"Protsessi" lugemismärkmed 8. (Süü)

(Nägemus:)
Tõusen aeglaselt (kõrgun, muutun suuremaks?), nõjatun kätega lauaplaadile (kindlale alusele?), kummardun kergelt (hillitsetud vaenulikkusega?) ettepoole ja vaatan rangelt otsa oma vastastele, D.-le ja G.-le – G. suhtes tunnen mõistagi erilist vimma (tema ongi ju D. rikkunud!) – ja ma ütlen tungivalt: "ÄRGEM KALDUGEM KÕRVALE, HÄRRASED, SÜÜ, SÜÜ JA VEELKORD SÜÜ."
Ilmselt on ja saab alati olema lugejaid, kes lähtuvad "Protsessi" mõtestamisel eelkõige SÜÜST ja K.-d vahistama tulnud valvuri sõnadest: "Meie asutus, kuivõrd ma seda tunnen – ja ma tunnen ainult kõige alamaid astmeid –, ei otsi ju elanikonnas mingit süüd, vaid süü ise, nagu seaduses on öeldud, tõmbab kohut ligi ja sunnib meid, valvureid, välja saatma."
Romaanis antakse hiljemgi korduvalt mõista, et K.-l on kohut, täpsemalt, kohtuotsust rohkem vaja kui kohtul K.-d. Ehk siis – Kafka romaan räägib süü(distuse)le sisu otsimisest.
K. hakkab ise koostama kohtule avaldust – midagi kaitsekõne taolist – teadmata MILLES teda õieti süüdistatakse: "...esitatud süüdistust ja sellele lisandunud materjale tundmata tuleb tal oma kõige väiksemadki teod ja elusündmused meelde tuletada, neid kirjeldada ja igakülgselt vaadelda. Ja kui troostitu on niisugune töö!"
Tõepoolest, troostitu on hakata (tagantjärele) kahtlema oma elus, kehastuda ise kohtuks, et kõiki oma tegusid "igakülgselt vaadelda" - ehk siis vaagida neid süüdioleku ja süütuse kategooriates, nii advokaadi kui ka süüdistajana…kas ei klompu see kõik lõpuks kokku üheks suureks ÄNGIKS, tihkeks ängikägaraks… ja pole kedagi (ei psühhoanalüütikut, ei preestrit, ei Isa), kes selle sinu jaoks lahti harutaks.
(Olen lugenud põlvkonnast, kes väidetavalt jäi pihitooli ("Anna meile andeks meie patud…") ja analüütiku diivani ("Anna meile teada meie süü…") vahelisse tühemikku. Näiteks V. Woolf jt eelmise sajandi alguses.)
""Protsessi" saladus on see, et K. ise on ka advokaat, ta ise on ka kohtunik," kirjutavad ju ka D. ja G., kuid muidugi mitte eelnevas ("vulgariseerivas") tähenduses – iha kui seade seisukohalt peavad nad kõiki taolisi jagunemisi (kaitsjaks ja süüdistajaks või näiteks rõhujaks ja rõhutavaks jne) põhimõtteliselt võrdväärseteks segmentideks, bürokraatliku iha (või iha-võimu) sekundaarseteks rakendusteks...