Miks värske vein ei taha voolata vanasse lähkrisse

Eile kuulasin raadiost (mis nagunii ühel kanalil lahti on) Berk Vaheri saadet Spiiker – küll mitte päris algusest, aga sain niimoodi aru, et ta üritas ülevaate anda nullindate ehk selle aastatuhande esimese kümnendi kirjanduslikest tendentsidest.
B. V. paistis minu meelest juba kümme aastat tagasi silma sellega, et tema jaoks oli kirjanduse TULEVIK ehk uus kirjanike põlvkond justkui juba SIIN – (Future is Now!) –
et see on kohe-kohe nii-öelda tiibu sirutamas ja taevasse tõusmas; aja jooksul on ta (eklektiliselt) panustanud küll ühtedele ja teistele tendentsidele ja tegijatele… nüüdki rääkis ta, küll mitte enam nii enesekindlalt ja entusiastlikult Värskest Rõhust kui tuleviku tegijate hüppelauast (nemad sealt hakkavad määrama kirjanduse tulevikku järgmistel kümnenditel jne).
See uus kirjandus pidi olema teistsugune, teistsugustest tunnetustest jne kantud kirjandus – ja loomulikult oli selle uue kirjanduse eeldatavat teisesust vaja (juba ette) kaitsta ja kuulutada, selgitada ja õhutada ja (juba ette) olla sarkastiline kõiksugu stagnantlike žüriide ja kivistunud institutsioonide suhtes jne –
aga nüüd teda kuulates tundus, et see uus kirjandus, kuigi seda tõepoolest ju ühte või teistpidi on tulnud, on B. V.-d justkui isiklikult alt vedanud: värske vein ei ole kuidagi tahtnud voolata vanadesse lähkrisse, ei ole tahtnud vormuda mõneks Suureks Nimeks, mõneks selgeltpiiritletud Liikumiseks või järjekindlaks Programmiks või Eneseteostuseks just ja ainult Suure Kirjanduse väljal – üheks lohutuseks avangardisti juba auklikku ja haisema hakanud lambanahka kandvale konservatiivile (ja nüüdseks ka institutsionaalsele "juhile") on hakata pedantselt üles lugema kõiki, keda on Keskväljalt tõrjutud (miks ei paku nominentide nimekiri üllatusi jne) ja olla valimatult sarkastiline kõigi suhtes, kes "Tallinnas" (totalitaristliku kirjandusvälja sünonüüm) nii-öelda läbi on löönud (puha mahitamine, eneseupitamine ja võimuiha, mis muud).
Miks muutuvad opositsionäärid halvimal juhul selgrootuteks (ja populistideks)? - Sest nende ainus väärtuskriteerium on kellegi erakordne "uudsus" ja tõrjutus (tunnistada, et ka "võimulolijad" midagi head on korda saatnud, ei tule kõne allagi või kui… siis kuidagi vastu tahtmist, moka otsast... ja miks seda üldse tunnistadagi… neil on ju niigi igasugu "privileege", sõite ja auhindu jne, mida nad veel tahavad…?).
Teatud laadi võimukriitika tegelikult ainult teostab ja toestab (iseendale sellest aru andmata) võimu ja võimudiskursust, sest – tal oleksid JUSTKUI olemas (lihtsad) vastused kõigile küsimustele… välja arvatud ühele lihtsale küsimusele… miks see kuradima uus põlvkond ja radikaalselt teisene kirjandus juba ükskord ja tõeliselt ei tule (kuhu? kuhu ta peaks siis tulema?– Keskväljale, Võimule, Privilegeeritute sekka?)
Kuhu tulla ja miks tulla?
Vähemalt kellegi peas on vanad lähkrid ikka veel ootel.
(Pildil ei ole mitte ingel, vaid Ikaros oma isaga.)