Pealtvaatajad tarduvad…
Kuidas luua suuri, mitmekihilisi kujundeid - peaaegu ei millestki.
Jean-Luc Lagarce on näidendi "Meie, kangelased" kirjutamisel lähtunud Kafka tekstidest, eelkõige päevikutekstidest -
näidendi motoks on ta valinud Kafka "Päevikute" esimese sissekande, ilma kommentaarideta lihtsa lause - "Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab" -, mida on nimetatud mõistatuslikuks ja dešifreerimatuks.
Linnateatri etenduse käigus me seda lauset ei kuule (see lause on kirjas kavalehel, näidendi pealkirja all).
Kafka lause saab tähenduse alles etenduse lõpus, kus (juudi) näitetrupp, kelle elu on etendatud, sätib end vastu ööd rongile, igaüks oma koikus, kohver pea all ja sõit rataste uinutavas rütmis algab – kuhu? – otseselt järgmisse linna, kus loodetavasti leidub rohkem tööd ja teenistust – ja samas, metafoorselt muidugi ahju, gaasikambrisse, surma (ja meie, "pealtvaatajad" tõepoolest tardume).
Tasakaalukas Nüganen ei ole holokausti ülerõhutanud, viide juutide saatusele on küllaltki "diskreetne" – tundeliselt jäi mõjuma hoopis nukker, kuid siiski kuidagi ka lohutav (kas pole see antud kontekstis omamoodi saavutus?) kujund surmaunest kui ainsast tõelisest lunastusest, rahupaigast, kõigi maiste vaevade lõpetusest.
Kindlasti jääb minu (teatri)mällu alatiseks ka Anu Lamp proua Tšissiku rollis.
Jean-Luc Lagarce on näidendi "Meie, kangelased" kirjutamisel lähtunud Kafka tekstidest, eelkõige päevikutekstidest -
näidendi motoks on ta valinud Kafka "Päevikute" esimese sissekande, ilma kommentaarideta lihtsa lause - "Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab" -, mida on nimetatud mõistatuslikuks ja dešifreerimatuks.
Linnateatri etenduse käigus me seda lauset ei kuule (see lause on kirjas kavalehel, näidendi pealkirja all).
Kafka lause saab tähenduse alles etenduse lõpus, kus (juudi) näitetrupp, kelle elu on etendatud, sätib end vastu ööd rongile, igaüks oma koikus, kohver pea all ja sõit rataste uinutavas rütmis algab – kuhu? – otseselt järgmisse linna, kus loodetavasti leidub rohkem tööd ja teenistust – ja samas, metafoorselt muidugi ahju, gaasikambrisse, surma (ja meie, "pealtvaatajad" tõepoolest tardume).
Tasakaalukas Nüganen ei ole holokausti ülerõhutanud, viide juutide saatusele on küllaltki "diskreetne" – tundeliselt jäi mõjuma hoopis nukker, kuid siiski kuidagi ka lohutav (kas pole see antud kontekstis omamoodi saavutus?) kujund surmaunest kui ainsast tõelisest lunastusest, rahupaigast, kõigi maiste vaevade lõpetusest.
Kindlasti jääb minu (teatri)mällu alatiseks ka Anu Lamp proua Tšissiku rollis.
Sildid: teater
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht