Süü ja iha. Part ja jänes

Eelnevast postitusest võis välja lugeda, et kui iha osaleb tões, lõikab sellest mingil moel kasu või on lihtsalt sekkunud selle kuulutamisse, siis on tõde kompromiteeritud, ei ole enam plekitu, puhas tõde – võimalus etteheiteks: sa kuulutad seda tõde, sest see langeb kokku sinu ihaga, vastab sinu ihale (siit ka see, miks näiteks poliitikas vm on korrektne taandada end otsustamisest, kui otsustamise tulemus võiks paista isiklikult kasulikuna).
Kas on olemas puhast, ebaisikulist tõde, iha poolt "kompromiteerimata" tõde?
Psühhoanalüütilise diskursuse raamides tuleks öelda, et ei ole – ja juba (või üksnes) seepärast, et tõde, millest psühhoanalüüs reeglina räägib ongi IHA TÕDE, tõrjutud ihade tõde ehk siis teadvustamatuse tõde (täpselt nii nagu subjekt, millest psühhoanalüüs räägib, on alati teadvustamatuse subjekt) – see on tõde, mis avaldub sümptomite või sümptomlike tegude (keelevääratuste, unustamiste jne) kaudu, see on alati tõrjutud ("tsenseeritud") ning seetõttu alati ka moonutatult avalduv tõde.
Ja kuivõrd subjekti iha tõde on oma avaldumisvormides alati kompromislik tõde – ta peab rahuldama kahte osapoolt, nii tsensuuri kui ka subjekti iha – ei saagi ta kokkuvõttes olla ei "süütu" ega "puhas" (ta on korrumpeerunud ja ebapuhas nii tsensuuri kui ka iha vaatepunktist).
Kuigi Deleuze ja Guattari käsitlevad Kafka "protsessi" fundamentaalse ja omnipresentse IHA-PROTSESSINA (ja nihutavad süü-küsimuse teisejärguliseks), on see protsess vältimatult ka SÜÜ-PROTSESS, süütunde tootmise lõputult venitatud, pikendatu protsess ( – kas mitte selles ei seisnegi tõeline karistus, on küsinud W. Benjamin).
Kafkat lugedes ei saa sellest või millestki sellisest – kuidas me seda ka tajume või endale sõnastame – kuidagi mööda.
Jacques Lacani 7. seminarist saame teada, et süütunne on psühhoanalüüsi jaoks omnipresentne, läbistav ja kõikjaldane: "Kui on midagi, millele psühhoanalüüs tähelepanu on juhtinud, siis on see (…) süütunde tähtsus, ütleksin isegi, selle omnipresentsus".
Süütunde omnipresentsus tuleneb psühhoanalüüsi jaoks aga iha omnipresentsusest: kui on olemas inimlik, st keelelise ja ühiskondliku olendi iha, on alati juba ka süü.
Iha nimelt ei eelne tsensuurile ja ta ei eelne ka tsensuuri poolt tekitatud süütundele, iha tekib koos tsensuuriga või – kui Lacani mõisteid kasutada, siis – koos Seaduse, Keele ja Sümboolsega.
(Nii nagu freudistid ei saa rääkida teadvustamatusest ilma tsensuuri ja väljatõrjumiseta, ei saa lacanistid rääkida ihast ilma Keele ja Sümboolseta).
Kas iha ja süü on vaadeldavad topeltpildina, Wittgensteini part-jänesena? -
Suudad näha kas ainult parti või ainult jänest, kuid mitte mõlemat korraga?
Sama küsimus Kafka puhul, teda lugedes – kas näeme ainult "süütut last" või ainult "kuratlikku inimest"?
Kas on liiga KOHUTAV neid koos tabada, näha neid üksteises või üksteisena (see ongi see, mis pani mind eespool parafraseerima Kafka kirjakohta: "Lapsed on kohutavad, kui täidame nende sõnad ja kavatsused täiskasvanu teadmistega").
Deleuze’i ja Guattari rünnakus psühhoanalüüsi vastu on midagi nahhaalselt tendentslikku, ebaausat – süütunde pisendamist kuni tühistumiseni ja iha paisutamist, kuigi inimlikus mõttes pole üht teiseta.
Veelgi õigem oleks vist öelda, et nad mõjuvad kas naiivsete või siis küüniliste UTOPISTIDENA – aga raske on muidugi omistada kellelegi autismi ja sotsiopaatia sihilikku propageerimist...