"Protsessi" lugemismärkmed 7. (Skisoklounaad)

Lugesin nüüd uuesti läbi Krulli tõlgitud Deleuze’i /Guattari "Kafka" – igalt leheküljelt leidsin jälgi eelmisest lugemisest (kriipsutusi, konkse), kuid teksti sisust ei mäletanud suurt midagi.
Nii nagu Sontag oli 1964. aastal vastu tähenduse otsimisele ("Kriitiku funktsiooniks peaks olema näidata, kuidas see on, mis on; isegi et see on, mis ta on, mitte näidata, mida see tähendab") on seda ka D/G 1975. aastal: "Täiesti mõttetu on arvustada kirjaniku puhul mingit teemat, (…) kui ei küsita, kuidas see funktsioneerib (ja mitte, mis on selle "tähendus")".
Võib-olla oskan ükskord sõnastada, mis mulle nende lähenemisviisi juures ei meeldi, praegu lihtsalt osutan - eelnevate postitustega haakuvalt -, et ka D/G kirjutavad lapselikkusest Kafka romaanides, pidades seda üheks "skisoklounaadi" väljenduseks: tegu on deterritorialisatsiooni- ehk lapsepõlveplokkidega, mis "nihkuvad pidevalt ajas, sisestades last täiskasvanutesse, või eeldatavat täiskasvanut tõelisesse lapsesse" - ehk siis tegu on kohtadega, kus "täiskasvanu on haaratud lapsepõlveplokki, lakkamata olemast täiskasvanu, nii nagu laps võidakse haarata täiskasvanuplokki, ilma et ta lakkaks olemast laps" (lk 172-173).
Nende mõistetes on küsimus ihas, selle "reaktiveerimises" või intensiivistumises, sotsiaalsete koordinaatide nihestamises (deterritorialiseerimises), selles, kas ollakse "pagemisjoonel" (nagu laps) või mitte (nagu täiskasvanu)…
Pole just lihtne lühidalt (ja oma sõnadega) selgitada, mida skisoklounaad või lapsekssaamine neil või, õigemini, nende arust Kafkal TÄHENDAB… näiteks päris kindlasti tähendab see teatava intensiivse TÄHENDUSETUSE tekitamist ja päris kindlasti ei tähenda see mingit vabadust või vabanemist millestki tavatähenduses (D/G jälgivad hoolikalt, et me ei libastuks traditsioonilisse psühhologismi ja vabaduse-romantikasse):
"(…) tähtis ei ole enam purustada katust, vaid "kihutada", ükskõik kuhu, kas või paigal seistes, intensiivselt; asi pole mitte vabaduses, mis vastanduks alistumisele, vaid pelgalt pagemisjoones, õieti lihtsalt väljapääsus, "paremale, vasakule, ükspuha kuhu", peaasi, et see oleks võimalikult tähendusetu" (lk 36).
Aga ma ei saa siiski kiusatusele vastu panna -
mulle tundub, et kõige lakoonilisemalt võiks lapsekssaamise (kui skisoklounaadi) sihti määratleda ehk nii: PÜSIDA SIHITUS, KÕIKEHÕLMAVAS (SKISO)IHAS.
("Kõik on iha, kogu see joon on iha, niihästi nende puhul, kes võimu valdavad ja represseerivad, kui kaebealuste puhul, kes võimu ja repressiooni taluvad" (lk 129)).