"Protsessi" lugemismärkmed 5. (Laste maailm)

1920. aasta mais kirjeldas Kafka kirjas Milenale, kuidas 3 tüdrukukest ("kolm õde, vanim 5-aastane") üritasid teda vette visata:
"...nad tahtsid igal võimalusel, ükskõik, kas olime jõe ääres või mitte, mind vette visata ja kaugeltki mitte sellepärast, et oleksin neile midagi halba teinud, üldsegi mitte. (…) Mõistlikud ja pahaaimavad lapsed tahtsid mind alla visata ilma erilise põhjuseta, võib-olla sellepärast, et nad pidasid mind üleliigseks ning ometigi ei teadnud nad midagi Teie kirjadest ega minu vastustest." – Siin on võtmeliseks lause: "Lapsed on kohutavad, kui täidame nende sõnad ja kavatsused täiskasvanu teadmistega."
Kõigis oma romaanides on aga Kafka justkui lähtunud tolle lause, tolle vormeli ümberpööramisest:
TÄISKASVANUD ON KOHUTAVAD, KUI TÄIDAME NENDE SÕNAD JA KAVATSUSED LAPSE TEADMISTEGA.
Kas ei selgitaks selline "võte" Kafka kirjandusliku maailma omalaadset KOHUTAVAT koomilisust? Kõike (justkui) tõsist, tähtsat läbistab seal alati (näiteks kellegi positsiooni, perspektiivi või käitumise tasandil) mingi halvavalt totter-reibas lapsikus, mingi "madaldav", asju peapeale pöörav või tõepoolest sündsusetu, kuid siiski sügavalt süüdimatu, PUHAS, justkui loomulik infantiilsus või infantiilseks pidamine –
mõned juhuslikud näited eksplitsiitsetest kohtadest (s. t kus see on siin-seal nii-öelda otse välja öeldud):

(Kui Josef K. esitab vahistamisel isikut tõendava dokumendi, öeldakse talle:)
"Te käitute hullemini kui väike laps. Mis te õige mõtlete?"

(Kohtu endani juhivad lapsikud varesejalad:)
"Seal märkas ta trepi kõrval seinal väikest sedelit, astus juurde ja luges lapselikult kohmakat kirja: "Ülespääs kohtukantseleidesse."

(Nii selgitatakse aga kohtuametnike iseloomu:)
"Mõnes mõttes on ju ametnikud nagu lapsed. (…) Nendega läbi saada on raske ja kerge korraga, kindlaid reegleid selleks ei ole."

(Ja nii kohtleb teda advokaat:)
"Aeg-ajalt manitses ta K-d mõne õõnsa lausega, nii nagu manitsetakse lapsi."

Jne, jne.