Psühhoanalüütiline filmielamus

Üle pika aja –
sai söödud pitsat ja käidud kinos (kuidas Culkin ükskord ütleski - "I eat junk and watch rubbish" - ?).
Filmis "Lohista mind põrgusse" (Drag Me to the Hell) saadavad judaistliku "lapsetoaga" Sam ja Ivan Raimi oma naiskangelase üheainsa väärteo (ehk mitzvah mittetäitmise) eest katoliiklikusse põrgutulle.
Sisuliselt alla 12 aastaste vaimsele tasemele vastav õudusfilm on alla 12 aastastele keelatud ja räägib (psühhoanalüütilisel tasandil) tütarlapse ebaõnnestunud sirgumisest naiseks – tema võitlusest preoidipaalse (oraalse) emaga.
Proua Ganush (Lorna Raver) neab ära laenuhaldur Christine Browni (Alison Lohman), kuna viimane jätab rahuldamata tema palve pikendada pangalaenu tähtaega – Ganush on tegelikult (s. t fantasmaatiliselt) ühe silmaga nõid, Christine’i teadvustamatuses peituva kõikvõimsa Emakuju negatiivne variant, ilmselt tema enda alkohoolikust ema (keda filmis vaid korra mainitakse) infantiilselt võimendatud kujutis.
Oraalses faasis viibiv laps ei erista veel end emast, ta tajub oma (oraalset) raevu emast lähtuva agressioonina ehk pöörab selle ümber, projitseerib selle emasse – ka proua Ganushi käitumine filmis on teatud mõttes vaid Christine’i enda negatiivse ema-suhte projektsioon.
Vaid selline psühhoanalüütiline klišee aitab selgitada, miks Ganushi kõige kohutavamad rünnakud on oraalselt tungilised - ta üritab Christine’i õgida (nii käitub tegelikult agressiivne imik ema rinnaga) - ja samas ka koomiliselt "hambutud" (raevukas laps ema rinnal on ju ise veel hambutu).
See selgitab ka, miks proua (nõid-ema) Ganush rögastab pangas lauale ja oksendab hiljem Christine’ile näkku ja suhu – tegelikult teeb seda ju imik ise (näiteks pärast söötmist kui üles ajab).
Ambivalentseid siirdeid on mõistagi veelgi – näiteks kägistamine autos: kas see on moondnud mälestuspilt sellest, kuidas deliiriumis ema lämmatas tütart teel iseseisvumisele (kohtingule poistega) või hoopis sellest, kuidas tütar ise püüdis kunagi vägisi ära hoida purupurjus ema autosõitu (näiteks uue viski järele).
Imaginaarsetes peegeldus-suhetes teeb teine seda, mida mina teen (või vastupidi) ja vastastikune vägivaldsus on vaid (äraspidine) märk ihast, intsestilisest klammerdumisest (nb! – seesugune vägivaldsus leiab sageli aset kohtades, kus harilikult armatsetakse).
Sind jälitavad (ja püüavad hävitada) just nimelt need, keda liialt armastad (nagu laps) või kellelt liialt (vanemlikku) armastust ootad - kas see paranoiliste jälitusluulude kohta käiv tõdemus ei kehti ka teatud õudusfilmide puhul?
Laskumisel Ganushi hauda omandab Chritine’i olek "fallilise" kvaliteedi, ta on "erekteerunud", kehaliselt kõvastunud ja kuidagi metalljas, metalljaks kõvastunud (nagu heroilis-militaarsed skulptuurid või Ristid vms) – ta tungib Fallosena Maa-üska, mis on muidugi ühtlasi tema enda Teadvustamatus, maa-alune Surmariik.
Naasmine hauast on vaevaline nagu (uuesti)sünd - ja Raimi on selle arhetüübi võimsalt välja mänginud.
Otsustavaks on filmis kingi, sümboolse vahetuse ja äravahetamise teema – needusest vabanemise ainsaks võimaluseks on neetud eseme (nööbi) ärakinkimine ja selleks Christine Ganushi hauda tungibki, ta surub ümbrikus oleva nööbi laibale suhu (korduv sisse-välja-motiivistik oraalse iha ja raevu teljel), topib ta ahne suu täis, loodetavasti lõplikult, küllaldaselt, surmlikult (kõik tungid on fundamentaalselt surmatungid).
Ümbrikud on aga läinud vahetusse ja tegelikult surub ta laibale suhu RAHA - s. t ümbriku mündiga, mille ta oli kinkinud oma poissõbrale ("nohiku mündikollektsiooni").
Needust kandva nööbi vahetusseminek poissõbra mündiga viitab siin muidugi sellele, et nõia needuse objektiks (ja ühtlasi kõigi õuduste käivitajaks) ongi filmis raha, raha, mida Ganushil polnud majalaenu tasumiseks – ja samas esindab münt Raha kui sellist, Raha kui kõigi väärtuste ekvivalenti ja vahetussuhetes ringlevat "tühikut" (tühja tähistajat) ehk siis – ta esindab sümboolsust kui sellist (Sümboolse valda) – ehk siis see, mille Christine koletuslikule Gadoshile (Imaginaarse valla valitsejannale) hauas suhu topib on tõesti FALLOS, sümboolne Fallos kui Isa-printsiibi (sümboolse Seaduse) esindaja.
Niisiis Fallos kui tühik, sümboolse kastratsiooni tähistaja – Imaginaarse Ema lämmatavale haardele saabki vastukaaluks olla vaid sümboolsete suhete universum (see ongi Oidipuse kompleksi funktsioon), kuid sümboolsed suhted on fundamentaalselt vahetussuhted, s. t erinevalt imaginaarsetest suhetest – tingimusteta nõudest SELLE järele (s. t Kõik või Eimiski) – eeldab või, õieti, võimaldab Sümboolse vald rahulduse edasilükkamist ja osalisust (see ongi "kastratsioon"), tingimuslikkust ja kokkuleppelisust ehk siis "metafoorseid" asendussuhteid (mingit leppimist sellega, et see ei ole kunagi SEE, nagunii ei ole…).
Aga tagasi filmi juurde ja teisest aspektist –
- nööbi ja mündi saatuslik vahetusseminek (ja ühtlasi Christine’ i allajäämine Cadoshile) saab võimalikuks vaid seetõttu, et ta poissõber Clay (Justin Long) on selline kuradima NOHIK, kes ikka veel münte kogub.
Kutt osutab filmis ka ise oma nohiklikkusele mündikogujana (– hm, kas ta on kinnistunud "anaalsesse" faasi?).
Eriti nohik on Clay suhetes oma - üllatus, üllatus! - võimuka emaga, kes (nagu filmis vihjatakse) on samuti alkohoolik.
Lühidalt – filmis puudub tähelepanuväärsel viisil isakuju (Christine’i isa on surnud) ja ühtlasi ka Isa-printsiibi selge kandja. Ei ole Fallost, Printsiipi ja Meest, on ainult nohikud ja pehmod (ja muidugi alkoholiseerunud emad – need irratsionaalsuse vankumatud kehastajad).
Huvitav on see, et Pangale (kui ebainimlikult funktsioneerivale Süsteemile) on antud inimlik pale – intelligentse ja (naiselikult) pehme juudi pale.
Christine’i ülemus härra Jacks (David Paymer) annab leebelt mõista, et ametialase tõusu eelduseks on raskete otsuste tegemine ja jätab otsustamise (kas pikendada Gadoshi makseaega või mitte) neiu enda õlgadele (kui palju lihtsam oleks viimasel olnud kehastuda mõne robotliku poker face’i pelgaks instrumendiks ja lükata kogu vastutus – vastutus Kõige eest – Seadusele, Sümboolsele süsteemile). Ja kuidas ta hüsteeritses kui talle Christine’i ninast verd näkku purskas ("Ega suhu ei läinud…!?").
Kõik läkski (põrgu)suhu.