"Protsessi" lugemismärkmed 6. (Laste teadmine)

Lisanduseks mõttele, et "Protsessi" täiskasvanute sõnad ja kavatsused tuleks lugedes täita või ongi kirjutades juba täidetud LAPSE TEADMISTEGA – ja et selle tagajärjeks ongi romaani omalaadne kohutav koomilisus –
Kafka "Lossis", mida vahepeal lugema olen hakanud, on üks koht, kus K. kohtub "lapselik-oskamatult" riietunud, kuid ahvatleva kõrtsitüdruku Pepiga ("…peaaegu et laps veel, ja ta riietuski oli naeruväärne, ilmselt oli ta rõivastanud end selle liialdatud kujutluse põhjal, mis tal kõrtsitüdrukust oli").

Pepi on K.-le ahvatlev tänu oma võimalikele sidemetele lossiga: "Ja ometi oli tõenäoliselt temalgi lossiga sidemeid, hoolimata ta lapselikust rumalusest; kui ta just ei valetanud, siis oli ta ju toatüdruk olnud".
Jätan siin kõrvale kahemõtteliselt mõjuvate lapsnaiste ja libude temaatika (side lossi või kohtuga on Kafkal alati ihalev, iha tekitav, ihal põhinev suhe) - nagu eelmises postituses võiks siingi tsiteeritud mõttekäigu ümber pöörata ja üldistavalt väita, et Kafka tegelastel on side lossiga (ja protsessiga) mitte HOOLIMATA nende "lapselikust rumalusest", vaid just nimelt nende lapselikkuse alusel -

niisiis kui "Lossis" on lapselikkus märk sidemetest lossiga, siis "Protsessis" on see märk sidemetest kohtuga, kuulumisest "õigluseväljale" (kui seda Deleuze’i ja Guattari mõistet kasutada).
On tähelepanuväärne, et Pepi "lapseliku rumaluse" juurde kuulub TEADMINE kõigest, mis lossi puudutab –

Pepi teab, kes K. on, mida ta lossilt tahab, nii nagu mingil hämmastaval kombel teavad seda alati juba ka kõik külaelanikud (küla kuulub lossi juurde). Täpselt samuti teavad ka kõik "Protsessi" tegelased K. protsessist, tema kohtuasjast...
Sellises teadmises kas osaletakse või mitte – K. ei osale ja ainult tema mitteteadmise perspektiivist võib ta ise mõjuda teistele lapsikuna (kuidas ta ometi ei mõista, et... kas ta siis tõesti ei taipa, et...).