Süü ja iha. Part ja jänes

Eelnevast postitusest võis välja lugeda, et kui iha osaleb tões, lõikab sellest mingil moel kasu või on lihtsalt sekkunud selle kuulutamisse, siis on tõde kompromiteeritud, ei ole enam plekitu, puhas tõde – võimalus etteheiteks: sa kuulutad seda tõde, sest see langeb kokku sinu ihaga, vastab sinu ihale (siit ka see, miks näiteks poliitikas vm on korrektne taandada end otsustamisest, kui otsustamise tulemus võiks paista isiklikult kasulikuna).
Kas on olemas puhast, ebaisikulist tõde, iha poolt "kompromiteerimata" tõde?
Psühhoanalüütilise diskursuse raamides tuleks öelda, et ei ole – ja juba (või üksnes) seepärast, et tõde, millest psühhoanalüüs reeglina räägib ongi IHA TÕDE, tõrjutud ihade tõde ehk siis teadvustamatuse tõde (täpselt nii nagu subjekt, millest psühhoanalüüs räägib, on alati teadvustamatuse subjekt) – see on tõde, mis avaldub sümptomite või sümptomlike tegude (keelevääratuste, unustamiste jne) kaudu, see on alati tõrjutud ("tsenseeritud") ning seetõttu alati ka moonutatult avalduv tõde.
Ja kuivõrd subjekti iha tõde on oma avaldumisvormides alati kompromislik tõde – ta peab rahuldama kahte osapoolt, nii tsensuuri kui ka subjekti iha – ei saagi ta kokkuvõttes olla ei "süütu" ega "puhas" (ta on korrumpeerunud ja ebapuhas nii tsensuuri kui ka iha vaatepunktist).
Kuigi Deleuze ja Guattari käsitlevad Kafka "protsessi" fundamentaalse ja omnipresentse IHA-PROTSESSINA (ja nihutavad süü-küsimuse teisejärguliseks), on see protsess vältimatult ka SÜÜ-PROTSESS, süütunde tootmise lõputult venitatud, pikendatu protsess ( – kas mitte selles ei seisnegi tõeline karistus, on küsinud W. Benjamin).
Kafkat lugedes ei saa sellest või millestki sellisest – kuidas me seda ka tajume või endale sõnastame – kuidagi mööda.
Jacques Lacani 7. seminarist saame teada, et süütunne on psühhoanalüüsi jaoks omnipresentne, läbistav ja kõikjaldane: "Kui on midagi, millele psühhoanalüüs tähelepanu on juhtinud, siis on see (…) süütunde tähtsus, ütleksin isegi, selle omnipresentsus".
Süütunde omnipresentsus tuleneb psühhoanalüüsi jaoks aga iha omnipresentsusest: kui on olemas inimlik, st keelelise ja ühiskondliku olendi iha, on alati juba ka süü.
Iha nimelt ei eelne tsensuurile ja ta ei eelne ka tsensuuri poolt tekitatud süütundele, iha tekib koos tsensuuriga või – kui Lacani mõisteid kasutada, siis – koos Seaduse, Keele ja Sümboolsega.
(Nii nagu freudistid ei saa rääkida teadvustamatusest ilma tsensuuri ja väljatõrjumiseta, ei saa lacanistid rääkida ihast ilma Keele ja Sümboolseta).
Kas iha ja süü on vaadeldavad topeltpildina, Wittgensteini part-jänesena? -
Suudad näha kas ainult parti või ainult jänest, kuid mitte mõlemat korraga?
Sama küsimus Kafka puhul, teda lugedes – kas näeme ainult "süütut last" või ainult "kuratlikku inimest"?
Kas on liiga KOHUTAV neid koos tabada, näha neid üksteises või üksteisena (see ongi see, mis pani mind eespool parafraseerima Kafka kirjakohta: "Lapsed on kohutavad, kui täidame nende sõnad ja kavatsused täiskasvanu teadmistega").
Deleuze’i ja Guattari rünnakus psühhoanalüüsi vastu on midagi nahhaalselt tendentslikku, ebaausat – süütunde pisendamist kuni tühistumiseni ja iha paisutamist, kuigi inimlikus mõttes pole üht teiseta.
Veelgi õigem oleks vist öelda, et nad mõjuvad kas naiivsete või siis küüniliste UTOPISTIDENA – aga raske on muidugi omistada kellelegi autismi ja sotsiopaatia sihilikku propageerimist...

"Protsessi" lugemismärkmed 9. (Tõeline õigeksmõistmine)

Kafka kirjadest Milenale leidsin paar lõiku, mis võiksid selgitada eelmist mõttekäiku KOHUT OTSIVAST SÜÜDLASEST (või süütundest, mis otsib kohtuotsust):
Aprillis 1920 kirjutab Kafka oma kopsuhaigusest, "tõelisest kopsuhaigusest", mis on toonud talle "rohkem head kui halba": "See algas mul umbes kolm aastat tagasi keset ööd äkkverejooksuga. Tõusin üles, elevil nagu kõige uue puhul (...), loomulikult ka pisut kohkunud, läksin akna juurde, nõjatusin välja, läksin pesemislaua juurde, käisin toas ringi – vahetpidamata veri. Sealjuures ei olnud ma sugugi õnnetu, sest tajusin aegamööda ühel teataval põhjusel, et pärast kolme-nelja peaaegu unetut aastat saan esimest korda magada, eeldusel, et verejooks lakkab. See lakkas (ega pole pärast seda enam kordunud) ja ülejäänud öö ma magasin."
Niisiis tõi verejooks Kafkale sellise une ja meelerahu, mida ta aastaid polnud kogenud – miks ikkagi?
Kolm kuud hiljem, 27. juulil kirjutab Kafka: "Kui sa oled halvasti maganud, siis küsid ei tea mida. Alati tahaks küsida, mitte-magamine tähendab ju küsimist; kui oleks vastus, võiks magada."
Niisiis täpsustagem (või, õieti, oletagem), et verejooks tõi talle une, tõi rahu, sest oli omalaadi VASTUSEKS, lõplikuks vastuseks kõigile küsimustele – või siis vähemalt kinnituseks mingigi (lõpliku, otsustava) vastuse võimalikkusest.
Pärast verejooksu saab unest, magamisest selle vastuse enda võrdpilt, vari, koopia – ta saab nüüd rahus magada selle vastuse (surm)kindluses, selle vääramatus ettemääratuses.
Nii nagu unetu vajab und ja küsija vajab vastust, nii vajab süütunne kohut, kohtuotsust, lõplikku ja lunastavat.
D. ja G. kirjutavad oma raamatus "tõelise õigeksmõistmise" võimatusest – seda "pole tegelikult kunagi nähtud, sest see eeldaks surma või iha kadumist, kui see on oma protsessiga lõpule jõudnud".
Iha kui pidevuse ja protsessi ("iha ei ole vorm, vaid kulg, protsess") seisukohalt saabki tõeline õigeksmõistmine seega seisneda vaid iha-protsessi ainsas võimalikus, ainsas tõelises katkemises, surmas...
"Protsessi" alguses on üks koht, mis mind kohe alguses hämmastas – kui "inspektorid" on K. ootamatult tema enda kodus vahistanud, lasevad nad tal mõneks ajaks minna kõrvaltuppa uusi korraldusi ootama; ja K. imestab selle üle: "K-le tundus imelik, vähemalt valvurite seisukohalt võttes oli see imelik, et need ta oma tuppa olid ajanud ja sinna omapead jätnud, kuigi tal oleks siin kümneid võimalusi endalt elu võtta. Aga kohe küsis ta endalt, seekord oma seisukohast lähtudes, mis põhjusel ta seda peaks tegema."
Tundus hämmastav, et just enesetapu võimalus talle esmalt pähe kargas – miks pidi ta üksi jäädes kohe SELLELE mõtlema?
Kuid nüüd võiks siis öelda, et "Protsessis" on juba päris alguses viidatud ka pääsemisele, ainsale tõelisele pääsemisele (ehk siis õigeksmõistmisele), milleks K-le ka KOHE võimalus anti…

"Protsessi" lugemismärkmed 8. (Süü)

(Nägemus:)
Tõusen aeglaselt (kõrgun, muutun suuremaks?), nõjatun kätega lauaplaadile (kindlale alusele?), kummardun kergelt (hillitsetud vaenulikkusega?) ettepoole ja vaatan rangelt otsa oma vastastele, D.-le ja G.-le – G. suhtes tunnen mõistagi erilist vimma (tema ongi ju D. rikkunud!) – ja ma ütlen tungivalt: "ÄRGEM KALDUGEM KÕRVALE, HÄRRASED, SÜÜ, SÜÜ JA VEELKORD SÜÜ."
Ilmselt on ja saab alati olema lugejaid, kes lähtuvad "Protsessi" mõtestamisel eelkõige SÜÜST ja K.-d vahistama tulnud valvuri sõnadest: "Meie asutus, kuivõrd ma seda tunnen – ja ma tunnen ainult kõige alamaid astmeid –, ei otsi ju elanikonnas mingit süüd, vaid süü ise, nagu seaduses on öeldud, tõmbab kohut ligi ja sunnib meid, valvureid, välja saatma."
Romaanis antakse hiljemgi korduvalt mõista, et K.-l on kohut, täpsemalt, kohtuotsust rohkem vaja kui kohtul K.-d. Ehk siis – Kafka romaan räägib süü(distuse)le sisu otsimisest.
K. hakkab ise koostama kohtule avaldust – midagi kaitsekõne taolist – teadmata MILLES teda õieti süüdistatakse: "...esitatud süüdistust ja sellele lisandunud materjale tundmata tuleb tal oma kõige väiksemadki teod ja elusündmused meelde tuletada, neid kirjeldada ja igakülgselt vaadelda. Ja kui troostitu on niisugune töö!"
Tõepoolest, troostitu on hakata (tagantjärele) kahtlema oma elus, kehastuda ise kohtuks, et kõiki oma tegusid "igakülgselt vaadelda" - ehk siis vaagida neid süüdioleku ja süütuse kategooriates, nii advokaadi kui ka süüdistajana…kas ei klompu see kõik lõpuks kokku üheks suureks ÄNGIKS, tihkeks ängikägaraks… ja pole kedagi (ei psühhoanalüütikut, ei preestrit, ei Isa), kes selle sinu jaoks lahti harutaks.
(Olen lugenud põlvkonnast, kes väidetavalt jäi pihitooli ("Anna meile andeks meie patud…") ja analüütiku diivani ("Anna meile teada meie süü…") vahelisse tühemikku. Näiteks V. Woolf jt eelmise sajandi alguses.)
""Protsessi" saladus on see, et K. ise on ka advokaat, ta ise on ka kohtunik," kirjutavad ju ka D. ja G., kuid muidugi mitte eelnevas ("vulgariseerivas") tähenduses – iha kui seade seisukohalt peavad nad kõiki taolisi jagunemisi (kaitsjaks ja süüdistajaks või näiteks rõhujaks ja rõhutavaks jne) põhimõtteliselt võrdväärseteks segmentideks, bürokraatliku iha (või iha-võimu) sekundaarseteks rakendusteks...

"Protsessi" lugemismärkmed 7. (Skisoklounaad)

Lugesin nüüd uuesti läbi Krulli tõlgitud Deleuze’i /Guattari "Kafka" – igalt leheküljelt leidsin jälgi eelmisest lugemisest (kriipsutusi, konkse), kuid teksti sisust ei mäletanud suurt midagi.
Nii nagu Sontag oli 1964. aastal vastu tähenduse otsimisele ("Kriitiku funktsiooniks peaks olema näidata, kuidas see on, mis on; isegi et see on, mis ta on, mitte näidata, mida see tähendab") on seda ka D/G 1975. aastal: "Täiesti mõttetu on arvustada kirjaniku puhul mingit teemat, (…) kui ei küsita, kuidas see funktsioneerib (ja mitte, mis on selle "tähendus")".
Võib-olla oskan ükskord sõnastada, mis mulle nende lähenemisviisi juures ei meeldi, praegu lihtsalt osutan - eelnevate postitustega haakuvalt -, et ka D/G kirjutavad lapselikkusest Kafka romaanides, pidades seda üheks "skisoklounaadi" väljenduseks: tegu on deterritorialisatsiooni- ehk lapsepõlveplokkidega, mis "nihkuvad pidevalt ajas, sisestades last täiskasvanutesse, või eeldatavat täiskasvanut tõelisesse lapsesse" - ehk siis tegu on kohtadega, kus "täiskasvanu on haaratud lapsepõlveplokki, lakkamata olemast täiskasvanu, nii nagu laps võidakse haarata täiskasvanuplokki, ilma et ta lakkaks olemast laps" (lk 172-173).
Nende mõistetes on küsimus ihas, selle "reaktiveerimises" või intensiivistumises, sotsiaalsete koordinaatide nihestamises (deterritorialiseerimises), selles, kas ollakse "pagemisjoonel" (nagu laps) või mitte (nagu täiskasvanu)…
Pole just lihtne lühidalt (ja oma sõnadega) selgitada, mida skisoklounaad või lapsekssaamine neil või, õigemini, nende arust Kafkal TÄHENDAB… näiteks päris kindlasti tähendab see teatava intensiivse TÄHENDUSETUSE tekitamist ja päris kindlasti ei tähenda see mingit vabadust või vabanemist millestki tavatähenduses (D/G jälgivad hoolikalt, et me ei libastuks traditsioonilisse psühhologismi ja vabaduse-romantikasse):
"(…) tähtis ei ole enam purustada katust, vaid "kihutada", ükskõik kuhu, kas või paigal seistes, intensiivselt; asi pole mitte vabaduses, mis vastanduks alistumisele, vaid pelgalt pagemisjoones, õieti lihtsalt väljapääsus, "paremale, vasakule, ükspuha kuhu", peaasi, et see oleks võimalikult tähendusetu" (lk 36).
Aga ma ei saa siiski kiusatusele vastu panna -
mulle tundub, et kõige lakoonilisemalt võiks lapsekssaamise (kui skisoklounaadi) sihti määratleda ehk nii: PÜSIDA SIHITUS, KÕIKEHÕLMAVAS (SKISO)IHAS.
("Kõik on iha, kogu see joon on iha, niihästi nende puhul, kes võimu valdavad ja represseerivad, kui kaebealuste puhul, kes võimu ja repressiooni taluvad" (lk 129)).

"Protsessi" lugemismärkmed 6. (Laste teadmine)

Lisanduseks mõttele, et "Protsessi" täiskasvanute sõnad ja kavatsused tuleks lugedes täita või ongi kirjutades juba täidetud LAPSE TEADMISTEGA – ja et selle tagajärjeks ongi romaani omalaadne kohutav koomilisus –
Kafka "Lossis", mida vahepeal lugema olen hakanud, on üks koht, kus K. kohtub "lapselik-oskamatult" riietunud, kuid ahvatleva kõrtsitüdruku Pepiga ("…peaaegu et laps veel, ja ta riietuski oli naeruväärne, ilmselt oli ta rõivastanud end selle liialdatud kujutluse põhjal, mis tal kõrtsitüdrukust oli").

Pepi on K.-le ahvatlev tänu oma võimalikele sidemetele lossiga: "Ja ometi oli tõenäoliselt temalgi lossiga sidemeid, hoolimata ta lapselikust rumalusest; kui ta just ei valetanud, siis oli ta ju toatüdruk olnud".
Jätan siin kõrvale kahemõtteliselt mõjuvate lapsnaiste ja libude temaatika (side lossi või kohtuga on Kafkal alati ihalev, iha tekitav, ihal põhinev suhe) - nagu eelmises postituses võiks siingi tsiteeritud mõttekäigu ümber pöörata ja üldistavalt väita, et Kafka tegelastel on side lossiga (ja protsessiga) mitte HOOLIMATA nende "lapselikust rumalusest", vaid just nimelt nende lapselikkuse alusel -

niisiis kui "Lossis" on lapselikkus märk sidemetest lossiga, siis "Protsessis" on see märk sidemetest kohtuga, kuulumisest "õigluseväljale" (kui seda Deleuze’i ja Guattari mõistet kasutada).
On tähelepanuväärne, et Pepi "lapseliku rumaluse" juurde kuulub TEADMINE kõigest, mis lossi puudutab –

Pepi teab, kes K. on, mida ta lossilt tahab, nii nagu mingil hämmastaval kombel teavad seda alati juba ka kõik külaelanikud (küla kuulub lossi juurde). Täpselt samuti teavad ka kõik "Protsessi" tegelased K. protsessist, tema kohtuasjast...
Sellises teadmises kas osaletakse või mitte – K. ei osale ja ainult tema mitteteadmise perspektiivist võib ta ise mõjuda teistele lapsikuna (kuidas ta ometi ei mõista, et... kas ta siis tõesti ei taipa, et...).