimalik tagasi langeda soojasse, ühendavasse (inimlikku) suhtevõrku.
Seks kätkeb endas alati (varjatud)distantseerumist ja potentsiaali võõrandava distantsi kohutavaks - ja vahel isegi koomiliseks - teadvustamiseks (mida kuradit ma siin üldse teen/tegin...).
Sulo jutt (ilmselt kuskilt "Õhtulehest") on aga variatsioon vanal teemal - kui sa projitseerid oma õnne kuhugi piiride taha (abieluvälistesse suhetesse, gei-klubisse vm), siis tõmba parem heaga oma lootused koomale.
Miks Flaubert'i lugu maadam Bovaryst omal ajal nii skandaalseks osutus - mitte sellepärast, et tematiseeritud oli abieluväliseid suhteid, vaid seetõttu, et näidati korraliku kodanliku abielu fantasmaatiliseks toeks oleva müüdi (tõeline õnn asub väljaspool moraali ja piiranguid jne, s. t "happiness is out there") purunemist - miks võeti meilt ära see viimane lootuski, küsisid lugejad endamisi, mida see Flaubert ometi teeb...
Ja vastupidi - meeleheitliku hooraja salajaseks fantaasiaks (hingeliseks tugipunktiks) võib olla muidugi vastupidine (infantiilne) müüt mingist "tõelisest" peresuhtest... (näiteks avastasin ühe vana "hedonisti" puhul, kes järjekindlalt ja järjestikku endast 20 aastat noorematega suhteid sõlmis, et tegelikult hingitseb temas visalt mingi suhteliselt eluvõõras, idealiseeritud ettekujutlus tõelisest püsisuhtest ja pereelust...).
ja ometi olevat Flaubert ise olnud selle müüdi võimuses: see kuulus hüüatus "Ils sont dans le vrai!", neil on õigus... Huvitav, kas on võimalik nendest illusioonidest vabaneda, püsida täpselt kahe illusiooni, kahe identiteedi piiril?
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht